Navigatsioonitee

Euro

Euro on ühisraha, mida (praegu) kasutab 17 Euroopa Liidu liikmesriiki, kes kõik koos moodustavad euroala. Euro kasutuselevõtmine 1999. aastal oli oluline samm Euroopa lõimumisel. See on üks Euroopa Liidu suurimaid saavutusi: praegu kasutab eurot ja naudib selle eeliseid umbes 330 miljonit Euroopa Liidu kodanikku ning see arv suureneb veelgi, kui teisedki ELi liikmesriigid võtavad kasutusele euro.

Kui euro 1. jaanuaril 1999. aastal kasutusele võeti, sai sellest 11 liikmesriigi uus ametlik vääring, millega asendati kahes etapis vanad omavääringud, näiteks Saksa mark ja Prantsuse frank. Esmalt võeti euro kasutusele virtuaalvääringuna sularahata tehingutes ning raamatupidamisarvestuses, samal ajal kui sularahamaksete tegemiseks kasutati jätkuvalt vanu vääringuid, mida käsitleti euro „allühikutena”; seejärel 1. jaanuaril 2002. aastal võeti euro kasutusele füüsilisel kujul – pangatähtede ja müntidena.

Kõik ELi liikmesriigid eurot ei kasuta. Kaks riiki (Taani ja Ühendkuningriik) on kokku leppinud asutamislepingus ette nähtud loobumisklausli kasutamises, mis vabastab nad euroalas osalemisest, samal ajal kui ülejäänud liikmesriigid (uued liikmesriigid ja Rootsi) ei ole veel täitnud kõiki ühisraha kasutuselevõtu tingimusi. Pärast seda, kui nimetatud tingimused on täidetud, asendatakse nende riikide omavääring euroga.


MILLISED RIIGID ON EURO KASUTUSELE VÕTNUD JA MILLAL?



Euro ning majandus- ja rahaliit

Kõik ELi liikmesriigid kuuluvad majandus- ja rahaliitu (EMU), mida võib kirjeldada kui ühtsel turul põhineva majandusliku lõimumise kõige suuremat saavutust. Liitu kuulumine tähendab tihedat majandus- ja eelarvepoliitikaalast koostööd ning teatud tingimused täitnud riikide jaoks ka ühtset rahapoliitikat ja ühisraha euro kasutamist.

Euroopa Liidu majanduslik ja rahanduslik lõimumine on toimunud kogu liidu ajaloo jooksul. Kui EL 1957. aastal loodi, keskendusid liikmesriigid ühisturu loomisele. Aja jooksul sai siiski selgeks, et siseturu edasiseks arenguks ja õitsenguks tuleb teha tihedamat majandus- ja rahandusalast koostööd. Täieliku majandus- ja rahaliidu ning ühisraha eesmärk sõnastati siiski alles 1992. aastal Maastrichti lepingus (Euroopa Liidu lepingus), kus sätestati euro kasutuselevõtu eeskirjad. Eeskirjades on kindlaks määratud majandus- ja rahaliidu eesmärgid, liikmete kohustused ning tingimused, mida liikmesriigid peavad euro kasutuselevõtmiseks täitma. Kõnealuseid tingimusi nimetatakse lähenemiskriteeriumideks (või Maastrichti kriteeriumideks) ning nendeks on madal ja stabiilne inflatsioon, stabiilne vahetuskurss ja tugev riigi rahandus.

Kes seda haldab?

Pärast euro loomist hakkasid rahapoliitika eest vastutama sel eesmärgil asutatud Euroopa Keskpank ning euro kasutusele võtnud liikmesriikide keskpangad. Üheskoos moodustavad nad eurosüsteemi.

Eelarvepoliitikaga (maksud ja kulutused) tegelevad liikmesriikide valitsused, kuid seejuures on nad võtnud endale kohustuse järgida riigi rahandust käsitlevaid ühtseid eeskirju, mida tuntakse stabiilsuse ja kasvu paktina. Samuti kuulub jätkuvalt nende vastutusalasse struktuuripoliitika (tööhõive, pensionid ja kapitaliturud), kuigi seda viiakse ellu kooskõlastatult, et saavutada stabiilsuse, majanduskasvu ja tööhõive ühised eesmärgid.

Kes eurot kasutavad?

Eurot kasutab 330 miljonit inimest, kes elavad 17-s euroala riigis. Samuti kasutatakse eurot kas ametlikult seadusliku maksevahendina või praktilistel kaalutlustel paljudes teistes riikides, näiteks naaberriikides või endistes kolooniates.

Seepärast ei ole üllatav, et eurost on kiiresti saanud dollari kõrval tähtsuselt teine vääring maailmas ning mõnes valdkonnas (nt ringluses olev sularaha) euro isegi edestab dollarit.

Miks on eurot vaja?

Lisaks reisimise hõlbustamisele on ühisraha õigustatud ka majanduslikult ja poliitiliselt. Euro kasutamist reguleeriv raamistik on muutnud euro stabiilseks, madala inflatsiooni ja intressimääradega vääringuks, mis toetab tugevat riigi rahandust. Samuti on ühisraha ühtse turu loogiline jätk, mis muudab turu toimimise tõhusamaks. Ühisraha kasutamine suurendab hindade läbipaistvust, kõrvaldab valuutavahetusega kaasnevad kulud, aitab edendada Euroopa majandust, hõlbustab rahvusvahelist kaubandust ning tugevdab ELi positsiooni maailmas. Euroala suurus ja tugevus kaitseb seda väliste majandusvapustuste eest, nagu ootamatu naftahindade tõus või valuutaturgude häired.

Vähetähtis ei ole ka see, et euro on ELi kodanike jaoks käegakatsutav Euroopa identiteedi sümbol, mille üle nad võivad üha rohkem uhkust tunda, kuna euroala laieneb ning sellest saadav kasu olemasolevatele ning tulevastele liikmetele mitmekordistub.

Lisatööriistad

  • Trükiversioon 
  • Tekst väiksem 
  • Tekst suurem