Euroopa Komisjon > EGV > Juristid > Iirimaa

Viimati muudetud: 20-06-2006
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Juristid - Iirimaa

 

SISUKORD

1. Kohtunikud 1.
2. Peaprokurör ja Riigiprokuratuuri direktor 2.
3. Kohtuametnikud 3.
4. Tsiviilkohtunik 4.
5. Õigusnõustajad 5.
6. Vandeadvokaadid 6.
7. Notarid 7.

 

1. Kohtunikud

Kohtunike ametissemääramise nõuandekogu (Judicial Appointments Advisory Board) määrab kindlaks isikute sobivuse kohtunikuametisse nimetamiseks ja teavitab sellest valitsust. President nimetab kohtunikud ametisse valitsuse soovitusel. Kohtunikud on sõltumatud ning alluvad üksnes põhiseadusele ja seadustele. Vastavalt põhiseadusele määratakse kohtunike arv teatud ajavahemike järel õigusaktidega kindlaks.

Ülemkohus (Supreme Court) koosneb esimehest (Chief Justice), kes on kohtu eesistuja, ning seitsmest tavalisest kohtunikust, kelle ametinimetus on Ülemkohtu kohtunik (Judge of the Supreme Court). Ka Kõrgema Kohtu esimees (President of the High Court) on ametiülesande korras Ülemkohtu liige. Kõrgem Kohus (High Court) koosneb Kõrgema Kohtu esimehest, kes vastutab Kõrgema Kohtu üldise töökorralduse eest, ja tavalistest kohtunikest, kelle ametinimetus on Kõrgema Kohtu kohtunik (Judge of the High Court). Ka Ülemkohtu esimees ja ringkonnakohtu esimees (President of the Circuit Court) on ametiülesande korras Kõrgema Kohtu liikmed. Kõrgema Kohtu kohtunike arv määratakse teatud aja tagant õigusaktidega kindlaks. Hetkel tohib Kõrgema Kohtu kohtunikke olla kõige rohkem 28 või ühe võrra rohkem juhul, kui õigusreformi komisjoni (Law Reform Commission) esimeheks on mõni Kõrgema Kohtu kohtunik. Ringkonnakohus (Circuit Court) koosneb ringkonnakohtu esimehest ja tavalistest kohtunikest, kelle ametinimetus on ringkonnakohtu kohtunik (Judge of the Circuit Court). Ka piirkonnakohtu esimees (President of the District Court) on ametiülesande korras ringkonnakohtu liige. Piirkonnakohus (District Court) koosneb piirkonnakohtu esimehest ja teistest kohtunikest, kelle ametinimetus on piirkonnakohtu kohtunik (Judge of the District Court). Põhiseaduses on sätestatud, et valitsus ei vähenda kohtunike ametiaja jooksul nende töötasu. Kohtunike palk määratakse kindlaks teatud aja tagant kehtestatavate õigusaktidega. Hetkel kehtivaks õigusaktiks on 2001. aasta seadus ministrite, parlamendiametnike ja kohtunike ning Oireachtase liikmete kohta (erinevad sätted) [Ministerial, Parliamentary and Judicial Offices and Oireachtas Members (Miscellaneous Provisions) Act, 2001].

ÜlesÜles

Kohtunikud nimetatakse kvalifitseeritud õigusnõustajate (solicitors) või vandeadvokaatide (barristers) hulgast, kellel peab olema teatud pikkusega tegevuskogemus (uurimistegevust ei võeta arvesse). Piirkonnakohtu puhul nähakse 1961. aasta kohtute seaduse (täiendavate sätete) [Courts (Supplemental Provisions) Act 1961] 29. jao punktiga 2 ette, et piirkonnakohtu kohtunikuks võib nimetada vähemalt kümme aastat vandeadvokaadi või õigusnõustajana tegutsenud isiku. 1995. aasta kohtute ja kohtuteenistujate seaduse (Courts and Courts Officers Act 1995) 30. jaoga nähakse ette, et ringkonnakohtu kohtunikuks võib nimetada kümme aastat vandeadvokaadi või õigusnõustajana tegutsenud isiku. 2002. aasta kohtute ja kohtuteenistujate seadusega (Courts and Courts Officers Act 2002) nähakse ette, et Kõrgema Kohtu või Ülemkohtu kohtunikuks võib nimetada vähemalt kaksteist aastat vandeadvokaadi või õigusnõustajana tegutsenud isiku. Nagu eespool nimetatud, on kohtunikud sõltumatud, alludes üksnes põhiseadusele ja seadustele, ning ametisse asumisel teevad nad põhiseaduse artikli 34 lõike 5 punkti 1 alusel järgmise avalduse:

„Tõotan pühalikult ja siiralt kõikvõimsa Jumala ees, et pean Ülemkohtu esimehe (või muu vastav ametinimetus) ametit vääriliselt ja ustavalt oma teadmiste ja volituste piires, kedagi kartmata, soosimata ega eelistamata ja pahasoovlikkuseta, ning pean kinni põhiseadusest ja seadustest. Juhtigu ja aidaku mind selles Jumal.”

Põhiseaduse kohaselt saab Kõrgema Kohtu ja Ülemkohtu kohtunikke ametist tagandada üksnes teatava kõlbmatu käitumise või teovõimetuse tõttu pärast seda, kui Oireachtase (iiri keeles parlament) mõlemad kojad on teinud vastava otsuse. 1924. aasta kohtute seadus (Courts of Justice Act 1924) ja 1946. aasta kohtute (piirkonnakohtute) seadus [Courts of Justice (District Court) Act 1946] hõlmavad sarnaseid sätteid, mida kohaldatakse ringkonnakohtu ja piirkonnakohtu kohtunike suhtes.

ÜlesÜles

2. Peaprokurör ja Riigiprokuratuuri direktor

Põhiseaduse artiklis 30 on sätestatud, et peaprokurör (Attorney General) „nõustab valitsust õigusküsimustes ja õigusliku hinnangu osas”. Peaprokuröri nimetab ametisse president Taoiseachi (iiri keeles peaminister) ettepanekul ja ta on kohustatud ametist lahkuma samaaegselt Taoiseachiga. Harilikult on peaprokurör tegev vandeadvokaat ja vanem kaitsja (Senior Counsel). Puudub seadus, mis nõuaks peaprokurörilt oma erapraksise lõpetamist, kuigi viimastel aastatel on see tavaks olnud.

Valitsuse õigusnõustajana kontrollib peaprokurör kõigi õigusaktide eelnõusid, mida valitsus kavatseb esitada Oireachtase kodadele seadusena vastuvõtmiseks. Samuti annab peaprokurör valitsusele nõu sellistes rahvusvahelistes küsimustes, nagu näiteks rahvusvaheliste kokkulepete ratifitseerimine. Peaprokuröri ülesandeks on ka avalikkuse esindamine ühiskondlike õiguste kaitsmisel. Seda teeb ta kohtumenetluse algatamise või vastustamisega. Kuigi peaprokuröri määrab ametisse Taoiseach, on ta valitsusest sõltumatu. Põhiseaduse kohaselt on peaprokurör alati peamine kostja nende juhtumite puhul, mil vaidlustatakse õigusaktide vastavus põhiseadusele.

Enne 1976. aastat esitati kõigi raskete kuritegude puhul süüdistus peaprokuröri nimel. Põhiseaduses on sätestatud, et seda ülesannet võib täita ka teine isik, kellel on selleks seaduste kohaselt vastavad volitused. Seetõttu loodi 1974. aasta kuritegude suhtes süüdistuse esitamise seaduse (Prosecution of Offences Act 1974) (jõustus aastal 1976) 2. jaoga Riigiprokuratuuri direktori amet (Director of Public Prosecutions), mille eesmärgiks oli panna nende kohustuste täitmine poliitilistest sidemetest sõltumatule ametnikule. Direktori nimetab ametisse küll valitsus, kuid ta on riigiteenistuja ja ei lahku seega vastupidiselt peaprokurörile valitsuse vahetudes ametist. See tagab kuritegude suhtes süüdistuse esitamise järjepidevuse. 1974. aasta seaduses on sätestatud ka see, et Riigiprokuratuuri direktor on oma ülesannete täitmisel sõltumatu. Valitsus võib direktori ametist tagandada, ent üksnes pärast seda, kui Ülemkohtu esimehest, Kõrgema Kohtu kohtunikust ja peaprokurörist koosnev komitee on esitanud aruande tema tervise või käitumise kohta.

ÜlesÜles

Seega otsustab Riigiprokuratuuri direktor, kas isikule esitatakse raske kuriteo osas süüdistus ja milline see peaks olema. Kõigi kuritegude puhul esitatakse süüdistus Riigiprokuratuuri direktori nimel, kuid kergemate kuritegude korral võib juhtumi kohtu alla anda Gardaí (Iiri politsei) ilma toimikut Riigiprokuratuuri direktorile saatmata. Nendel juhtudel on Riigiprokuratuuri direktoril õigus Gardaí’le juhtumi käsitlemisel nõu anda. Kuigi Riigiprokuratuuri direktor on üle võtnud peaprokuröri rolli süüdistuste esitamisel, on peaprokuröri ülesanded jäänud endiseks rahvusvaheliste juhtumite, näiteks väljaandmiste puhul.

3. Kohtuametnikud

Kohtuametnikud vastutavad kohtute üldise haldamise eest. Praegune kohtusüsteem loodi 1961. aasta kohtute (rajamise ja koosseisu) seadusega [Courts (Establishment and Constitution) Act, 1961], mis lähtub põhiseaduse artiklist 34. Põhiseaduses on lühidalt kirjeldatud kohtute struktuuri, mille moodustavad lõpliku apellatsiooni kohus (Ülemkohus) ja esimese astme kohtud, mis koosnevad Kõrgemast Kohust, mille pädevusse kuuluvad kõik kriminaal- ja tsiviilasjad, ning piirkondlikult korraldatud piiratud pädevusega kohtutest (ringkonna- ja piirkonnakohtud).

Kohtuametnikud võtab tööle Kohtuteenistus (Courts Service). Tegemist on sõltumatu juriidilise isikuga, mis loodi 1999. aasta novembris valitsuse poolt, tuginedes 1998. aasta Kohtuteenistuse seadusele (Courts Service Act, 1998). Sellise organi moodustamist soovitas kohtute ülesandeid uuriva komisjoni töörühm ja see kajastab riigi loomisel lõpule viimata meedet, kuna tollal jäeti sätestamata kohtunike ja kohtute sõltumatu haldusstruktuur.

ÜlesÜles

Kohtuteenistusel on viis ülesannet:

  • hallata kohtuid
  • osutada kohtunikele abiteenuseid
  • anda avalikkusele teavet kohtusüsteemi kohta
  • soetada, hallata ja hooldada kohtuhooneid
  • osutada teenuseid kohtuskäijatele

Kohtuteenistus annab aru justiits-, võrdõiguslikkuse ja õigusreformi ministrile ning ministri kaudu valitsusele. Samuti annab teenistus rahaliste vahendite kulutamist ja kulutustele vastavat tulu käsitlevate sätete osas aru Oireachtasega seotud avaliku sektori raamatupidamise komiteele. Kohtuteenistuse tegevjuhiks on peaarvepidaja, kes ilmub nimetatud komitee ette vastavalt vajadusele. Avalikkuse ees annab Kohtuteenistus aru aastaaruannete avaldamise teel.

Kohtuteenistuse juhatus koosneb esimehest ja 16 liikmest, kelle ülesandeks on kaaluda poliitikat ja teha selles suhtes otsuseid ning kontrollida selle poliitika rakendamist, mida teostab tegevjuht. Tegevjuhi ülesanded on sätestatud 1998. aasta Kohtuteenistuse seadusega ning ta peab „üldiselt juhtima ja kontrollima teenistuse töötajaid, haldamist ja tegevust, sealhulgas maakondade kohtusekretäride ülesandeid, kuivõrd need on seotud teenistuse ülesannetega, ning täitma muid õigusaktidega või juhatuse määratud ülesandeid”.

