Euroopa Komisjon > EGV > Õiguskord > Luksemburg

Viimati muudetud: 09-11-2006
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Õiguskord - Luksemburg

 

SISUKORD

1. Milliste õigusaktide ehk õiguse allikatega sätestatakse õigusnormid? 1.
1.1. Rahvusvahelise õiguse allikad 1.1.
1.1.1. Välislepingud 1.1.1.
1.1.2. Ühenduse õigus 1.1.2.
1.2. Siseriikliku õiguse allikad 1.2.
1.2.1. Riigiõiguslikud normid 1.2.1.
1.2.2. Õigustloovate aktidega seotud normid 1.2.2.
1.2.3. Rakendusaktidega seotud normid 1.2.3.
2. Millised on teised õiguse allikad ja nende õigusjõud? 2.
2.1. Kohtupraktika 2.1.
2.1.1. Rahvusvaheline pretsedendiõigus 2.1.1.
2.1.2. Euroopa kohtupraktika 2.1.2.
2.1.3. Siseriiklik kohtupraktika 2.1.3.
2.2. Õiguse üldtunnustatud põhimõtted 2.2.
3. Milline on eri õigusaktide hierarhia? 3.
4. Millised on riigiüleste õigusaktide jõustumise tingimused? 4.
4.1. Välislepingud 4.1.
4.2. Ühenduse õiguse allikad 4.2.
5. Millised võimuorganid on pädevad õigusakte kehtestama? 5.
5.1. Rahvusvahelised õiguse allikad 5.1.
5.2. Siseriiklikud õiguse allikad 5.2.
6. Kuidas õigusakte menetletakse? 6.
6.1. Seadused 6.1.
6.2. Määrused 6.2.
7. Millised on siseriiklike õigusaktide jõustumise tingimused? 7.
8. Kuidas lahendatakse liikmesriigi erinevate õiguse allikate vahelisi vastuolusid? 8.

 

1. Milliste õigusaktide ehk õiguse allikatega sätestatakse õigusnormid?

1.1. Rahvusvahelise õiguse allikad

Luksemburgi Suurhertsogiriik on seotud välis-, kahepoolsete ja mitmepoolsete lepingutega. Lisaks kohustustele, mis tulenevad Luksemburgi Suurhertsogiriigil suhetest teiste riikidega, on mõned lepingud õiguse allikaks ka riigi elanikele (nt omavad Euroopa Liidu kodanikud vahetult Euroopa Liidu aluslepingute alusel isikutele tagatud liikumisvabadust).

1.1.1. Välislepingud

Välislepingud on Luksemburgi Suurhertsogiriigi ja välisriikide vahel sõlmitud lepingud ja kokkulepped. Näitena võib tuua 4. novembril 1950. aastal Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni või 3. veebruaril 1958. aastal Haagis allkirjastatud Beneluxi lepingu, mis ühendab Belgiat, Hollandit ja Luksemburgi.

1.1.2. Ühenduse õigus

Ühenduse õigus hõlmab nii ELi esmast õigust (25. märtsi 1957. aasta Euroopa Ühenduse asutamisleping, 7. veebruari 1992. aasta Maastrichti leping, 2. oktoobri 1997. aasta Amsterdami leping ja 26. veebruari 2001. aasta Nizza leping) kui ka Euroopa Ühenduste ja Euroopa Liidu institutsioonide poolt vastu võetud õigusakte: direktiive, otsuseid, määrusi, arvamusi ja soovitusi, mis moodustavad ELi teisese õiguse.

1.2. Siseriikliku õiguse allikad
1.2.1. Riigiõiguslikud normid

Luksemburgi Suurhertsogiriigi konstitutsioon kuulutati välja 17. oktoobril 1868. aastal. 1868. aastal loodud põhiseaduslik süsteem sarnaneb Belgia 1831. aasta põhiseadusega. Vaatamata erinevustele üksikasjades, võib suuremate reservatsioonideta seda võrrelda ka Belgia põhiseaduse kohta käivate dokumentidega. Vaatamata pärast väljakuulutamist tehtud mitmetele muudatustele, vastab praegune põhiseadus suures osas 1868. aasta redaktsioonile.

