Euroopa Komisjon > EGV > Õiguskord > Portugal

Viimati muudetud: 09-01-2007
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Õiguskord - Portugal

 

SISUKORD

1. Õigusaktid ehk õiguse allikad 1.
2. Muud õiguse allikad. 2.
3. Õiguse allikate hierarhia 3.
4. Rahvusvaheliste õigusaktide riigisisene jõustumine 4.
5. Õigusaktide vastuvõtmiseks pädevad ametiasutused 5.
6. Seadusandlik protsess 6.
7. Riigi õigusaktide jõustumine 7.
8. Õigusnormide vaheliste vastuolude lahendamise kord 8.

 

1. Õigusaktid ehk õiguse allikad

Traditsiooniliselt on Portugali õiguse allikad järgmised:

  1. konstitutsioonilised seadused, mis hõlmavad Portugali põhiseadust, mitmesuguseid konstitutsioonilisi seadusi ja põhiseaduse muutmise seadusi;
  2. rahvusvahelise õiguse tavad ja üldtunnustatud põhimõtted, nõuetekohaselt ratifitseeritud või heakskiidetud rahvusvaheliste kokkulepetega kehtestatud õigusnormid, õigusnormid, mille on sätestanud pädevad tööorganid rahvusvahelistes organisatsioonides, kuhu Portugal kuulub, kui nii on vastavates asutamislepingutes sätestatud, Euroopa Liidu aluslepingute sätted, ning õigusnormid, mille on EL institutsioonid sätestanud oma vastavaid kohustusi täites. (alus - põhiseaduse artikkel 8);
  3. Seadused, mis hõlmavad parlamendis (Rahvusassamblee) kehtestatud seadusi, valitsuse väljaantud dekreet-seadusi ja piirkondlikke dekreete, mille on vastu võtnud Assooride ja Madeira autonoomse piirkonna parlamendid;
  4. Seadustega võrdse õigusjõuga õigusaktid, nagu rahvusvahelisi konventsioone, aluslepinguid või kokkuleppeid heaks kiitvad õigusaktid, konstitutsioonikohtu üldised siduvad otsused, millega kuulutatakse meetmeid põhiseadusega vastuolus olevateks või ebaseaduslikeks; kollektiivtöölepingud ja teised töösuhteid reguleerivad kollektiivsed õigusaktid;
  5. Seadustest madalama staatusega määrused või õigusaktid, mille eesmärk on seadusi täiendada ja üksikasjalikumaks muuta, et neid saaks kohaldada ja rakendada. Need hõlmavad korraldavaid dekreete, määruseid, eeskirju, piirkondlikke dekreete, otsuseid, ministri määruseid, täitemääruseid, maavanemate välja antud politseimääruseid ning kohalike omavalitsuste korraldusi ja määruseid.

2. Muud õiguse allikad.

Seisukohad selle üle, kas ja mil määral võivad kirjutatud õigusakte välja anda teised allikad, mis paiknevad väljaspool riigi poliitilisi võimuorganeid, on erinevad. Need arvamuste lahknevused tulenevad suuresti tõsiasjast, et ühed peavad allikaid õigusnormide loomise vahendiks, teised normide avaldamise kanaliks ning kolmandad nii õigusnormide loomise vahendiks kui ka nende avaldamise kanaliks. Mõnikord tehakse vahet otsestel ja kaudsetel allikatel, vältides seega põhilise lähenemisviisi erinevustest tulenevaid raskusi.

ÜlesÜles

Tavapäraselt peetakse võimalikeks õiguse allikateks järgmisi allikaid:

  1. tava, teiste sõnadega korduvalt kasutatav ja harjumuspäraselt omaks võetud ja üldiselt kohustuslikuks peetav teatav käitumisviis. Tava võib olla õiguse allikas vaid kindlates valdkondades. Tavade põhjal loodud õigusnorme võib leida näiteks rahvusvahelise avaliku õiguse (nt välisriikide puutumatus vastutusele võtmise suhtes põhineb taval), rahvusvahelise eraõiguse ja haldusõiguse vallas;
  2. kohtupraktika, st kohtute välja kuulutatud kohtuotsustest ja kohtulahenditest tulenevat põhimõtete kogu ei loeta mõnel pool tõeliseks õiguse allikaks, vaid peetakse oluliseks üksnes selles osas, kuivõrd see avab õigussätete tähenduse, pakkudes lahendusi tõlgendusprobleemidele, mida võidakse teistes asutustes järgida vastavalt nende aluseks olevate loogiliste ja tehniliste argumentide kaalukusele. Mõned autorid panevad sellesse kategooriasse mitte üksnes konkreetsete kohtuasjade lahendid, vaid ka seaduse jõuga kohtumäärused (üldjuhul konstitutsioonikohtu siduvad lahendid), sest nende arvates luuakse kõigi nende aktidega algupärast objektiivset õigust;
  3. õiglus, kusjuures kohtutel on pädevus neile hindamiseks esitatud kindlate kohtuasjade alusel formuleerida nende kohtuasjade konkreetsete tunnusjoontega sobivaid õigusnorme, toetudes õiguse üldpõhimõtetele ja kohtuniku eetilistele tõekspidamistele. Tsiviilseadustiku artikli 4 on sätestatud: “Kohtud tohivad õiglusele tuginedes otsuseid langetada vaid siis, kui: (a) seadussäte seda lubab; (b) poolte vahel kehtib kokkulepe ja otsust on võimalik kõrgemasse kohtusse edasi kaevata; või (c) pooled on eelnevalt kokku leppinud, et tuginevad õiglusele”;
  4. Kasutamine, ehk korduvalt kasutatavate ühiskondlike tavade arvestamine, mida ei peeta kohustuslikuks, vaid õigusasjades olulisteks, eriti õiguslike suhete vormistamises ja iseäranis kaubanduses. Kohus võib kasutamist arvesse võtta, kui see tugineb seadusele ei ole vastuolus heausksuse põhimõttega (tsiviilseadustiku artikkel 3). Õigusnorme ei saa seetõttu kasutamise teel iseseisvalt luua ja paljud ei peagi kasutamist tõeliseks õiguse allikaks.
  5. Õigusteooria ehk õigusteadlaste arvamused, mida ei peaks pidama tõeliseks õiguse allikaks, kuigi see mängib õigusteadmiste teaduslikus ja tehnilises arengus olulist osa ning omab märkimisväärset mõju õigusnormide tõlgendamise ja kohaldamise eest vastutavate isikute töö lõpptulemustele.

3. Õiguse allikate hierarhia

Seaduste hierarhiale viidates peetakse silmas erinevate õigusaktide vahelisi alluvussuhteid, teiste sõnadega nende tähtsusjärjestust.

ÜlesÜles

Sellega seoses avaldatakse arvamust, et hierarhiat on võimalik kehtestada vaid selle loomise teel. Sellest vaatenurgast ei tugine hierarhia mitte õigusnormide suhtelisele staatusele, vaid see kehtestatakse õigusloomeallikate vahel.

Millist seisukohta ka ei toetataks, alati on võimalik allikad tähtsuse järjekorda seada.

Esimese küsimuse vastuses loetletud allikate hierarhia on järgmine:

  1. Põhiseadus ja konstitutsioonilised seadused;
  2. Rahvusvahelise õiguse tavad ja põhimõtted ning rahvusvahelised kokkulepped (st kõik punktis 1(b) osutatud õigusaktid);
  3. Seadused ja dekreet-seadused;
  4. Piirkondlikud dekreedid;
  5. Seadusega võrdset jõudu omavad õigusaktid;
  6. Määrused.

4. Rahvusvaheliste õigusaktide riigisisene jõustumine 

Rahvusvahelised õigusaktid on Portugali õigusse üle võetud kooskõlas järgmiste Portugali põhiseaduse artiklis 8 kehtestatud põhimõtetega:

  1. rahvusvahelise õiguse tavad ja põhimõtted moodustavad Portugali õiguse lahutamatu osa;
  2. nõuetekohaselt ratifitseeritud või heakskiidetud rahvusvahelistes kokkulepetes kehtestatud eeskirjad jõustuvad Portugali õiguses pärast ametlikku avaldamist ja kehtivad seni, kuni nad on Portugali riigi jaoks rahvusvaheliselt siduvad;
  3. eeskirjad, mille on kehtestanud nende rahvusvahelistes organisatsioonide juhtorganid, kuhu Portugal kuulub, võetakse Portugali õigusse otse üle, kui nii on sätestatud vastavates asutamislepingutes;
  4. Euroopa Liidu aluslepingute sätteid, ning õigusnorme, mille on EL institutsioonid sätestanud oma vastavaid kohustusi täites, kohaldatakse Portugali õiguses kooskõlas EL õigusega ja arvestades demokraatliku õigusriigi aluspõhimõtteid.

Mõne autori arvates hõlmab punktis (c) sätestatud põhimõte ühenduse määruste ja liikmesriikidele suunatud direktiivide ja otsuste vahetut mõju.

ÜlesÜles

5. Õigusaktide vastuvõtmiseks pädevad ametiasutused

Õigusaktide vastuvõtmiseks pädevad ametiasutused on parlament, valitsus, piirkondlikud omavalitsused ning Assooride ja Madeira piirkondlikud parlamendid, kohalikud ametiasutused ja teatavad haldusasutused.

6. Seadusandlik protsess

Õigusaktide vastuvõtmise viis erineb vastavalt konkreetsetele menetlustele, mida iga õigusaktide vastuvõtmise eest vastutav organ peab järgima . Erinevat liiki õigusaktide loomeprotsessid on seetõttu erinevad. Allpool kirjeldatakse kahte kõige normeeritumat ja olulisemat õigusnormide vastuvõtmise protseduuri.

Kõige keerukam ja parlamenti hõlmav menetlus sisaldab kokkuvõtlikult järgmisi samme:

  1. õigusakti algatamine: õigusakte võivad algatada parlamendiliikmed, parlamendifraktsioonid ja valitsus ning seadusega kehtestatud tingimuste kohaselt ka registreeritud valijate grupid. Autonoomsete piirkondadega seonduvat seadusandlust võib algatada vastav piirkondlik parlament (alus – põhiseaduse artikkel 167(1));
  2. esialgne vastuvõtmine, avaldamine, registreerimine, nummerdamine ja hindamine: selles faasis toimub seaduseelnõu vastuvõetavuse käsitlemine, teksti avaldamine parlamendi ametlikus väljaandes, haldusmenetlus ja viimaks sisu hindamine;
  3. arutelu ja heakskiitmine: see hõlmab üldiste probleemide ja konkreetsete punktide arutelu, seaduseelnõu kui terviku hääletust, üksikute punktide hääletust ja lõplikku üldhääletust. Seaduseelnõu vastuvõtmiseks võib nõutav olla kas liht-, absoluutne või kvalifitseeritud häälteenamus;
  4. järelevalve, mida teostab vabariigi president seadusega kehtestatud ajavahemiku jooksul, mille järel ta kas kuulutab pakutud teksti õigusaktina välja või kasutab vetoõigust. Viimati nimetatud juhul arutab parlament meedet uuesti. Kui hääletustulemused on kinnitatud või muudatused sisse viidud, antakse tekst uuesti presidendile väljakuulutamiseks, mis peab aset leidma kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul. Vabariigi president vastutab seaduste väljakuulutamise ja rahvusvaheliste kokkulepetega heakskiidetud Rahvusassamblee resolutsioonide allkirjastamise eest, (alus – põhiseaduse artikkel 134(b));
  5. avaldamine: kui uue õigusakti tekst on välja kuulutatud, peab president nõudma selle avaldamist Diário da Repúblicas (Riigi Teataja).

Menetlus, mille abil valitsus õigusakte vastu võtab, koosneb järgmistest põhisammudest:

ÜlesÜles

  1. seaduse algatamine: ministeeriumide osakonnad esitavad seaduseelnõu;
  2. seaduseelnõu arutamine: selles etapis peab seaduseelnõu esitav minister arvamused läbi vaatama ning küsima nõu põhiseaduse ja seadustega määratud asutustelt;
  3. esialgne ja üksikasjalik hindamine: kui ettepanekud on algselt heaks kiidetud, vaadatakse nad läbi ja hinnatakse;
  4. heakskiitmine: kuigi teatavad õigusaktid valitsuse heakskiitu ei vaja, vastutab valitsus tavaliselt eelnõu heakskiitmise eest.
  5. järelevalve: neljakümne päeva jooksul pärast õigusakti vastuvõtmist peab vabariigi president väljakuulutamiseks mõeldud valitsuse õigusakti välja kuulutama või kasutama vetoõigust. Viimatinimetatud juhul peab ta valitsust põhjustest kirjalikult teavitama (alus – põhiseaduse artikkel 136(4));
  6. lõpliku teksti avaldamine Diário da Repúblicas.

7. Riigi õigusaktide jõustumine

Õigusakt on siduv ainult pärast Diário da Repúblicas avaldamist. Kui õigusakt on avaldatud, jõustub see õigusaktis sätestatud ajavahemiku järel või kui see on jäetud sätestamata, eriseaduses sätestatud ajavahemiku järel. (Tsiviilseadustiku artikkel 5)

11. novembri 1998. aasta seaduse nr 74/98 artiklis 2, mida on muudetud 24. jaanuari 2005.a. seadusega nr 2/2205, on sätestatud:

  1. „Õigusaktid ja muud üldise iseloomuga seadused jõustuvad neis sätestatud kuupäeval; nad ei jõustu mingil tingimusel avaldamise kuupäeval;
  2. Kui kuupäev on jäetud sätestamata, jõustuvad [...] kõnealused meetmed viiendal päeval pärast avaldamist”;
  3. Kõnealused meetmed jõustuvad Assooride ja Madeira autonoomses piirkonnas viieteistkümnendal päeval ja väljaspool Portugali kolmekümnendal päeval pärast avaldamist“;
  4. Mainitud ajavahemikud “algavad meetme avaldamisele või tegelikule levitamisele järgneval päeval, kui see leiab aset hiljem”.

8. Õigusnormide vaheliste vastuolude lahendamise kord 

Antud olukorras on kõige olulisem roll täita konstitutsioonikohtul, kes peab kuulutama põhiseaduse vastaseks kõik õigusaktid, mis on vastuolus Portugali põhiseaduse või selles sätestatud põhimõtetega.

Kui kohtud lahendavad neile esitatud konkreetseid kohtuasju, ei saa nad kohaldada sätteid, mis on vastuolus põhiseaduse või sellest tulenevate põhimõtetega.

Tõlgendusprotsessi kestel, milles arvestatakse neile kaalumiseks esitatud fakte, peavad kohtud lahendama kõik erinevatest õigusnormidest tulenevad vastuolud ning võtma alati arvesse ülalmainitud allikate hierarhiat. Seejuures peavad nad arvestama kogu süsteemi ühtse tervikuna ja mitte tunnustama võimalikke lünki või ebajärjekindlust, eriti kui need on loogilist või semantilist laadi, kaaluma õigusaktide vastuvõtmise aluseks olevat olukorda ja menetlemise ajal valitsevaid konkreetseid tingimusi, väljendama end võimalikult väheste sõnadega , isegi kui väljendusviis seejuures ei ole perfektne ja eeldama, et õigusakti koostaja valis kõige tõhusama lahenduse ning suutis oma kavatsusi asjakohaste terminite abil väljendada (alus – tsiviilseadustiku artikkel 9).

On võimalik algatada spetsiaalne haldushagi, mille eesmärgiks on nõuda haldusseaduse sätete raames vastu võetud meetme ebaseaduslikuks kuulutamist (alus – halduskohtute menetlusteeskirja artikkel 46(2)(c)).

Eeskirjade vastuolude kohta rahvusvahelise eraõiguse vallas, palun vaadake teemat Kohaldatav õigus - Portugal.

« Õiguskord - Üldteave | Portugal - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 09-01-2007

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik