Keskkond

Kohane, et ellu jääda

Kliimamuutus on juba alanud, seetõttu seisame me silmitsi kahekordse väljakutsega. Maailm peab järsult vähendama kasvuhoonegaaside heitkoguseid, et ära hoida globaalse soojenemise muutumist katastroofiliseks käesoleva sajandi jooksul. Lisaks tuleb meil kohaneda kliima praeguste ja tulevaste muutustega, et piirata nende kahjulikku mõju meie igapäevaelule, majandusele ja keskkonnale.

2007. aasta suvel koges Euroopa äärmuslikke ilmastikutingimusi. Euroopa kaguosa lämmatas üks rekordtemperatuuridega kuumalaine teise järel, tappes sadu vanureid ja põhjustades laiaulatuslikke ränki metsatulekahjusid. Samal ajal tabas Suurbritanniat rekordilähedane sademetehulk, mis põhjustas paljudes Inglismaa ja Walesi osades suuri üleujutusi. Mitmed inimesed said surma ja tuhanded pidid oma kodu maha jätma.

Kuigi ülalmainitud äärmuslike ilmastikunähtuste iseloom oli väga erinev, olid nende tulemused sarnased – inimeste ja loomade hukkumine, vara kahjustumine ning infrastruktuuri, äriettevõtete, põllumajanduse ja inimelude segipaiskamine. Keegi ei saa kindlalt väita, et antud sündmuste põhjustajaks oli kliimamuutus, kuid nad on kooskõlas viimasele ennustatud tagajärgedega.

Maailm on 1850. aastast saadik soojenenud keskmiselt 0,76°C võrra ja temperatuur tõuseb järjest kiiremini. Valitseb ülemaailmne teaduslik konsensus, et temperatuuritõusu peamiseks põhjuseks on süsinikoksiidi ja teiste inimtegevusest, nagu näiteks fossiilkütuste põletamisest ja põldude rajamise eesmärgil metsade raadamisest põhjustatud kasvuhoonegaaside väljalase.

Globaalne soojenemine muutub järjest hullemaks, kuni maailmal õnnestub vähendada nimetatud gaaside heitmeid tunduvalt alla tänase taseme – see pingutus võtab tõenäoliselt aega mitukümmend aastat. Samal ajal muutub Lõuna-Euroopa kuumemaks ja kuivemaks, Põhja-Euroopa aga niiskemaks. Torme ja põuda esineb sagedamini ja ulatuslikumalt. Mida kõrgemaks läheb temperatuur, seda kiiremini sulavad liustikud ja polaarjää ning meretase tõuseb.

Siintoodud ja teisedki kliimamuutuse tagajärjed on mingil määral prognoositavad. Olles nendeks valmis, saame viia tekitatava kahju, kaose ja kulu miinimumini. Selles seisnebki kliimamuutusega kohanemine.

Tegevus Läänemere piirkonnas

Visla jõe suudmeala Poolas Läänemere sadama Gdanski ümbruses on heaks praktilise kohanemise näiteks. Tegu on piirkonna ühe kõige üleujutusohtlikuma alaga, kuid tänaseks on sellest saanud ka üks paremini üleujutuseks valmistunud ala. Teadlased on uurinud kliimamuutuse tõenäolisi tagajärgi, sealhulgas meretaseme eeldatavat tõusu pika aja jooksul ning on rakendanud uuringutulemusi rannikukaitse meetmete, näiteks kaitsetammide kavandamiseks.

Nende tegevus on osa mitmetel Eestis, Soomes, Saksamaal, Lätis, Leedus ja Poolas asuvatel Läänemere rannikualadel avalduvate kliimamuutuste tagajärgede ennetamisele ja enamohustatud alade kindlakstegemisele suunatud ühisprojektist (ASTRA projektist).

Näiteks mõnesid madalaid mereäärseid alasid võivad kergesti tabada üleujutused ja rannikuerosioon, seades ohtu inimeste kodud, tööstusettevõtted ja turismirajatised. Kõrgem veetemperatuur mõjutab toitainete taset jõgede suudmealadel ja kahjustab vee-elustikku.

Teadlased prognoosivad, mis võib igas piirkonnas tõenäoliselt toimuda ja nõustavad valitsusi ja kohalikke omavalitsusi vajalike meetmete osas. Eriti olulised on linnaplaneerimises, üleujutusvastastes kaitseabinõudes ja jõgede haldamises vajalikud muutused. Toimub teadmiste jagamine eri riikide vahel, mis aitab neil kõige tõhusamalt kliimamuutuseks valmistuda.

Top