Navigatsioonitee

Majandus- ja rahaliit

Majandus- ja rahaliit (EMU) on suur samm edasi ELi riikide majanduse lõimimisel. See tähendab liikmesriikide majandus- ja rahanduspoliitika koordineerimist, ühtset rahanduspoliitikat ja ühisraha euro kasutuselevõttu. Kuigi majandusliitu kuulub 28 ELi liikmesriiki, on mõned riigid läinud lõimumisel kaugemale ja võtnud kasutusele ühisraha. Need riigid moodustavad üheskoos euroala.

Euroopa Ülemkogu võttis majandus- ja rahaliidu loomise otsuse vastu 1991. aasta detsembris Hollandi linnas Maastrichtis ning hiljem sai sellest Euroopa Liidu lepingu (Maastrichti lepingu) osa. Majandus- ja rahaliit on samm edasi ELi majanduse lõimimise protsessis, mis algas 1957. aastal liidu loomisega.

Majanduslik lõimumine toob suuremat kasu ELi majandusele tervikuna ja ka üksikute liikmesriikide majandusele, muutes need tõhusamaks ja tugevamaks. See omakorda muudab majanduse stabiilsemaks, soodustab majanduskasvu ja tööhõivet – tulemused, millest saavad otsest kasu ELi kodanikud.

Praktilisest küljest tähendab EMU:

  • liikmesriikide majanduspoliitika koordineerimist,
  • rahanduspoliitika koordineerimist, eelkõige riigivõla ja eelarvepuudujäägi piirangute kaudu,
  • Euroopa Keskpanga juhitavat sõltumatut rahanduspoliitikat,
  • ühisraha ja euroala.

Majanduse juhtimine majandus- ja rahaliidus


Majandus- ja rahaliidus ei vastuta majanduspoliitika eest üks asutus. Vastutus on jagatud liikmesriikide ja ELi institutsioonide vahel. Majandus- ja rahaliidu peamised osalised on:

  • Euroopa Ülemkogu – määratleb peamised poliitikasuunad
  • Euroopa Liidu Nõukogu (nõukogu) – koordineerib majanduspoliitiliste otsuste vastuvõtmist ja otsustab, kas liikmesriik võib euro kasutusele võtta
  • Eurorühm – koordineerib euroalasse kuuluvatele liikmesriikidele ühist huvi pakkuvat tegevust
  • Liikmesriigid – koostavad riiklikud eelarved kokkulepitud puudujäägi ja riigivõla piirides ning määravad kindlaks oma struktuuripoliitika, mis on seotud tööjõu, pensionite ja kapitaliturgudega
  • Euroopa Komisjon – kontrollib õigusaktide järgimist
  • Euroopa Keskpank – sätestab rahanduspoliitika, mille peamine eesmärk on hindade stabiilsus
  • Euroopa Parlament - tegeleb õigusloomega koostöös nõukoguga ja teostab majanduse juhtimise üle demokraatlikku kontrolli eelkõige uue majandusdialoogi raames.

Mida tähendab „majanduslik lõimumine”?


Üldiselt on majandus- ja rahaliit samm edasi majanduslikus lõimumises. Majandusliku lõimumise võib jagada kuueks etapiks:

  1. Sooduskaubanduspiirkond (teatud riigid vähendavad omavahelisi tollitariife)
  2. Vabakaubanduspiirkond (sellesse kuuluvate riikide vahelises kaubanduses ei kohaldata mõnede või kõikide kaupade suhtes sisetariife)
  3. Tolliliit (kolmandate riikide suhtes rakendatakse ühesuguseid tollitariife ja ühtset kaubanduspoliitikat)
  4. Ühtne turg (ühtsed tooteid käsitlevad eeskirjad ja kaupade, tööjõu ning teenuste vaba liikumine)
  5. Majandus- ja rahaliit (ühtne turg, ühisraha ja ühine rahanduspoliitika)
  6. Täielik majanduslik lõimumine (kõik eelnev ja lisaks veel ühtlustatud maksu- ja muu majanduspoliitika).

Kui Euroopa Liit 1958. aastal Euroopa Majandusühendusena loodi, oli eesmärk luua tolliliit ja põllumajandustoodete ühisturg. Seejärel laiendati ühe valdkonnaga piiratud ühisturg ka ühtse turu kaupadele ja teenustele ning see viidi suures osas lõpule 1993. aastal. Praegu on Euroopa Liit jõudnud eelloetletud viiendasse etappi. Järkjärguline majanduslik lõimumine ei saanud alguse euro loomise otsusest: see on pikk protsess, osa ELi ajaloost ja üks liidu suuremaid saavutusi.