ÜlesÜles

Luksemburgi konstitutsioon on jäik põhiseadus, s.t,  et muudatuste tegemiseks on vajalik erimenetlus, mis on õigusakti tavalisest menetlusest keerulisem. Põhiseaduse muutmiseks on vaja kahel järjestikusel Esindajatekoja hääletusel saada vähemalt kaks kolmandikku häältest. Hääletamine volituse alusel ei ole lubatud. Kahe hääletuse vahele peab jääma vähemalt kolm kuud.

Kui kahe kuu jooksul alates esimesest hääletusest esitab rohkem kui neljandik Esindajatekoja liikmetest või 25 000 valijat petitsiooni, pannakse esimesel lugemisel Esindajatekojas vastuvõetud muudatuse tekst rahvahääletusele. Sel juhul teist hääletust ei toimu ning muudatus võetakse vastu rahvahääletusel kehtivate häälte enamusega.

1.2.2. Õigustloovate aktidega seotud normid

Seadused võtab vastu Esindajatekoda. Seejärel kinnitab ja kuulutab need välja suurhertsog. Luksemburgi seadusandja on suveräänne määramaks haldusõiguse suundi, välja arvatud, kui seda piirab põhiseadus või rahvusvahelise õiguse normid.

Luksemburgi põhiseaduse kohaselt kuulub seadusandlik võim riigis ühiselt suurhertsogile ja Esindajatekojale. Ilma seadusandliku võimu kahe haru heakskiiduta ei saa kehtestada ühtki seadust.

1.2.3. Rakendusaktidega seotud normid

Seadustega ei ole võimalik kõike piisavalt üksikasjalikult reguleerida. Lisaks pole ka otstarbekas suhteliselt keerulise menetluskorra tõttu seaduste abil reguleerida küsimusi, mida tuleb sageli muuta.

Suurhertsog annab seaduste rakendusaktidena välja määrusi. Luksemburgi põhiseaduse kohaselt on suurhertsogi ülesanne “(anda välja) seaduste rakendamiseks vajalikke määrusi ja korraldusi, kuid ta ei saa samal ajal piirata seaduste mõju ega hoiduda seaduste rakendamisest.

ÜlesÜles

2. Millised on teised õiguse allikad ja nende õigusjõud?

2.1. Kohtupraktika

Kohtupraktika õiguse allikana võib kaasa tuua probleeme. Luksemburgi õigus ei tunnista õigusvormina anglosaksi õiguses kasutusel olevat pretsedendiõigust ning kohus ei ole üldjuhul seotud isegi sarnastes asjades varem tehtud otsustega. Kohus ei tohi teha üldiselt kehtivaid otsuseid vaid peab alati piirduma konkreetse kohtuasjaga.

Tegelikkuses tuleb sarnastes asjades varem tehtud  kohtuotsuseid siiski arvesse võtta. Kui seadus vajab tõlgendamist, on kohtu võim kahtlemata suurem, kuna tal on seadust tõlgendades õigustloov jõud. Mõne kohtuasja puhul tuleb lahendada küsimusi, mida ükski õigusakt ei reguleeri. Kuna otsust tegemata jätta ei saa, formuleerib kohus üldise põhimõtte, mida ta kohaldab otsuse tegemisel.

2.1.1. Rahvusvaheline pretsedendiõigus

Luksemburgi Suurhertsogiriik tunnistab mitme rahvusvahelise kohtu, sealhulgas Strasbourg’is asuva Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuste vahetut kohaldatavust.

2.1.2. Euroopa kohtupraktika

Tulenevalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklist 234, mõjutab Euroopa Kohus siseriiklikke kohtuid eelotsuste kaudu, mis antakse liikmesriigi kohtute esitatud ühenduse õiguse kohaldamist puudutavates küsimustes, kuivõrd menetlusosalised võivad asjas tugineda ühenduse õigusele.

2.1.3. Siseriiklik kohtupraktika

Üldjuhul on tsiviil- ja äriõiguslikes asjades tehtud otsused siduvad vaid asjaomase kohtuasja piires: otsused on siduvad pooltele, kuid ei oma laiemat õigust tõlgendavat jõudu.

ÜlesÜles

See kehtib ka enamike halduskohtu otsuste puhul.. Erandina, kui halduskohus või halduskohtu apellatsioonikohus lahendab kaebust määruse suhtes, siis kohtuotsus või kohtumäärus omab üldist mõju ning  avaldatakse “Mémorial’is”, Luksemburgi Suurhertsogiriigi ametlikus teatajas.

Konstitutsioonikohtu otsused on samuti siduvad ning avaldatakse “Mémorial’is”.

2.2. Õiguse üldtunnustatud põhimõtted

Kohtupraktikaga loodud õigusnormidest tuleb eelkõige nimetada õiguse üldtunnustatud põhimõtteid, mida määratletakse kui “õigusnorme, mis on haldusorganitele siduvad ning kajastuvad formaalselt kohtuotsustes”.

3. Milline on eri õigusaktide hierarhia?

Siseriiklikus õiguses on õiguse allikatel hierarhiline ülesehitus. Kõrgeimal kohal on konstitutsioon ehk põhiseadus, millele järgnevad seadused ja määrused.

Kuna põhiseaduses ei ole sätestatud rahvusvahelise ja siseriikliku õiguse suhet, alluvad need Luksemburgis kohtupraktikas kujunenud õigusnormidel.

Asjaomane kohtupraktika on arenenud alates 1950test aastatest, kui esmalt kassatsioonikohus ning seejärel Riiginõukogu lõpetasid seisukorra, kus võimude lahususe põhimõttest lähtuvalt oli kohtul võimatu otsustada seaduste vastavuse üle rahvusvaheliste lepingutega.

Vastavalt Riiginõukogu 1951. aasta asjaomasele otsusele “on ratifitseerimisseadusega siseriiklikku õigusesse inkorporeeritud välisleping oma olemuselt kõrgemalseisev õigusakt, kuna see pärineb kõrgemalseisvalt organilt kui siseriiklik otsus. Kui välislepingu sätete ja pärast seda vastuvõetud siseriikliku õiguse sätete vahel on vastuolu, prevaleerib rahvusvaheline õigusakt” (Riiginõukogu, 28. juuli 1951. aasta, Pas. lux. t. XV, lk 263).

ÜlesÜles

Kõnealuse otsuse sõnastus on ilmselgelt kõikehõlmav, kuna see kinnitab reservatsioonideta, et rahvusvaheline õigusakt on ülimuslik iga siseriikliku akti suhtes. Luksemburgi kohtud ei ole aga kunagi teinud otsust, mille kohaselt rahvusvahelised õigusaktid on ülimuslikud põhiseaduse suhtes.

Tuleb siiski märkida, et valitsuse eelnõu, milles nähti ette, et „rahvusvahelised õigusnormid on siseriikliku õiguse osa. Nad on siseriiklikest seadustest ja teistest õigusaktidest kõrgemalseisvad“, lükati 1956. aastal põhiseadusliku reformi teostamise osana tagasi. Lisatud kommentaar väljendas selgelt, et sellises sõnastuses hõlmas see ka põhiseaduse sätteid.

Kuid oma 26. mai 1992. aasta arvamuses Euroopa Ühenduse asutamislepingu ratifitseerimisseaduse eelnõu kohta möönis Riiginõukogu sõnatult selle ülimuslikkust. Riiginõukogu arvates “tuleks tähele panna, et õigusnormide hierarhia kohaselt seisab rahvusvaheline õigus kõrgemal kui siseriiklik õigus ning vastuolude korral ei kohalda kohtud siseriiklikku õigust, vaid Euroopa Ühenduse asutamislepingus sätestatut. Kuna eesmärk on vastuolude kaotamine meie siseriikliku õiguse ja rahvusvahelise õiguse vahelt, nõuab Riiginõukogu selliste vastuolude ennetamiseks mõistliku aja jooksul vajaliku muudatuse tegemist põhiseadusesse”. Siit tuleneb selgelt, et Luksemburgi Suurhertsogiriik on valinud rahvusvahelisuse tee.

