Euroopa Komisjon > EGV > Menetlustähtajad > Itaalia

Viimati muudetud: 08-11-2007
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Menetlustähtajad - Itaalia

 

SISUKORD

1. Mitmesugustest menetlusnormidest lähtuvalt tsiviilasjades kohaldatavad tähtajad (näiteks menetlustähtajad, igamis- ja aegumistähtajad, eelnevalt kindlaksmääratud tähtajad jne) 1.
2. Puhkepäevade loetelu vastavalt 3. juuni 1971. aasta määrusele (EMÜ, Euratom) nr 1182/71 2.
3. Millised üldsätted kehtivad eri tsiviilasjade menetlemise tähtaegade suhtes? Viidake tsiviilasjade puhul kohaldatavatele õigusaktidele 3.
4. Kui toimingu või formaalsuse peab sooritama ettenähtud ajavahemiku jooksul, siis mida peetakse toimingu või formaalsuse sooritamise alguseks, st millal hakkab tähtaeg kulgema (terminus a quo)? (nt tähtaja kulgemise alguseks peetakse toimingu, sündmuse, otsuse või teate või [kättetoimetamise ja/või teatavakstegemise] kuupäeva))? 4.
4.a) Kas dokumentide edastamise või kättetoimetamise viis (isiklikult kohtutäituri kaudu või posti teel) võib mõjutada või muuta tähtaja kulgemise algust? 4.a)
5. Millest nimetatud tähtaja kulgemine algab? 5.
5.a) Kui tähtaeg on väljendatud päevades, kas siis arvatakse selle hulka ka toimingu, sündmuse, otsuse või teate või [kättetoimetamise ja/või teatavakstegemise] tegelik kuupäev? 5.a)
5.b) Kui tähtaeg on väljendatud päevades, kas nimetatud päevade arv tähendab kalendripäevi või ainult tööpäevi? 5.b)
5.c) Kuidas arvestatakse kuudes või aastates väljendatud tähtaega? 5.c)
5.d) Millal selline tähtaeg möödub? 5.d)
6. Kui tähtpäev saabub laupäeval, pühapäeval või riigipühal, kas see pikeneb esimese järgneva tööpäevani? Kas pikenemine kehtib ka juhul, kui kõnealuse tähtaja alguse määrab tulevikus saabuv sündmus? 6.
7. Kui taotlus tuleb esitada kohtule, mille asukoht on liikmesriigi põhiterritooriumil (liikmesriikide puhul, kellel on emamaast eemal või geograafiliselt eraldi asuvad territoriaalsed üksused), kas siis sellistes üksustes elavate/asuvate isikute suhtes või välismaal elavate/asuvate isikute suhtes tähtaegu pikendatakse? 7.
8. Vastupidi, kui taotlus tuleb esitada kohtule, mis asub on emamaast eraldi asuvas territoriaalses üksuses, kas siis isikute suhtes, kes ei ela/asu nimetatud üksuses või välismaal elavate/asuvate isikute suhtes tähtaegu pikendatakse? 8.
9. Kas teatavate tsiviilasjade puhul kohaldatakse apellatsioonkaebuse esitamise eritähtaegu? 9.
10. Kas kohus võib kiireloomuliste asjade korral või muul põhjusel tähtaegu lühendada või määrata kohtusse ilmumiseks kindla kuupäeva? Vastupidi, kas selliseid tähtaegu saab pikendada? 10.
11. Kui toimingust, mis on suunatud menetlusosalisele, kes elab kohas, kus tema suhtes võidakse kohaldada tähtaegade pikendamist, teatatakse menetlusosalisele kohas, mille elanike suhtes sellist pikendamist ei kohaldata, kas siis selline isik kaotab õiguse tähtaja pikendamisele? 11.
12. Millised on tähtpäevade möödalaskmise tagajärjed? 12.
13. Milliseid õiguskaitsevahendeid võivad kohtusse ilmumata jätnud menetlusosalised kasutada tähtaja lõppemise korral? 13.

 

1. Mitmesugustest menetlusnormidest lähtuvalt tsiviilasjades kohaldatavad tähtajad (näiteks menetlustähtajad, igamis- ja aegumistähtajad, eelnevalt kindlaksmääratud tähtajad jne)

Menetlustähtaeg on tähtaeg, mille jooksul peab või mille möödumisel võib sooritada teatava menetlustoimingu.

Menetlustähtajad on sätestatud seaduses (seaduses sätestatud tähtajad (termini legali)); tähtaja võib määrata ka kohus (kes võib kehtestada tähtaja suhtes piirangu, st õigused lõppevad, kui tähtaega ei järgita), kuid ainult juhul, kui see on sõnaselgelt seaduses sätestatud (kohtu määratud tähtajad (termini giudiziari)).

Menetlustähtajad võib jagada kolme kategooriasse: miinimumtähtajad (nt kohtusse ilmumisest etteteatamise vähim aeg), kohustuslikud tähtajad (nt apellatsioonkaebuse esitamise või poole kaasamise tähtaeg) ja soovituslikud tähtajad (nt kohtuotsuse tegemise tähtaeg).

Miinimumtähtaeg (termini dilatori) on lõpetatud toimingu (nt kohtukutse saatmine) ja teatava õigusliku tagajärje (nt võimalus ilmuda kohtusse) vaheline ajavahemik; miinimumtähtaeg peatab ajutiselt põhiosas lõpetatud toimingu.

Kohustuslik tähtaeg (termini perentori) on üksnes tähtaeg, mis on sõnaselgelt sellisena seaduses või kohtu poolt (kui see on seaduses ette nähtud) sätestatud. Tähtaja kohustuslikkus võib tuleneda ka tähtaja eesmärgist (konstitutsioonikohtu määrus 107/2003).

ÜlesÜles

Soovituslike tähtaegade (termini ordinatori) kategooriasse kuuluvad kõik muud tähtajad, mis ei ole miinimum- ega kohustuslikud tähtajad.

Eristamine ei ole oluline mitte ainult seetõttu, et erinevad tähtaja järgimata jätmise tagajärjed, vaid ka seetõttu, et kohustuslikke tähtaegu ei saa lühendada ega pikendada, isegi mitte poolte kokkuleppel, samas kui soovituslikke tähtaegu võib enne nende möödumist taotluse alusel või kohtu algatusel lühendada või pikendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklite 153 ja 154 kohaselt. Isegi miinimumtähtaegu võib seaduses sätestatud juhtudel muuta (vabastamine, lühendamine); kirjanduses vaieldakse selle üle, kas tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 154 on miinimumtähtaegade suhtes üldiselt kohaldatav.

Nimetatud menetlustähtaegu tuleb eristada igamis- ja aegumistähtaegadest, mille sätestab materiaalõigus, mida omakorda reguleerib tsiviilseadustik (vastavalt artiklid 2934–2963 ja 2964–2969).

Eelkõige lõppeb õigus igamisega (prescrizione), kui õigustatud pool ei ole seda seaduses ettenähtud aja jooksul kasutanud.

Aegumisega (decadenza) lõppeb õigus (tavaliselt volitused või õigused) seaduses või poolte poolt teatavate toimingute sooritamiseks sätestatud kohustusliku tähtaja möödumisel; olulised ei ole objektiivsed või subjektiivsed asjaolud, mille tõttu aeg mööda lasti.

Igamine ei toimu automaatselt, vaid pool peab seda taotlema kas ise hagi esitades või esitades vastuväite teise poole esitatud hagi vastu. Hagi või vastuväite esitamise suhtes kehtivad samuti tähtajad, v.a juhul, kui pooltel puudub kaalutlusõigus (õigused, mida ei saa üle anda, nt seisundiga seotud õigused, isiklikud õigused, perekonnaõigusest tulenevad õigused jne) ja kohus peab omal algatusel tegema otsuse, et hagi on vastuvõetamatu.

ÜlesÜles

Peatumine. Seaduse 1969/742 kohaselt peatuvad suvevaheajaks (mis kestab igal aastal 1. augustist kuni 15. septembrini) juba kulgevad tähtajad või tähtajad, mille kulgemine peab sel ajal algama, 1. augustist kuni 15. septembrini ja nende kulgemine jätkub või algab pärast peatumise lõppu. Seaduses on sätestatud erandid: peatumist ei kohaldata kohtute seaduse (ordinamento giudiziario) artiklis 92 nimetatud kohtuasjade ja -menetluste suhtes (näiteks elatisnõuded, töövaidlused, kohustusliku hoolekande ja sotsiaalkindlustusega seotud hagid, täitekorralduse vastu esitatud hagid ja ajutised menetlused).

Seaduse 1969/742 reguleerimisalasse ei kuulu materiaalõiguste kasutamise tähtajad (nt müüdud kaupadel esinevatest puudustest teatamise tähtajad).

Allikad: tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklid 152–155; seadus 1969/742.

2. Puhkepäevade loetelu vastavalt 3. juuni 1971. aasta määrusele (EMÜ, Euratom) nr 1182/71

Puhkepäevadena käsitletakse: kõik pühapäevad, 1. jaanuar, 6. jaanuar, 25. aprill, ülestõusmispühadejärgne esmaspäev, 1. mai, 2. juuni, 15. august, 1. november, 18. detsember ning 25. ja 26. detsember.

Allikad: seadus 1949/260, mida on muudetud seadustega 1954/90 ja 1977/54, presidendi määrusega (DPR) 1985/793 ja seadusega 2000/336.

3. Millised üldsätted kehtivad eri tsiviilasjade menetlemise tähtaegade suhtes? Viidake tsiviilasjade puhul kohaldatavatele õigusaktidele

Päevades või tundides väljendatud tähtaegade arvestamisel esimest päeva või tundi arvesse ei võeta, samas aga võetakse arvesse tähtaja lõppemise päev (dies ad quem).

ÜlesÜles

Kuudes või aastates väljendatud tähtaegade arvestamisel kasutatakse tavakalendrit; seega möödub tähtaeg alguskuule vastava kuu viimasel päeval kell 24.00 või aastates väljendatud tähtaja korral algusaastale vastava tulevase aasta kuu viimasel päeval kell 24.00, kusjuures ei ole oluline, kas kuus on 31 või 28 päeva või kas tähtaja sisse jääb liigaasta veebruar.

Kui tähtaja lõpp langeb riigipühale, pikendatakse tähtaega esimese riigipühale järgneva tööpäevani (tsiviilkohtmenetluse seadustiku artikkel 155). Kohtud on hiljuti vastupidi varasemale kohtupraktikale leidnud, et sama reegel kehtib ka menetlustähtaegade suhtes, mis kulgevad vastupidi; näiteks kui oksjoni toimumise päevaks on määratud esmaspäev ja pakkumiste esitamise tähtpäev on „päev enne oksjonit”, lõppeb tähtaeg eelneval laupäeval (kassatsioonikohtu 2003. aasta otsus nr 19041).

Mõnikord on tähtaeg seaduses sätestatud tervetes päevades (giorni liberi, näiteks tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 163bis sätestatud kohtusse ilmumise tähtajad). Sellisel juhul jäetakse arvestusest välja tähtaja alguspäev (dies a quo) ja tähtaja lõppemise päev (dies ad quem).

Menetlustoimingud on sätestatud ka konkreetseid küsimusi reguleerivates seadustes, kuid igal juhul on tsiviilkohtumenetluse seadustik üldkohaldatav.

Allikad: tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 155.

4. Kui toimingu või formaalsuse peab sooritama ettenähtud ajavahemiku jooksul, siis mida peetakse toimingu või formaalsuse sooritamise alguseks, st millal hakkab tähtaeg kulgema (terminus a quo)? (nt tähtaja kulgemise alguseks peetakse toimingu, sündmuse, otsuse või teate või [kättetoimetamise ja/või teatavakstegemise] kuupäeva))?

Välja arvatud juhul, kui tähtaeg on sõnaselgelt väljendatud tundides, hakkab tähtaeg kulgema päevast, millal sooritatakse tähtaja algust määrav toiming (nt tehakse kohtuotsus või teatatakse toimingust või meetmest).

ÜlesÜles

Pole oluline, millisel ajal päeva jooksul toiming sooritati, sest tähtaja alguspäeva (dies a quo) ei võeta tähtaja arvestamisel kunagi arvesse.

See on üldpõhimõte (dies a quo non computatur in termino - tähtaja alguspäev ei kuulu tähtaja sisse), mida vastupidise tingimuse puudumisel kohaldatakse nii menetlus- kui ka sisulistes küsimustes.

Sageli hakkab tähtaeg kulgema toimingust teatamise või kohtuotsuse väljakuulutamise kuupäevast, kuid tähtaja kulgemise alguse võivad määrata ka muud sündmused.

Näiteks:

  1. tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikli 395 lõigete 4 ja 5 kohaselt algab apellatsioonkaebuse või teistmistaotluse esitamise (lühikese) tähtaja kulgemine kohtuotsuse kättetoimetamisest;
  2. kohtualluvuse määramise või kohtu nõupidamistoas tehtud määruste vaidlustamise tähtaja kulgemine algab kohtuotsusest või muust meetmest teatamisest;
  3. tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 327 ettenähtud apellatsioonkaebuste üldise aegumistähtaja kulgemine algab kohtuotsuse avaldamise kuupäevast;
  4. seadustiku artikli 395 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatud teistmise tähtaja kulgemine algab pettuse või võltsingu avastamise või dokumendi saamise päevast.
4.a) Kas dokumentide edastamise või kättetoimetamise viis (isiklikult kohtutäituri kaudu või posti teel) võib mõjutada või muuta tähtaja kulgemise algust?

Küsimus tekib nende tähtaegade puhul, mille kulgemine algab dokumentide kättetoimetamisest või menetlusest teatamisest (näiteks kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg).

ÜlesÜles

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 325 sätestatud lühikeste apellatsioonkaebuse esitamise tähtaegade (30 päeva apellatsioonkaebuse esitamisel, 60 päeva kassatsioonikohtule kassatsioonkaebuse esitamisel) puhul on otsustav hetk, millal adressaat saab kätte kohtuotsuse koopia, seega võib tähtaja kulgemise algus tõepoolest sõltuda kättetoimetamise viisist, sest postiga saatmine võib võtta rohkem aega kui kohtutäituri kaudu kättetoimetamine.

Küsimus on aga ainult praktilist laadi, sest kohtutäituri kasutamise põhjenduseks võib olla vajadus võtta kiireid meetmeid, kuna apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kulgemine algab igal juhul hetkest, millal kättetoimetamine on lõppenud, ja seega hetkest, kui adressaat on dokumendi vastu võtnud.

Kassatsioonikohus kaalus hiljuti teistsugust korda, kinnitades pärast konstitutsioonikohtu otsuseid, mis käsitlesid posti teel kättetoimetamist (2002. aasta otsus nr 477 ja 2004. aasta otsus nr 28), põhimõtet, et kohtudokument loetakse dokumenti kätte toimetava poole seisukohalt kättetoimetatuks hetkest, kui see on antud kohtutäiturile, sõltumata järgnevast edastamismeetodist (posti teel või kohtutäituri kaudu), samas kui adressaadi seisukohalt vaadatuna lõppeb kättetoimetamine dokumendi vastuvõtmise kuupäeval (kassatsioonikohtu 2004. aasta otsused nr 4289 ja 13970).

Siin eristatakse hetke, kui võib öelda, et dokumenti edastada sooviv pool on selle kättetoimetamise lõpetanud, hetkest, millal kättetoimetamine on lõpetatud adressaadi seisukohalt vaadatuna - põhimõte, mida on juba kinnitatud ühenduse määruses nr 1348/2000. Nimetatud põhimõte kehtib ainult dokumendi õigeaegse kättetoimetamise puhul, sest edastavat poolt käsitatakse tähtaega järginuna, kui kättetoimetatav dokument on edastatud kohtutäiturile enne tähtaja möödumist; see ei mõjuta küsimustikus nimetatud tähtaja alguspäeva ehk dies a quo'd, milleks on dokumendi kättetoimetamise või sellest teatamise, kohtuotsuse väljakuulutamise või muu eespool üksikasjalikumalt selgitatud sündmuse toimumise hetk (vt 4. punkt).

ÜlesÜles

Näiteks esimese astme kohtu otsuse edasikaebamine ei ole piiratud 30-päevase tähtajaga kohtuotsuse tegemisest arvates, kui apellatsioonkaebuse teade edastatakse kohtutäiturile kõnealuse tähtaja jooksul, isegi kui see toimetatakse adressaadile tegelikult pärast tähtaja möödumist. Adressaadi seisukohast loetakse dokument kättetoimetatuks alles siis, kui see on vastu võetud.

5. Millest nimetatud tähtaja kulgemine algab?

5.a) Kui tähtaeg on väljendatud päevades, kas siis arvatakse selle hulka ka toimingu, sündmuse, otsuse või teate või [kättetoimetamise ja/või teatavakstegemise] tegelik kuupäev?

Kui tähtaeg on väljendatud päevades, siis selle alguspäeva ehk dies a quo’d arvesse ei võeta.

5.b) Kui tähtaeg on väljendatud päevades, kas nimetatud päevade arv tähendab kalendripäevi või ainult tööpäevi?

Kui tähtaeg on väljendatud päevades, tähendab nimetatud päevade arv kalendripäevi, sh riigipühad (dies a quo võib samuti olla riigipüha).

5.c) Kuidas arvestatakse kuudes või aastates väljendatud tähtaega?

Kuudes või aastates väljendatud tähtaegade arvestamisel kasutatakse tavakalendrit. Möödunud päevade arvu ei nimetata, tähtaeg lõppeb alguspäevaga samal kuupäeval. Töövaidluse puhul, mille suhtes ei kehti suvevaheajaks peatamine, möödub 30. juunil tehtud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise üheaastane tähtaeg järgmise aasta 30. juunil; kui aga kohaldatakse seaduses 1969/742 sätestatud suvevaheajaks peatamist, tuleb kirjeldatud viisil arvutatud üheaastast tähtaega pikendada 46päevase peatamisaja võrra (1. augustist kuni 15. septembrini).

ÜlesÜles

5.d) Millal selline tähtaeg möödub?

Menetlustähtaeg lõppeb näidatud päeva, kuu või aasta viimasel hetkel.

6. Kui tähtpäev saabub laupäeval, pühapäeval või riigipühal, kas see pikeneb esimese järgneva tööpäevani? Kas pikenemine kehtib ka juhul, kui kõnealuse tähtaja alguse määrab tulevikus saabuv sündmus?

  • Laupäeva käsitletakse tööpäeva, mitte puhkepäevana. Riigipühade kohta vt vastust 2. küsimusele.
  • Kui tähtaja lõpp langeb riigipühale, pikendatakse tähtaega esimese riigipühale järgneva tööpäevani; see kehtib ka tähtaegade suhtes, mille alguse määrab tulevikus saabuv sündmus.

7. Kui taotlus tuleb esitada kohtule, mille asukoht on liikmesriigi põhiterritooriumil (liikmesriikide puhul, kellel on emamaast eemal või geograafiliselt eraldi asuvad territoriaalsed üksused), kas siis sellistes üksustes elavate/asuvate isikute suhtes või välismaal elavate/asuvate isikute suhtes tähtaegu pikendatakse?

Küsimus ei ole Itaalia puhul asjakohane.

8. Vastupidi, kui taotlus tuleb esitada kohtule, mis asub on emamaast eraldi asuvas territoriaalses üksuses, kas siis isikute suhtes, kes ei ela/asu nimetatud üksuses või välismaal elavate/asuvate isikute suhtes tähtaegu pikendatakse?

Küsimus ei ole Itaalia puhul asjakohane.

9. Kas teatavate tsiviilasjade puhul kohaldatakse apellatsioonkaebuse esitamise eritähtaegu?

Apellatsiooni kohta kehtivas seaduses on eritähtajad sätestatud pankrotimenetluse puhul.

ÜlesÜles

Pankroti väljakuulutamise vaidlustamise menetluses tehtud kohtuotsuse edasikaebamise tähtaeg on lühike – 15 päeva kohtuotsusest teatamisest (1942. aasta kuningliku määruse (regio decreto) nr 267 artikkel 19).

Pankrotimenetlust muudeti hiljuti oluliselt 9. jaanuari 2006. aasta seadusandliku määrusega (decreto legislativo) nr 5, mis on jõus 16. juulist 2006 (määrus on avaldatud 16. jaanuari 2006. aasta ametlikus väljaandes Gazzetta Ufficiale nr 12). Määruse artikli 18 kohaselt on pankroti väljakuulutamise otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamise tavaline tähtaeg 30 päeva, mille kulgemine algab võlgniku jaoks kohtuotsuse kättetoimetamise kuupäevast.

Samuti on lapsendamise menetluses sätestatud eritähtajad alaealise lapsendamist käsitlevate kohtuotsuste vaidlustamise kohta (seadus 1983/184); tavalised apellatsioonkaebused ja kassatsioonikohtule esitatavad kassatsioonkaebused tuleb esitada 30päevase tähtaja jooksul, mille kulgemine algab kohtuotsuse kättetoimetamisest kohtusekretäri poolt.

10. Kas kohus võib kiireloomuliste asjade korral või muul põhjusel tähtaegu lühendada või määrata kohtusse ilmumiseks kindla kuupäeva? Vastupidi, kas selliseid tähtaegu saab pikendada?

Hageja võib valida kohtusse ilmumise päeva, kuid kohtukutse kättetoimetamise ja esimese kohtuistungi toimumise päeva vahele peab jääma vähemalt 60 täispäeva, kui kohtukutse kättetoimetamise koht on Itaalias, ja 120 päeva, kui see asub välismaal. Kui asi on aga mingil põhjusel kiireloomuline, võib kohtu president hageja taotlusel nimetatud tähtaegu kuni poole võrra lühendada põhjendatud määrusega, mis lisatakse originaalkohtukutse lõppu ning märgitakse koopiatele.

ÜlesÜles

Kui hageja määratud kuupäev on seaduses ettenähtud miinimumtähtajast hilisem, võib kostja ilmuda kohtusse enne miinimumtähtaja möödumist, et paluda kohtu presidendil tuua esimese kohtuistungi kuupäev ettepoole, kuid mitte miinimumtähtaja lõpust varasemale kuupäevale; president võib anda selleks korralduse, millest tuleb hagejale teatada vähemalt viis päeva enne uut kohtuistungi toimumise kuupäeva. Sama reegel kehtib ka apellatsioonkaebuste puhul.

Viie päeva jooksul kohtuasja toimiku esitamisest võib asja läbi vaatama määratud kohtunik omal algatusel esimese kohtuistungi toimumise kuni 45 päeva edasi lükata korraldusega, millest teatatakse kohtuasja pooltele (tsiviilkohtmenetluse seadustiku artikli 168bis lõige 5). Sellisel juhul on kõnealune uus kuupäev viitekuupäev, millest algab kohtusse ilmumise ja kostja vastuväidete esitamise tähtaegade arvestamine (kassatsioonikohtu 2003. aasta otsus nr 26526).

11. Kui toimingust, mis on suunatud menetlusosalisele, kes elab kohas, kus tema suhtes võidakse kohaldada tähtaegade pikendamist, teatatakse menetlusosalisele kohas, mille elanike suhtes sellist pikendamist ei kohaldata, kas siis selline isik kaotab õiguse tähtaja pikendamisele?

Küsimus ei ole Itaalia puhul asjakohane. Mõnevõrra erinev on olukord menetlustähtaja pikendamisega seoses seetõttu, et mõned kohtukantseleid ei tööta või töötavad ebakorrapäraselt (vastavalt 1948. aasta seadusele nr 437). Sellisesse kohtusse kutse saanud kostjal on õigus tähtaja pikendamisele, sõltumata dokumendi kättetoimetamise kohast.

ÜlesÜles

12. Millised on tähtpäevade möödalaskmise tagajärjed?

Kohustusliku tähtaja järgimata jätmise korral kaotatakse vajaliku toimingu sooritamise õigus või üldiselt mõni õigus või volitus. Õigus kaotatakse automaatselt ja kohus teatab sellest omal algatusel; tagajärg on üldjuhul pöördumatu, sest tähtpäeva möödalaskmise (rimessione in termini) tagajärge ei saa niisama tühistada, vaid seda saab teha ainult seaduses sätestatud juhtudel.

Soovitusliku tähtaja järgimata jätmisel on kassatsioonikohtu hiljutise praktika kohaselt (kassatsioonikohtu 2003. aasta otsus nr 6895) samad piiravad tagajärjed mis kohustusliku tähtaja järgimata jätmisel ning sama toimingu sooritamiseks uut tähtaega ei anta. Õiguskirjanduses valitseb seisukoht, et soovitusliku tähtaja järgimata jätmise tagajärjed on seaduses sätestatud iga juhtumi puhul eraldi ja need on üldiselt tähtaja järgimata jätnud poole kahjuks, välistades mõnikord toimingu seadusliku sooritamise.

Miinimumtähtaja järgimata jätmine tühistab esialgse toimingu (nt kui kohtukutses on sätestatud miinimumtähtajast varasem kohtusse ilmumise kuupäev, v.a juhul, kui kostja ilmub kohtusse vastuväiteid esitamata) või järgneva toimingu (nt tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 477 on sätestatud, et kui täitmisele pööratav dokument (titolo esecutivo) tuleb pöörata täitmisele surnud isiku suhtes, ei saa ettekirjutust (precetto) pärijatele kätte toimetada enne 10 päeva möödumist täitmisele pööratava dokumendi kättetoimetamisest ning kõnealuse tähtaja järgimata jätmine on täitmisele pööramise vaidlustamise aluseks).

ÜlesÜles

13. Milliseid õiguskaitsevahendeid võivad kohtusse ilmumata jätnud menetlusosalised kasutada tähtaja lõppemise korral?

Kohtusse ilmumata jätnud menetlusosalised võivad kasutada järgmisi õiguskaitsevahendeid.

  • Kohtusse ilmumata jätnud menetlusosalised võivad taotleda asja läbi vaatavalt kohtunikult luba toimingu sooritamiseks, mida nad muidu sooritada ei tohiks, kui nad tõestavad, et nad ei olnud menetlusest teadlikud kohtukutse või selle kättetoimetamise õigustühisuse tõttu või et nad ei saanud kohtusse ilmuda neist sõltumatute asjaolude tõttu (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 294). Kui kohtunik leiab, et esitatud asjaolud vastavad tõele, võib ta nõustuda takistuse olemasoluga ning tühistada tähtaja järgimata jätmise tagajärjed.
  • Kohtusse ilmumata jätnud menetlusosalised, kelle suhtes on tehtud kohtuotsus, võivad otsuse edasi kaevata isegi enne kriminaalmenetluse seadustiku artiklis 327 sätestatud tähtaega (üks aasta + 46 päeva suvevaheaega), kui nad tõendavad, et nad ei olnud menetlusest teadlikud kohtukutse või selle kättetoimetamise õigustühisuse tõttu.

Kohtusse ilmunud isikud, kes tõendavad, et nad on kaotanud enda kaitseks meetmete võtmise võimaluse neist sõltumatute asjaolude tõttu, võivad taotleda kohtunikult tsiviilkohtumenetluse seadustiku artiklis 184bis sätestatud tähtaja järgimata jätmise tagajärgede tühistamist. Seda saab teha ainult esimese astme kohtu eelmenetluses. Apellatsioonimenetluses võib tähtaja järgimata jätmise tagajärjed tühistada ainult selleks, et pool saaks esitada uusi tõendeid, ja ainult tingimusel, et on tõendatud, et pool ei saanud tõendeid esimese astme menetluses esitada temast sõltumatute asjaolude tõttu (tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 345).

« Menetlustähtajad - Üldteave | Itaalia - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 08-11-2007

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik