Euroopa Komisjon > EGV > Õiguskord > Holland

Viimati muudetud: 02-08-2006
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Õiguskord - Holland

 

SISUKORD

1. Õigusaktid ehk õiguse allikad 1.
2. Täiendavad õiguse allikad 2.
3. Õiguse allikate hierarhia 3.
4. Rahvusvahelise õiguse siseriiklik jõustumine 4.
5. Õigusakte vastuvõtvad institutsioonid 5.
6. Seaduste menetlemine 6.
7. Siseriiklike õigusaktide jõustumine 7.
8. Õigusnormide vaheliste vastuolude lahendamise kord 8.

 

1. Õigusaktid ehk õiguse allikad

Põhiseadus sätestab Madalmaade riikliku korralduse ning loob alused seadusandlusele. Tähtsaimaks õiguse allikaks on Madalmaade ja teiste riikide vahelised välislepingud. Põhiseaduse artikliga 93 on ette nähtud välislepingute ja rahvusvaheliste institutsioonide otsuste otsekohaldatavus Hollandi õigussüsteemis ning nende ülimuslikkus Hollandi seaduste suhtes. Seetõttu kaotavad Madalmaade Kuningriigi seadused vastuolu korral välislepingute sätete ja rahvusvaheliste institutsioonide otsustega kehtivuse. Seega on Euroopa Liidu aluslepingud, määrused ja direktiivid Hollandi peamine õiguse allikas.

Suhteid Madalmaade Kuningriigi kolme osa (Madalmaade ja Kariibi meres asuvate Hollandi Antillide ja Aruba) vahel reguleerib harta (Statuut voor het Koninkrijk der Nederlanden).

Seadused võetakse vastu riiklikul tasemel.

Seaduses sätestatud delegatsiooninormi alusel võib keskvalitsus kehtestada valitsuse ja ministrite määruste andmiseks täpsema korra. Võimalik on anda ka iseseisvaid määrusi (mis ei tulene seadusest), kuid neid ei saa täitma sundida karistussätete alusel.

Põhiseadus annab määrusandliku pädevuse haldus- ja omavalitsusüksustele (provintsidele, valdadele ja vesikondadele).

2. Täiendavad õiguse allikad

Nii valitsemisel kui ka õiguse mõistmisel lähtutakse õiguse üldtunnustatud põhimõtetest. Nimetatud põhimõtetele on mõnikord viidatud ka seaduses, näiteks tsiviilkoodeksis (mõistlikkuse põhimõte ja õigluse põhimõte). Kohus võib otsuse tegemisel samuti lähtuda õiguse üldtunnustatud põhimõtetest.

ÜlesÜles

Õiguse allikas on ka õiguslik tava. Üldjuhul on taval õiguslik tähendus vaid siis, kui seadus sellele viitab, kuid vastuolude korral võib kohus otsuste tegemisel tavasid arvesse võtta. Kuritegude tõendamisel ei saa lähtuda tavast õiguse allika tähenduses (põhiseaduse artikkel 16).

Kohtuotsus on õiguse allikas, kuna kohtulahendite õiguslik mõju ei piirdu vaid kohtuasjaga, mille suhtes see tehti. Kõrgemate kohtute lahenditel on suunav mõju. Eeskätt omavad autoriteeti kõrgeima kohtu lahendid, kuna selle kohtu ülesanne on tagada seaduste ühetaoline kohaldamine. Seetõttu peavad madalama astme kohtud oma otsustes lähtuma kõrgeima kohtu poolt sarnastes asjades varem tehtud otsustest.

3. Õiguse allikate hierarhia

Põhiseaduse artikkel 94 sätestab teatud rahvusvaheliste normide ülimuslikkuse: nendega vastuolus olevad õigussätted on kehtetud. Euroopa Liidu õigusaktid asuvad oma olemuse tõttu hierarhias siseriiklikest õigusaktidest kõrgemal. Järgnevad harta, põhiseadus ja parlamendiseadused. Need asuvad teistest õigusaktidest kõrgemal. Parlamendiseadused võtab vastu valitsus koos generaalstaatidega (rahva poolt valitud saadikud).

Õigusakti saab osaliselt või täielikult kehtetuks tunnistada vaid uue õigusakti vastuvõtmisega. Lisaks lähtutakse põhimõttest, et erinormid on ülimuslikud üldnormide suhtes.

Kontinentaalse traditsiooni kohaselt on õigusaktid õiguse allikana tähtsamad kui kohtupraktika.

4. Rahvusvahelise õiguse siseriiklik jõustumine

Generaalstaatid peavad välislepingud otseselt või kaudselt heaks kiitma. Põhiseadusest kõrvale kalduva välislepingu puhul on vajalik otsene heakskiit kahe kolmandiku häälteenamusega.

ÜlesÜles

Välislepingud avaldatakse välislepingute bülletäänis, Traktatenblad. Need loetakse kogu kuningriigis avaldatuks teise kalendrikuu esimesest kuupäevast, alates bülletääni selle väljaande ilmumisest, milles nad avaldati. Seda sätet sisaldab ka 7. juuli 1994. aasta kuningriigi seadus välislepingute heakskiitmise ja avaldamise ning rahvusvaheliste organisatsioonide otsuste avaldamise korra kohta.

Euroopa Liidu õigusaktidest jõustuvad määrused oma iseloomu tõttu vahetult siseriiklikus õigussüsteemis. Teised õigusaktid, nagu näiteks direktiivid, on suunatud liikmesriikidele ning need tuleb üle võtta ning rakendada siseriikliku õiguse kaudu. Euroopa Liidu õigus on rakendatav siseriikliku õiguse kõikidel tasanditel. Lähtudes rakendamise tasandist ja olemusest on Euroopa Liidu õigust seega võimalik kohaldada seaduste, valitsuse ja ministri määrustega.

5. Õigusakte vastuvõtvad institutsioonid

Välislepingute ja rahvusvaheliste kokkulepete üle peab läbirääkimisi valitsus. Siiski ei muutu sellised lepped Madalmaadele siduvaks enne nende heakskiitmist generaalstaatide poolt.

Olulise tähtsusega sätted, mis on kodanikele siduvad, peavad olema vastu võetud seaduse kujul. Seadused (sealhulgas põhiseaduse) võtab vastu valitsus (s.t kuningas ja ministrid) koos generaalstaatidega.

Valitsus on pädev andma määrusi (algemene maatregelen van bestuur). Üldjuhul ei ole parlament kaasatud, välja arvatud kui valitsuse määrused saadetakse ülemkojale kinnitamiseks, mille puhul viimane omab mõningast mõju.

ÜlesÜles

Ministrid võivad anda määrusi (ministeriële regelingen). Sel puhul on minister vastutav parlamendi ees.

Kohalike haldus- ja omavalitsusüksuste volikogud (provintside esindused, vallavolikogud, vesikondade valitud volikogud) annavad määrusi.

6. Seaduste menetlemine

Põhiseadus ei sätesta “seadusandlikku võimu”. Otsuseid seaduste vastuvõtmise kohta teeb valitsus koos generaalstaatidega. Seaduse algatamise õigus on valitsusel ja generaalstaatide alamkojal. Seaduste algatamise ja valitsuse määruste andmise ettepaneku teeb riiginõukogu. Seaduseelnõu ettevalmistamisel peetakse tavaliselt nõu ka teiste asjaomaste institutsioonide ja huvitatud isikutega. Alamkojal on õigus teha muudatusi. Ministrite nõukogu kinnitab seaduseelnõu ning saadab selle ettepanekute tegemiseks riiginõukogule. Valitsus koostab ettepanekutele tuginedes uue aruande. Seejärel saadab valitsus seaduseelnõu koos kõigi vajalike muudatustega kuningliku postiga alamkojale. Alamkoda võib eelnõu arutamisel teha sellese muudatusi. Pärast eelnõu heakskiitmist alamkoja poolt vaatab selle läbi ülemkoda. Selles menetlemise etapis ei saa eelnõusse enam muudatusi teha; ülemkoda võib seaduseelnõu vaid vastu võtta või tagasi lükata. Pärast vastuvõtmist ülemkoja poolt ratifitseerib eelnõu riigipea ning sellest saab seadus.

7. Siseriiklike õigusaktide jõustumine

Seadustele kirjutab alla kuningas ning need ratifitseerib vastutav minister. Seaduste jõustumiseks peab seadused esmalt avaldama riigi bülletäänis Staatsblad (seaduste ja dekreetide bülletään) (põhiseaduse artikkel 88). Seaduste avaldamise eest vastutab justiitsminister. Seaduse jõustumise aeg on tavaliselt seaduses sätestatud.

Sarnaselt seadustega, ei jõustu valitsuse määrused enne avaldamist bülletäänis Staatsblad. Ministri määrused avaldatakse Hollandi valitsuse teatajas, Nederlandsche Staatscourant.

Provintside ja linnade õigusaktid ei ole enne avaldamist siduvad (vaata nt linnade ja valdade seaduse artiklit 139).

8. Õigusnormide vaheliste vastuolude lahendamise kord

Kõik seadused ja valitsuse määrused vaatab ettevalmistusetapis üle justiitsministeerium, kontrollides muu hulgas nende õiguspärasust (kooskõla kõrgemate seadustega) ja vastavust muudele nõuetele. Neid kaht tegurit peab oma ettepanekutes silmas ka riiginõukogu.

Vastuolude lahendamisel lähtutakse vaid eespool nimetatud põhimõtetest (vastuolu korral kehtib hierarhias kõrgem madalama asemel, hilisem varasema asemel, erinorm üldnormi asemel). Kohus ei saa kontrollida seaduste vastavust põhiseadusele, kuid saab kontrollida nende vastavust rahvusvahelistele õigusnormidele. Vastuolu ilmnemisel peab selle eri juhtudel lahendama kohus. Samuti võib valitsus vastuolude ilmnemisel teha ettepaneku seaduse muutmiseks.

Kui haldus- ja omavalitsusüksuste (nagu provintsid, vallad ja vesikonnad) organite määrused ja otsused on vastuolus seadusega või üldise huviga, võib kõrgema taseme valitsusorgan, nagu näiteks kuningas, need tühistada. Samuti võib kohus sellised õigusaktid tunnistada mittesiduvaks.

« Õiguskord - Üldteave | Holland - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 02-08-2006

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik