Keskkonnasäästlik eluviis
Meie kodud on võimelised tarbima suuri energiakoguseid ja tootma suuri süsinikdioksiidi heitmekoguseid. Aga nad ei pea seda tegema. Energiatõhus ehitamine aitab vähendada meie süsinikujalajälge.
Taani arhitekt Olav Langenkamp ja tema pere kolisid paar kuud tagasi oma uude majja – männipuude vahele sobitatud läikivasse musta kasti, kust avaneb vaade mõõtmatu rohelise horisondi poole. Ent selle maja uhkuseks ei ole üksnes stiilne välimus ja suurepärane asukoht, vaid ka kliimasõbralikuks tunnistamine. See kasutab 80% vähem energiat kui sama suur standardhoone, säästes niiviisi aastas kaks tonni süsinikdioksiidiheitmeid.
Kui Langenkamp 2006. aastal oma maja projekteerima hakkas, valis ta „passiivmaja” ehitustehnikad, mis vähendavad oluliselt energiatarbimist. Nende hulka kuuluvad maja õige paigutus, et koguda päikesesoojust, eriliselt paks soojustus, ülitõhusad aknad ja spetsiaalne õhuringlussüsteem, mis aitab säilitada püsitemperatuuri.
„Üks kõige raskemaid ülesandeid, mis arhitekti ees seisavad, on tema enda maja projekteerimine,” ütles Langenkamp 12. rahvusvahelisel passiivmajakonverentsil aprillis 2008. Siiski oli ta algusest peale otsustanud, et tema maja peab olema nii tõhus kui võimalik. „Sellest pidi tulema passiivmaja,” ütles ta.
Raske töö tasus end ära ja kahe aasta pärast sai sellest esimene hoone Taanis, mis sertifitseeriti passiivmajana – seda vabatahtlike kriteeriumide alusel, mis nõudsid märksa madalamat energiatarbimist, kui traditsioonilised ehitusnormid.
Kuigi passiivmaja lähenemisviis on kulukam kui tavapärane ehitamine, alanevad riikides, kus see kontseptsioon levinum on, nagu Saksamaa ja Austria, hinnad, kuna vastavad tehnoloogiad ja ehitustehnikad muutuvad levinumaks.
Langenkamp ütles, et tal õnnestus tõestada, et Taanis on võimalik mõistliku hinnaga passiivmaju ehitada ja et projekti vastu oli märkimisväärne huvi. „Potentsiaalsed kliendid helistavad ja kirjutavad lisateavet soovides ja teine Taani passiivmaja on juba valmimas,” ütles ta.
Järjest populaarsemaks muutuv idee
Idee sai alguse 1980. aastatel ja esimene hooneseeria valmis 1990. aastal Saksamaal Darmstadtis. 2001. aastaks oli ELi poolt rahastatud projekt CEPHEUS (Cost Efficient Passive Houses as European Standards (kulutõhusad passiivmajad Euroopa standardiks)) aidanud ehitada 250 hoonet viies riigis, näidates, et suudab olla äriliselt elujõuline.
Viimastel aastatel on kasvanud huvi madala energiatarbega hoonete vastu, peegeldades kasvavat muret kliimamuutuse ja kõrgete energiahindade üle. Organiseerija, Passivhaus Instituti sõnul osales selle aasta aastakonverentsil Saksamaal Nürnbergis üle 1100 arhitekti, planeerija, ehitaja ja üldsuse esindaja, et kuulata ettekandeid projektidest nagu Langenkampi oma – see on määratu tõus võrreldes sajakonna huvilisega kümme aastat tagasi.
Nüüd on juba rohkem kui 10 000 hoonet üle kogu maailma sertifitseeritud passiivmaja standardi järgi, ulatudes väikestest eramajadest kontorihoonete, koolide ja kauplusteni. Suur hulk neist on Saksamaal ja Austrias, kust see idee alguse sai, kuid huvi kasvab kiiresti ka teistes riikides.
Lisaks kasutatakse seda lähenemisviisi olemasolevate hoonete renoveerimiseks. Juba valminud projektid on näidanud, et tõhususe kasv on üle kümne korra kõrgem kui enne meetodi kasutuselevõttu, aidates suurtes avalikes hoonetes, näiteks haiglates ja koolides järsult energiaarveid vähendada.
Idee
Passiivmaja tehnoloogia järgib mitmeid põhimõtteid, mitte aga rangelt paika pandud projekteerimisreegleid. Põhimõteteks on:
- Looduse kasutamine. „Passiivne solaardisain” tähendab, et hoone välispindu on vähendatud ja aknad suunatud ekvaatori poole (Euroopas lõunasse), et päikesekiirgust maksimaalselt ära kasutada.
- Sisse pakitud. Ülihea soojustus minimeerib soojakao seinte, katuste ja põranda kaudu. Erilist tähelepanu pööratakse külmasildade – hoone väikeste avauste, mille kaudu soojus kaduma läheb – vähendamisele.
- Kõrgtehnoloogilised aknad. Passiivmajades kasutatakse kolmekordse klaasiga aknaid, millel on erilised pinnakatted ja mida täidavad gaasid, nagu argoon või krüptoon. Passiivmaja lõunasse suunatud aknad Kesk-Euroopas koguvad keskmiselt rohkem soojust, kui nende kaudu väljub, isegi südatalvel.
- Värske õhk. Mehaanilist ventilatsiooni ja soojuse taaskasutussüsteeme kasutatakse õhukvaliteedi hoidmiseks ja piisava hulga soojuse taaskasutamiseks, et ajada läbi ilma tavapärase küttesüsteemita. Kasutada võib ka maapinda kaevatud torusid, mis kannavad maapinna soojust üle õhku või vastupidi või jahutavad ventilatsioonisüsteemi juhitavat õhku. Sellega tagatakse ka pidev värske õhuga varustatus.
- Hermeetilisus. Kui on tagatud kõigi konstruktsioonilülide võimalikult suur õhukindlus, muutub läbi süsteemi juhitava sooja või jaheda õhu kogus minimaalseks, võimaldades nii mehaanilisel ventilatsioonisüsteemil soojust enne õhu väljajuhtimist taaskasutada.
Euroopa eri paikade mitmekesised ilmastikutingimused eeldavad väga erinevaid lähenemisviise.
Muud tehnoloogiad
Hoonete poolt keskkonnale avaldatava mõju vähendamiseks kasutatakse ka mitmeid teisi lähenemisviise:
- „Nullenergiamajad” toodavad turbiinide või päikesepaneelide abil aktiivselt ise energiat. Mõnedes riikides makstakse majapidamistele elektrienergia eest, mis nad üleriigilisse võrku tagasi saadavad, lisatasu.
- On palju uuenduslikke suurte kontorihoonete ja tehaste projekte, mis kasutavad suuri katusepindu päikesepaneelide tarbeks või ümbritsevaid õhuvoole tuuleturbiinide ringiajamiseks.
- Pärast valmimist hakkab Stockholmi uus kontorihoone saama kuni 15% vajalikust soojusest kõrvalasuvat keskjaama läbivate reisijate kehasoojusest.
- Üle maailma on järjest populaarsemaks muutunud mulla ja taimedega kaetud katused. Need „rohelised katused” pakuvad lisasoojustust ja absorbeerivad kliimamuutust põhjustavat süsinikdioksiidi (CO2).
- Üks Hollandi tehnoloogiafirma on välja töötanud süsteemi, mis kogub suviti soojust maanteede asfaltkattest. Soojust säilitatakse maa all ja kasutatakse seejärel talvel ümbritsevate hoonete kütmiseks. Lisaks tagab süsteem selle, et maantee jääb talvel jäävabaks.