Enamalt jaolt rahastab Kohtuteenistust riik, kuigi mõningaid tulusid saadakse ka kohtudokumentide eest makstavatest tasudest. Hetkel on Kohtuteenistusel ligikaudu 1000 töötajat. Kohtuteenistuse juhatus määrab töötajate arvu, nende ametijärgud ja iga ametijärgu töötajate arvu ning justiits-, võrdõiguslikkuse ja õigusreformi minister kiidab need rahandusministri nõusolekul heaks.

ÜlesÜles

Kohtuteenistuse juhtimisstruktuur hõlmab tegevjuhti, Ülemkohtu ja Kõrgema Kohtu tegevdirektoreid, ringkonna- ja piirkonnakohtute tegevdirektoreid ning nelja tugiüksuse direktorit – inimressursid, rahandus, maavaldused ja hooned ning teenistusesisesed teenused. Ülemkohtu kantseleid hõlmavad Ülemkohtu kantseleid ja kriminaalapellatsioonikohtu kantseleid. Kõrgema Kohtu kantseleid hõlmavad keskkantseleid (Central Office), kohtute raamatupidamisbürood (Office of the Accountant of the Courts of Justice), kohtu eestkostealuste kantseleid (Office of Wards of Court), alaealiste ja kohtu eestkostealuste õigusnõustaja kantseleid (Office of the General Solicitor for Minors and Wards of Court), kohtukulude hindaja kantseleid (Office of the Taxing Master), testamentiküsimuste eest vastutavat kantseleid (Probate Office), likvideerija kantseleid (Examiners Office) ja ametlikult määratud pankrotihalduri kantseleid (Office of the Official Assignee in Bankruptcy). Riigis on 26 ringkonnakohtu kantseleid, mis tegelevad tsiviil-, kriminaal- ja perekonnaõiguse ning kohtukaasistujana tegutsemise küsimustega. Igas krahvkonnas juhib kantselei tööd kohtusekretär. Üle riigi on 44 piirkonnakohtu kantseleid, mis tegelevad tsiviil-, kriminaal- ja perekonnaõiguse küsimuste ning ka väiksemate kohtuvaidluste menetlemisega.

4. Tsiviilkohtunik

Igas Iirimaa krahvkonnas on tsiviilkohtunik (Sheriff), kes on riigiteenistuja ning kelle ülesanded hõlmavad võlgniku kaupade konfiskeerimist ja müümist võlgade tasumiseks pärast kohtuotsuse tegemist. Tsiviilkohtunikud nimetatakse ametisse 1945. aasta kohtuteenistujate seaduse (Court Officers Act 1945) alusel ja nimetatud seaduse 12. jao lõike 5 põhjal tohib sellesse ametisse nimetada üksnes isikuid, kes on tegutsenud viis aastat vandeadvokaadi või õigusnõustajana või kes on tegutsenud vähemalt viis aastat tsiviilkohtuniku abi (under-sheriff) või tsiviilkohtuniku kantselei juhataja või peamise abina. Seaduse 12. jao lõike 6 punktiga g nähakse ette, et iga tsiviilkohtuniku teenistustingimused määrab seaduse eelnevaid jagusid arvestades teatud aja tagant kindlaks rahandusminister pärast konsulteerimist justiitsministriga.

ÜlesÜles

Muud kohtuotsuste põhjal võlgade sissenõudmiseks kasutatavad meetodid on osamaksete määramise protsess, mille puhul kohtunik määrab pärast võlgniku vahendite hindamist kindlaks iganädalase või -kuise makse suuruse; konfiskeerimiskorraldus, mille puhul võlgniku kolmandalt isikult saadaolev raha suunatakse võla tasumiseks; pankrotivara haldamine, mille puhul võlgniku vara müüakse võla tasumiseks; otsus seada hüpoteek, mis registreeritakse võlgniku vara suhtes ja mis keelab kuni asjakohase võla tasumiseni selle varaga tehinguid teha (lisaks sellele võib võlausaldaja lasta vara võla katteks müüa); piiratud vastutusega äriühingute likvideerimine kohtu poolt ja võlgniku pankroti väljakuulutamine.

5. Õigusnõustajad

Õigusnõustajaks (solicitor) saada soovivate üliõpilaste haridust kontrollib Iirimaa õigusliit (Law Society of Ireland), millel on ka õigus määrata kvalifitseeritud õigusnõunikele distsiplinaarkaristusi. Õigusnõunikuks saamiseks tuleb läbida kolmeaastane praktika ja Iirimaa õigusliidu korraldatud õppekursused. Õppekursustel osalemiseks peab isikul olema ülikoolidiplom või samaväärne diplom või peab ta olema vandeadvokaat või samaväärse ameti esindaja – see on eeleksamitele pääsemise tingimus. Nende tingimuste täitmisel tuleb läbida õigusliidu lõpueksam, mis on jagatud kolmeks osaks: FE-1, FE-2 ja FE-3. FE-1 eksam koosneb kaheksast põhiteemast: äriühinguõigus, riigiõigus, lepinguõigus, kriminaalõigus, omandiõigus, Euroopa Ühenduse õigus, kinnisvaraõigus ja lepinguvälise kahju tekitamist käsitlev õigus. Järgnevate osade puhul on tegemist erialakursustega. FE-2 tuntakse kutsealase kursusena ja see koosneb 14-nädalasest intensiivsest loenguperioodist, millele järgneb eksam, ning 18-kuusest kohapealsest koolitusest, mis moodustab osa üliõpilase praktikast. FE-3 kursus ehk edasijõudnute kursus koosneb seitsmenädalasest intensiivsest loenguperioodist, millele järgneb eksam. Kui see osa on läbitud ja isik on tõendanud oma iiri keele oskust, on tal õigus lasta end õigusnõustajate nimekirja lisada.

ÜlesÜles

Õigusliidul on õigus määrata distsiplinaarkaristusi kõigile kvalifitseeritud õigusnõunikele. 1954–1994. aasta õigusnõunike seaduste (Solicitors Acts 1954 to 1994) kohaselt on õigusliidu distsiplinaarkohtul õigus uurida väidetavaid ametialaste käitumisnormide rikkumisi, näiteks rahaliste vahendite ebaõiget eraldamist, ja pöörduda küsimusega Kõrgema Kohtu esimehe poole. Esimehel on õigus õigusnõustaja tegevus peatada ja peatamine tühistada. Distsiplinaarkohtul on õigus nõuda summade tagasimaksmist kliendile, kui ta leiab, et õigusnõustaja on nõudnud liialt suurt tasu.

2003. aasta juriidilises dokumendis 732 2003. aasta Euroopa Ühenduste (advokaadina töötamise) määruste kohta [Statutory Instrument 732 of 2003, the European Communities (Lawyers’ Establishment) Regulations 2003] on sätestatud, et liikmesriikide advokaadid, kes soovivad tegutseda õigusnõuniku või vandeadvokaadina, peavad end selleks advokatuuris või õigusliidus registreerima. Registreerimistaotlus vaadatakse läbi ja selle heakskiitmise korral väljastatakse registreerimistunnistus. Advokatuuri või õigusliidu keeldumise korral saab otsuse Kõrgemasse Kohtusse edasi kaevata.

6. Vandeadvokaadid

Juriidilist haridust pakkuv asutus Honorable Society of King’s Inns võimaldab õigusalast kraadiõpet, mille lõppedes antakse vandeadvokaadi (barrister-at-law) kutsekraad neile, kes soovivad praktiseerida advokaadina, nagu seda kutseala kollektiivselt tuntakse. King’s Inns tegutseb vabatahtliku ühinguna, mida tegevust kontrollivad juhatuse liikmed (Benchers of the Honorable Society of King’s Inns), kelleks on kohtunikud ja vanemad vandeadvokaadid. Kraadiõpet on pärast sisseastumiseksameid võimalik sooritada King’s Innsi õigusõppe diplomi omanikel ja õigusteaduskonna lõpetanutel. Õigusõppe diplomiõppe kursuse kestus oli ja on kaks aastat, ent vandeadvokaadi kursust, mis varem kestis kaks aastat, lühendati alates 2004. aasta oktoobrist intensiivsemaks üheaastaseks kursuseks. Lisaks ettenähtud kursuste läbimisele peavad King’s Innsi üliõpilased tõendama oma iiri keele oskust ja osalema vandeadvokaadi kursuse mõlemal aastal kümnel ametlikul õhtusöögil (dinings). Kraadiõppe edukal lõpetamisel kutsub Ülemkohtu esimees üliõpilased Ülemkohtusse advokatuuriga liituma ning kutsutud vandeadvokaadid lisavad pärast tseremooniat oma allkirja advokatuuri liikmete nimekirja. Enne tasustatava advokaaditöö alustamist tuleb siiski täita ka muid nõudeid.

ÜlesÜles

Vandeadvokaadid peavad praktiseerimiseks olema õigusraamatukogu (Law Library) liikmed. Aastamaksu eest pakub õigusraamatukogu töötegemise paika ning juurdepääsu õigusalastele tekstidele ja materjalidele. Enne õigusraamatukogu liikmeks saamist peab vandeadvokaat valima endale meistri ehk juhendaja (master) – vähemalt viieaastase töökogemusega tuntud vandeadvokaadi. Vastselt kvalifitseeritud vandeadvokaat tegutseb juhendaja käe all tavaliselt ühe aasta ning sel ajal kasutatakse tema kohta nimetust „devil”. Juhendaja tutvustab oma õpilasele vandeadvokaadi praktilist tööd ning palub tal tavaliselt ennast menetlusdokumentide koostamisel ja õigusalases uurimistegevuses aidata ja tema eest kohtus käia.

Vandeadvokaatide käitumist jälgib Iirimaa advokatuuri üldnõukogu (General Council of the Bar of Ireland), mille tegevus ei ole seadusega kindlaks määratud. Igal aastal valivad advokatuuri liikmed nõukogu, kes annab välja ametialase tegevusjuhendi, mida advokatuuri liikmed aeg-ajalt muudavad. Selles tegevusjuhendis on sätestatud, mida vandeadvokaatidelt nõutakse.

Tegevusjuhendi väidetavaid rikkumisi uurib advokatuuri nõukogu kutsetegevuse komitee (Professional Practices Committee of the Bar Council), kuhu lisaks advokatuuri liikmetele kuulub ka teisi isikuid. Komiteel on õigus määrata trahve ja anda noomitusi ning peatada või lõpetada advokaadi liikmelisus õigusraamatukogus. Komitee otsuseid saab edasi kaevata apellatsiooninõukogule (Appeals Board), kuhu  kuuluvad ka ringkonnakohtu kohtunik ja üks liige, kes ei esinda advokaadi elukutset.

ÜlesÜles

Traditsiooniliselt pidi vandeadvokaat saama juhiseid õigusnõustajalt ning otsene kokkupuude vandeadvokaadiga oli keelatud. Selle tava vaatas läbi heade kaubandustavade komisjon (Fair Trade Commission), kes väitis oma 1990. aasta aruandes, et otsese kokkupuute täielik keeld on piirav, ja soovitas selle tegevusjuhendist välja jätta. Komisjon nõustus siiski, et teatavatel juhtudel on õigusnõustaja jätkuv osalemine soovitatav. Komisjon soovitas, et õigusnõustajalt ei tohiks seadusejärgsete ega muude eeskirjade kohaselt nõuda füüsilist viibimist kohtus, et anda vandeadvokaadile juhiseid. Neid soovitusi ei ole täielikult rakendatud, kuid tegevusjuhendisse tehti mitmeid parandusi, et teatavatel volitatud kutseorganisatsioonidel (Approved Professional Bodies) oleks võimalik otse vandeadvokaadiga ühendust võtta.

Vandeadvokaadid jagunevad nooremateks kaitsjateks (junior counsel) ja vanemateks kaitsjateks (senior counsel). Traditsiooniliselt tegutsevad advokatuuri liikmed mitmeid aastaid noorema kaitsjana ja kaaluvad siis, kas nad soovivad saada vanemaks kaitsjaks. Tegemist ei ole automaatse edutamisega ja mõned nooremad kaitsjad ei taotlegi vanema kaitsja ametinimetust. Üldjuhul kaalub enamik vandeadvokaate vanemaks kaitsjaks saamist pärast 15-aastast praktiseerimist. Vanemaks kaitsjaks saada soovivad vandeadvokaadid esitavad taotluse peaprokurörile, ent ametisse nimetab nad valitsus peaprokuröri nõuandel, kes arutab seda ka Ülemkohtu esimehe, Kõrgema Kohtu esimehe ja advokatuuri nõukogu eesistujaga.

Tavaliselt koostavad ja valmistavad nooremad kaitsjad ette menetlusdokumente ja ajavad kohtuasju, harilikult – ent mitte vältimatult – alama astme kohtutes. Vanema kaitsja ülesanded hõlmavad nooremate kaitsjate koostatud menetlusdokumentide läbivaatamist ning raskemate kohtuasjade ajamist Kõrgemas Kohtus ja Ülemkohtus.

ÜlesÜles

7. Notarid

Notarid (Notaries Public) nimetab avatud istungil ametisse Ülemkohtu esimees. Notari ametinimetuse taotlemisel esitatakse avaldus, kus näidatakse ära avalduse esitaja elukoht ja amet, piirkonna notarite ja elanike arv ning esitatakse põhjendus notari vajalikkuse kohta ja/või selle kohta, kuidas tekkis vaba notarikoht. Avalduse esitaja peab avaldusele lisama kirjaliku tunnistuse tõendamaks oma sobilikkust, millele tavaliselt kirjutavad alla kuus kohalikku õigusnõustajat ja kuus kohaliku äriringkonna juhti. Avaldus esitatakse Ülemkohtu esimehele algatuse teatega (Notice of Motion), mille Ülemkohtu kantselei edastab Iirimaa Notarite Koja registripidajale (Faculty of Notaries Public in Ireland), õigusliidu sekretärile ning kõigile taotleja krahvkonnas ja naaberkrahvkondades tegutsevatele notaritele.

Üldine tava on nimetada notariteks üksnes õigusnõustajaid. Kui notariametisse nimetamist taotleb isik, kes ei ole õigusnõustaja, nõuab õigusliit, et avalduse esitaja võtaks endale Ülemkohtu esimehe ees kohustuse mitte tegeleda omandiõiguse ülekande ega muu juriidilise tööga, millega tavaliselt tegeleb õigusnõustaja. Kõik avalduste esitajad peavad notariametisse nimetamiseks läbima Iirimaa Notarite Koja korraldatud eksami.

Märkus:

Kõik küsimused peaprokuröri, riigiprokuratuuri direktori, kohtukantselei ametnike ja tsiviilkohtunike tasustamise kohta praegusel hetkel võib saata:

  • e-posti teel või
  • posti teel aadressil:
    Human Resources,
    Department of Finance,
    Merrion Street,
    Dublin 2.

Vandeadvokaadid on füüsilisest isikust ettevõtjad ja nende töötasud on väga erinevad.
Õigusnõustajad võivad olla füüsilisest isikust ettevõtjad, kui neil on oma praksis, või palgatöölised ja ka nende töötasud on väga erinevad.
Notarid võtavad tasu iga notariaalselt tõestatud dokumendi pealt. Tasu suurust reguleerivad õigusaktid puuduvad, ent tavaliselt võtavad notarid tasu määramisel arvesse kulunud aega, reisikulusid ja summat, mida spetsialist sama teenuse eest eeldatavalt küsiks.

« Juristid - Üldteave | Iirimaa - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 20-06-2006

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik