Vanemlik vastutus - Ühenduse õigus

Lastekaitsealane koostöö Euroopa Liidus

Euroopa Liit püüdleb selle poole, et luua lastele õiguslikult kindel keskkond, tagades vanemliku vastutusega seotud asjades tehtud kohtuotsuste kohaldatavuse Euroopa Liidus. Kõnealune eesmärk on sätestatud kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise programmis. Nõukogu määrus 1347/2000, milles on sätestatud ühtlustatud eeskirjad teatavate vanemliku vastutusega seotud asjade kohtualluvuse ning nende kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta, on esimese etapp kohtuotsuste tunnustamise suunas perekonnaõiguses. Pärast seda on läbitud juba uus etapp, mille käigus võeti komisjoni ettepaneku tulemusena vastu nõukogu määrus 2201/2003, mis asendab 1. märtsist 2005 nõukogu määruse 1347/2000. Praktiline  (PDF File 654 KB) 1. märtsist 2005 kohaldatava määruse (EÜ) nr 2201/2003 (uus Brüsseli II määrus) kohaldamise kohta on kättesaadav. Kõnealuse juhendi on töötanud välja komisjoni talitused koostöös Euroopa õigusalase koostöö võrgustikuga tsiviil- ja kaubandusasjades.

Inimesed vahetavad järjest sagedamini elukohaliikmesriiki ning selliste perekondade arv, kelle liikmed on eri kodakondsusega ja/või kes ei ela samas liikmesriigis, kasvab pidevalt. Selline sotsiaalne olukord loob vajaduse ühtsete õigusnormide järele vanemliku vastutusega seotud asjade kohtualluvuse ning nende kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise puhul.

Esimese sammuna võttis nõukogu 29. mail 2000 vastu nõukogu määruse nr 1347/2000. Määrus jõustus 1. märtsil 2001 ja seda kohaldati kohtuotsuste suhtes, mis tehti pärast seda kuupäeva. Seda kohaldati kohtuotsuste suhtes, mis olid tehtud liikmesriikides seoses vanemliku vastutusega lahutusmenetluse raames. Määrus ei hõlmanud kohtuotsuseid, mis ei olnud tehtud lahutusmenetluse raames. Määrust kohaldati kohtuotsuste suhtes, millega määrati kindlaks näiteks see, kumma vanema juurde peaksid lapsed jääma (eestkosteõigus) ja kas teisel vanemal on õigus lapsi külastada (külastusõigus). (Vt „Vanemlik vastutus - Üldteave”) Määrust ei kohaldatud ülalpidamise kohustuse kohta tehtud kohtuotsuste suhtes, mis on hõlmatud nõukogu määrusega kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. Määrust kohaldati ainult kohtuotsuste suhtes, mis on tehtud vanemate ühiste laste kohta.

Üles

Määrust kohaldati kõikides liikmesriikides, v.a Taani.

Uue Brüssel II määruse peamised eesmärgid

Määrusega tagatakse, et vanemliku vastutuse kohta tehtud kohtuotsust saab tunnustada ja täita teises liikmesriigis lihtsa ja ühtse menetluse abil. Selles on kehtestatud ka ühtsed eeskirjad kohtualluvuse kohta. Määrusest leiab vastuse järgmistele küsimustele:

• missuguse liikmesriigi kohtud on pädevad tegema otsuseid abielulahutuse ja vanemliku vastutusega seotud asjades, ja
• mis tingimustel tunnustatakse ja täidetakse teises liikmesriigis vanemliku vastustega seotud kohtuotsust.

Kohtute pädevus

Kohtud on pädevad tegema otsust vanemliku vastutuse kohta liikmesriigis, kus on lapse alaline elukoht.

Kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise tingimused teises liikmesriigis

Huvitatud pool võib taotleda, et teises liikmesriigis tunnustataks ja täidetaks vanemliku vastustega seotud kohtuotsust.

Liikmesriigi edastavas nimekirjas  (PDF File 200 KB) märgitakse ära kohtud, kellele sellise taotluse võib esitada.

Kohus teatab viivitamata kohtuotsuse täitmisele kuulumisest asjaomases liikmesriigis. Kohus võib siiski keelduda kohtuotsuse tunnustamisest järgmistel juhtudel:

• kohtuotsus on selgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga,
• kohtuotsus on tehtud last ära kuulamata, välja arvatud kiireloomulises olukorras,
• isik väidab, et kohtuotsus kahjustab tema vanemlikku vastutust, kui otsus on tehtud ilma seda isikut ära kuulamata,
• kohtuotsus on tehtud ühe poole suhtes tagaselja ja talle ei ole edastatud küllalt aegsasti vajalikke dokumente kaitse ette valmistamiseks,
• kohtuotsus on vastuolus teise kohtuotsusega (teatavatel tingimustel).

Isik, kellel oli õigus saada menetlusabi oma päritoluliikmesriigis, võib seda saada ka kohtuotsuse täitmise taotlemisel.

Lahutatud vanemate laste kaitsmiseks Euroopas kehtestatav kord

1999. aastal kiitsid justiitsministrid heaks kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte, mis on tõelise õigusruumi loomise alus, ja tõid prioriteedina esile suhtlusõiguse. Mais 2000 võeti vastu nõukogu määrus 1347/2000 (vt eespool). Sellele järgnes juulis 2000 Prantsusmaa algatus seoses suhtlusõigusega. Novembris 2000 kiideti heaks kohtuotsuste vastastikust tunnustamist käsitlev programm, mille ühe tegevusvaldkonna moodustavad kohtuotsused vanemliku vastutuse kohta.

Üles

Mais 2002 esitatud komisjoni ettepaneku tulemusena võeti 27. novembril 2003 vastu määrus vanemliku vastutuse kohta. Seda määrust kohaldatakse 1. märtsist 2005 ja sellega:

• laiendatakse määruse 1347/2000 eeskirju vastastikuse tunnustamise ja täitmise kohta kõikidele vanemliku vastutusega seotud asjades tehtud kohtuotsustele;
• tagatakse lastele õigus suhelda mõlema vanemaga, ja
• hoitakse ühenduses ära laste röövimine vanemate poolt.

Kõikide vanemliku vastutusega seotud asjades tehtud kohtuotsuste kohaldatavus

Nagu eespool kirjeldatud, kohaldatakse veel kehtivat nõukogu määrust 1347/2000 vaid teatavate vanemliku vastutusega seotud kohtuotsuste suhtes. Määrust ei kohaldata näiteks kohtuotsuste suhtes siis, kui vanemad ei ole abielus või kui otsus tehakse pärast lahutusmenetluse lõpetamist. Et tagada kõigi laste võrdne kohtlemine, kuuluvad uue määruse kohaldamisalasse kõik vanemliku vastutuse kohta tehtud kohtuotsused, olenemata sellest, kas lapse vanemad on abielus või mitte.

Tagada lapse õigus suhelda mõlema vanemaga

Määrusega tagatakse lapsele õigus suhelda pärast abielulahutust mõlema vanemaga ka siis, kui vanemad elavad erinevates liikmesriikides. Teatavatel juhtudel ei soovi vanemad lasta oma lastel külastada teist vanemat teises liikmesriigis, kuigi kohtuotsusega on viimasele suhtlusõigus antud. Uue määruse eesmärk on kõnealune probleem lahendada ja võimaldada selliste kohtuotsuste automaatset tunnustamist ja täitmist teises liikmesriigis. Näiteks juhul, kui ema ei lase oma lapsel minna teise liikmesriiki, et külastada vastavalt kohtuotsusele isa, võib isa taotleda kohtuotsuse täitmist teises liikmesriigis sellisena, nagu seda oleks tehtud juhul, kui otsus oleks tehtud kõnealuses liikmesriigis. Sellisel juhul ei ole vaja täiendavat menetlust selleks, et muuta kohtuotsus täitmisele kuuluvaks, nagu seda oli kirjeldatud eespool nõukogu määruse 1347/2000 raames.

Hoida ära laste röövimine vanemalt poolt Euroopa Liidus

Uues määruses on kehtestatud eeskirjad, et lahendada tõhusalt vanemate poolse lasterööviga seotud probleemid ühenduses. Et rööve ära hoida, antakse määrusega lõplik otsustusõigus selle liikmesriigi kohtule, kus oli lapse alaline elukoht enne röövi. See vähendab vanemate soovi röövida laps, et anda asi lahendamiseks oma elukohariigi kohtusse lootuses, et teise liikmesriigi kohtu otsust muudetakse. Selle liikmesriigi kohtud, kuhu laps on toodud, võivad keelduda lapse kohesest tagasiviimisest, kui on suur tõenäosus, et tagasipöördumise korral satub laps ohtu, või kui laps on jõudnud teatavasse vanusesse ja saavutanud teatava küpsusastme ja on tagasipöördumise vastu. Lapse alalise elukoha üle teevad lõpliku otsuse siiski selle liikmesriigi kohtud, kus laps enne röövimist elas.  Lapsele tuleb anda menetluse käigus võimalus ärakuulamiseks, kui see ei osutu lapse vanust või küpsusastet arvestades sobimatuks. Keskasutused tagavad lapse ülesleidmise ja tagasiviimise. Nad aitavad ka vanemaid, kes on sattunud lapseröövi ohvriks, hõlbustavad lepitust ja kohtutevahelist suhtlemist.

Üles

Euroopa Liidu põhiõiguste harta

Lapse põhiõigus olla ära kuulatud on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 24.  Lapse arvamust võetakse arvesse lapsega seotud küsimustes vastavalt tema vanusele ja küpsusele. Samuti on kõnealuses artiklis sätestatud, et kõikides lastega seotud toimingutes, mida teevad avalik-õiguslikud asutused või eraõiguslikud institutsioonid, tuleb esikohale seada lapse huvid.

Viitedokumendid:

• Meetmete programm  -  -  -  -  -  -  -  -  -  -  kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamiseks tsiviil- ja kaubandusasjades
• Nõukogu määrus (EÜ) 1347/2000, 29. mai 2000, abieluasjade ja vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste eest seotud asjade kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta
• Nõukogu määrus (EÜ) nr 44/2001, 22. detsember 2000, kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades
• Nõukogu määruse ettepanek, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 ja muudetakse määrust (EÜ) nr 44/2001 ülalpidamiskohustuste suhtes
• Euroopa Liidu põhiõiguste harta
• Nõukogu määrus (EÜ) nr 2201/2003, 27. november 2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000
• Praktiline juhend  (PDF File 654 KB) nõukogu määruse (EÜ) nr 2201/2003 (uus Brüsseli II määrus) kohaldamise kohta
• Pädevate kohtute nimekiri  (PDF File 200 KB), mis on avaldatud 17. veebruaril 2005 Euroopa Liidu Teatajas C 040.

« Vanemlik vastutus - Üldteave | Ühenduse õigus - Üldteave »

Üles

Viimati muudetud: 13-07-2007