Navigatsioonitee

Euroopa naabruspoliitika

Euroopa naabruspoliitika eesmärk on jagada ELi hüvesid naaberriikidega, aidates seega kindlustada kõigi asjaosaliste stabiilsust, turvalisust ja heaolu.

Euroopa naabruspoliitika eesmärk on ennetada uute eraldavate lõhede tekkimist laienenud ELi ja tema naabrite vahele ning pakkuda neile võimalust osaleda erinevates ELi tegevustes tihedama poliitilise, julgeolekualase, majandusliku ja kultuurilise koostöö kaudu.

Kõnealune 2003. aastal käivitatud ambitsioonikas poliitiline algatus pakub võimalust järk-järgult ületada traditsioonilisi kaubandussuhteid ja -koostööd, liikudes ELi ja tema naaberriikide suurema integreerituse suunas. Majandusrindel pakub Euroopa naabruspoliitika naaberriikidele tihedamaid sooduskaubandussuhteid, osa ELi siseturul, täiustatud ühendust ELiga (nt energeetika, transpordi ja telekommunikatsiooni alal), võimalust osaleda mõnedes ELi programmides ning suuremat rahalist ja tehnilist tuge.

Euroopa naabruspoliitika eelised

Euroopa naabruspoliitika eeliseid võivad olla märkimisväärsed. Suurem õigusaktide ja õigusnormide ühtlus ELiga, eelkõige parema turujuurdepääsu seisukohast olulistes valdkondades, peaks kaasa tooma rohkem investeeringuid ja majanduskasvu kiirenemist, eriti juhul, kui sellega kaasneb kaubanduse liberaliseerumine teenuste ja põllumajandustoodete alal.

ELi ja tema naaberriikide vaheliste olemasolevate raamlepingutega võrreldes pakub Euroopa naabruspoliitika olulisemat katalüsaatorirolli struktuurireformidele ja usaldusväärsele makromajanduslikule poliitikale, kuid edusammude tegelik käik sõltub asjaomaste riikide sisereformide ulatusest.

Euroopa naabruspoliitika rakendamiseks peavad kaasatud naaberriigid tagama, et naabruspoliitika raames võetud kohustused toetavad nende riiklikke arengustrateegiaid ning on kooskõlas nende institutsioonilise ja tehnilise suutlikkusega. Samas peab EL tagama oma siseturu puutumatuse ja korrapärase toimimise.

Euroopa naabruspoliitika tegevuskavad

ELi partnerriikide tegevuskavad on Euroopa naabruspoliitika keskmes. Kõnealused tegevuskavad on poliitikadokumendid, milles on sätestatud ELi ja tema naaberriikide vahelise koostöö strateegilised eesmärgid. Tegevuskavades on sätestatud täielikud nimekirjad ühiselt kinnitatud prioriteetidest, mida EL ja tema naaberriik peavad rakendama. Väga oluline prioriteet on majanduskasvu soodustamine jätkusuutlike investeeringute ja tootlikkuse suurendamise tingimuste parandamise abil. Tegevuskavades sisalduvate majanduskasvu soodustavate poliitiliste eesmärkide hulgas on ka järgmised:

  • makromajandusliku stabiilsuse saavutamine ning säilitamine range raha- ja eelarvepoliitika kaudu;
  • finantsteenuste raamistiku arendamine, et parandada juurdepääsu rahastamisele, kindlustusele ja muudele finantsteenustele, mis on ettevõtjatele olulised;
  • ettevõtete loomist ja arenemist takistavate halduslike, õiguslike ja regulatiivsete tõkete kõrvaldamine;
  • omandiõiguste kaitse, lepingute jõustamine ja investorite kaitse tagamine;
  • konkurentsipoliitika täiustamine;
  • kaubanduse liberaliseerimise jätkamine;
  • kapitalivooge hõlmavate piirangute kõrvaldamine;
  • institutsiooniliste ja justiitsreformide (sh suutlikkuse suurendamine) läbiviimine;
  • teadusuuringute ja arendustegevuse toetamine ning hariduse kvaliteedi täiustamine, ning
  • korruptsioonivastane võitlus.

 

Majandus- ja rahandusküsimuste peadirektoraat panustab Euroopa naabruspoliitikasse:

  • jälgides ning analüüsides majandus- ja rahandusarenguid Euroopa naabruspoliitika riikides ning
  • suunates ELi-Euroopa naabruspoliitika riike korrapäraste majandusdialoogide kaudu.

 

Euroopa naabruspoliitikat tutvustati esmakordselt 2003. aasta märtsis komisjoni teatises „Laiem Euroopa”, millele 2004. aasta mais järgnes üksikasjalikum strateegiadokument, milles sätestati konkreetsed tingimused, kuidas EL kavatseb asjaomaste riikidega tihedamat koostööd teha. Selle rakendamisaruandes tegi komisjon 2006. aasta detsembris ettepanekud selle kohta, kuidas poliitikat tugevdada.

Euroopa naabruspoliitikat kohaldatakse ELi vahetute maismaa- või merenaabrite suhtes – Alžeeria, Armeenia, Aserbaidžaan, Valgevene, Egiptus, Gruusia, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Liibüa, Moldova, Maroko, Palestiina omavalitsus, Süüria, Tuneesia ja Ukraina. Kuigi Venemaa on samuti naaberriik, on ELi-Venemaa suhted hõlmatud eraldi strateegilise partnerlusega.