Kahtlemata tuleneb selline olukord Luksemburgis põhiseaduslikkuse järelevalve puudumisest seaduste üle. Konstitutsioonikohus, mis loodi 1999. aastal selleks, et kontrollida vastuvõetud seaduste vastavust põhiseadusele, ei saa vastata küsimusele, kas välislepingut ratifitseeriv seadus on põhiseadusega kooskõlas või mitte.

ÜlesÜles

4. Millised on riigiüleste õigusaktide jõustumise tingimused?

4.1. Välislepingud

Luksemburgi põhiseadus käsitleb välislepingute ratifitseerimise menetlust eriti lühidalt, nimetades vaid, et “lepingud ei jõustu enne, kui nad on seadusega ratifitseeritud ja avaldatud viisil, mis on seaduste avaldamiseks ette nähtud”.

Luksemburgi Suurhertsogiriik on monistliku traditsiooniga riik. Teisisõnu kehtib välisleping vahetult nagu Luksemburgi seadus, ilma, et seda oleks vaja eraldi menetlusega üle võtta.

Ratifitseerimisakt on seetõttu lühike ja koosneb üldjuhul ühest paragrahvist, millega konkreetne leping “heaks kiidetakse”. Aktil puudub seadusandlik jõud. Ratifitseerimisakt kiidab heaks, kuid ei võta üle; selle ainuke eesmärk on volitada valitsust lepingut ratifitseerima.

Parlament võtab seaduse vastu tavalise menetluse kohaselt. Kui välisleping ei sisalda edasivolitamise õigust (vaata allapoole), otsustatakse asi üldjuhul absoluutse häälteenamusega. 1956. aasta muudatusega lisati Luksemburgi põhiseadusesse säte, mille kohaselt võib välislepinguga volitusi rahvusvahelistele organisatsioonidele edasi anda. Põhiseaduse artiklis 49a on sätestatud, et “põhiseadusega seadusandlikele, täidesaatvatele ja kohtuvõimuorganitele antud volitusi võib lepingu alusel ajutiselt üle anda rahvusvahelise õiguse institutsioonidele”. Põhiseaduse artikli 37 lõige 2 sätestab selliste välislepingute ratifitseerimiseks Esindajatekojas oluliselt suurema häälteenamuse nõude.

ÜlesÜles

Kui ei ole sõnaselgelt teisiti sätestatud, ei muutu välisleping ratifitseerimisakti heakskiitmisega Luksemburgi siseriikliku õiguse osaks. Ratifitseerimisakt on hädavajalik tingimus, kuid jõustumine toimub pärast ratifitseerimist. Luksemburgi seisukoht on, et isegi pärast Esindajatekoja heakskiitu on täidesaatval võimul õigus veel tekst ratifitseerida ning selle õiguse üle ei saa teostada kohtulikku järelvalvet.

Selleks, et välisleping siseriikliku õiguse osana jõustuks, peab olema täidetud kolm tingimust: (1) Luksemburgi Suurhertsogiriik peab lepingu ratifitseerima, (2) leping peab kehtima rahvusvaheliselt ja (3) lepingu tekst peab olema avaldatud “Mémorial’is” viisil, nagu see on ette nähtud seaduste puhul. Tuleb märkida, et lepingu avaldamise nõue (mida nõuab põhiseaduse artikkel 37) ei ole sama, mis lepingu ratifitseerimisakti avaldamise nõue. Enamasti küll täidetakse need kaks nõuet samaaegselt, välislepingu tekst avaldatakse “Mémorial’is” vahetult seaduse järel. Samas ei tohi neid kaht õigusakti segi ajada ja neid võib avaldada eraldi, kuna välisleping ei ole ratifitseerimisakti lahutamatu osa.

4.2. Ühenduse õiguse allikad

Luksemburgi põhiseadus ei sätesta Euroopa õigusaktide ülevõtmist Luksemburgi siseriiklikku õigusesse.

Euroopa direktiive rakendatakse seadustega, mis võetakse vastu parlamendisaadikute tavalise häälteenamusega.

Üldjuhul tuleb Euroopa direktiivid üle võtta seadusega, kuid formaalset seadust ei ole vaja, kui direktiiv käsitleb teemat, mida reguleeritakse juba Luksemburgi vastava seadusega. Sel juhul võib vastavalt põhiseaduse artiklitele 33 ja 36, mille kohaselt valitsusele kuulub üldine määrusandlik pädevus, ülevõtmine toimuda suurhertsogi määrusega. Seetõttu jõustab suurhertsog formaalselt Luksemburgi õigusakte, isegi kui määruse sisu tuleneb Euroopa direktiivist.

ÜlesÜles

Seadusi ei ole tarvis vastu võtta ka juhul, kui direktiiviga ühtlustatavat valdkonda juba reguleerib mõni seadus, mis volitab valitsust andma välja määrusi küsimustes, mida üldjuhul otsustatakse seadusega.

Niisuguseid volitusnormi sisaldavaid seadusi on iga aasta vastu võetud alates 1915. aastast ning samas omab valitsus määrusandlikku pädevust finants- ja majandusalal, kus vaatamata otsestele viidetele Euroopa õigusele on kahtlemata võimalik mitmete Euroopa direktiivide ülevõtmine.

Euroopa direktiivide ülevõtmist reguleerib käesoleval hetkel 9. augusti 1971. aasta eriseadus, mida on muudetud 8. detsembril 1980. aastal, mis annab valitsusele pädevuse Euroopa Ühenduse majandus-, tehnoloogia-, põllumajandus-, metsandus- ja transpordialaste ning sotsiaalküsimusi käsitlevate direktiivide täitmiseks ja heakskiitmiseks. Erinevalt määruste tavalisest menetlemisest on kõnealuste määruste puhul vajalik Esindajatekoja alalise komisjoni nõusolek.

Suurhertsogi määruste vastuvõtmiseks peab valitsus sarnaselt seaduste menetlemisega esitama eelnõu teksti Riiginõukogule ning kutsealasid esindavatele kodadele. Erinevalt seaduste menetlemisest võib valitsus määruste menetlemisel puhul selliseid kooskõlastusi vältida, kuulutades kõnealuse abinõu kiireloomuliseks. Sellist võimalust ei saa valitsus kasutada aga Euroopa direktiivi määrusega ülevõtmisel. 9. augusti 1971. aasta seadusega lisati määruste tavalisse menetluskorda nõue, mis muudab kooskõlastuse Riiginõukoguga ja Esindajatekoja alaliselt komisjonilt nõusoleku saamise kohustuslikuks.

Mõlemal juhul kiidab suurhertsogi määruse eelnõu heaks ministrite nõukogu, seejärel allkirjastab selle vastava ala minister ning see esitatakse suurhertsogile. Määrus jõustub pärast selle avaldamist “Mémorial’is”.

ÜlesÜles

5. Millised võimuorganid on pädevad õigusakte kehtestama?

5.1. Rahvusvahelised õiguse allikad

Luksemburgi põhiseaduse artikkel 37 näeb ette, et “välislepingud sõlmib suurhertsog”. See lisab aga, et “välislepingud ei jõustu enne, kui need on seadusega ratifitseeritud ja avaldatud viisil, mis on ette nähtud seaduste puhul”.

Tuleb märkida, et ratifitseerimisnõue kehtib kõigi välislepingute puhul, olenemata nende eesmärgist, ning ratifitseerima peab seadusega. Viimane nõue lisati 1956. aastal pärast vastava avalduse esitamist Riiginõukogu poolt, kelle arvates “nõusolek on seotud seaduste ettevalmistamisega, kuid Esindajatekoja kõigi tahteavalduste suhtes mistahes küsimuses tunnistab põhiseadus vaid üht kehtivat menetluskorda”.

5.2. Siseriiklikud õiguse allikad

Luksemburgi põhiseaduse kohaselt kuulub seadusandlik võim riigis ühiselt suurhertsogile ja Esindajatekojale. Ilma seadusandliku võimu kahe haru heakskiiduta ei saa kehtestada ühtki seadust (põhiseaduse artikkel 46).

Mõlemal seadusandliku võimu harul on seaduse algatamise õigus. Kui seaduse algatab suurhertsog, kutsutakse seda “projet de loi” (valitsuse eelnõuks); Kui algatus tuleb Esindajatekojalt, kutsutakse seda “proposition de loi” (saadiku eelnõuks).

6. Kuidas õigusakte menetletakse?

6.1. Seadused

Luksemburgi parlament on ühekojaline.

ÜlesÜles

Selleks, et vähendada ühekojalisest süsteemist tuleneda võivat tormakust, nõuab Luksemburgi menetluskord, et kõik seaduseelnõud läbiksid kaks lugemist, mille vahele peab jääma vähemalt kolm kuud.

Põhiseaduse artikkel 59 näeb ette, et teise lugemise (nimetatakse ka “teine põhiseaduslik hääletus”) võib jätta ära, “kui Esindajatekoda kokkuleppel Riiginõukoguga avalikul istungil nii otsustab”.

Riiginõukogu omab siin väga omapärast rolli, mis sarnaneb osale, mida omab teine seadusandlik koda teistes riikides (eeskätt roll, mida täidab Lordide Koda Inglismaal). Esmalt sekkub ta parlamendidebatti, kuna põhiseaduse artikli 83a kohaselt tuleb seoses valitsuse või saadiku iga eelnõuga kuulata ära Riiginõukogu arvamus. Riiginõukogu sekkub uuesti avalikul istungil pärast esimest lugemist Esindajatekojas, et otsustada, kas teine lugemine ära jätta või mitte.

Tegelikkuses võetakse enamik seadusi vastu ilma teise lugemiseta. Esindajatekoda vabastab end seaduseelnõu teise lugemise kohustusest, mis on üsna tavaline. Riiginõukogu on vastu võtnud korra, mille kohaselt teisest lugemisest vabastatakse peaaegu alati, välja arvatud kõige tõsisemate menetluste puhul. Teisest lugemisest vabastamise ees seisvad potentsiaalsed takistused kõrvaldatakse enamasti eelmenetluse käigus.

Samuti tuleb rõhutada, et Riiginõukogul puudub tegelik vetoõigus, mida oleks raske kokku sobitada asjaoluga, et Riiginõukogu ei ole rahva poolt valitav organ (Riiginõukogu liikmed määrab suurhertsog. Mõne koha vabanemisel määratakse sinna uus inimene; esimese määrab suurhertsog otse, teine valitakse Esindajatekoja nimetatud kolme kandidaadi hulgast ja kolmas Riiginõukogu nimetatud kolme kandidaadi hulgast). Riiginõukogu saab seaduseelnõu hääletamist edasi lükata ainult kaks kuud, et anda seadusandjale rohkem aega otsustamiseks.

ÜlesÜles

Suurhertsog sekkub seaduse menetlemisse menetluse algul (seaduse algatamisel) ja pärast seaduse lõpphääletusel vastuvõtmist Esindajatekojas. Luksemburgi põhiseaduse artikkel 34 sätestab, et “suurhertsog kiidab seadused heaks ja kuulutab nad välja. Ta annab oma otsusest teada kolme kuu jooksul alates Esindajatekojas toimunud hääletusest”.

6.2. Määrused

Selleks, et suurhertsogi määrused saaks ametlikult kehtivaks lugeda, peab neil ainsa põhiseadusega sätestatud tingimusena olema ministri kaasallkiri.

Põhiseadust täiendavad siiski lisaks teised õigusaktid, eeskätt Riiginõukogu institutsioonilised õigusaktid, mille kohaselt peab suurhertsog esitama määruse teksti Riiginõukogule arvamuse saamiseks, välja arvatud, kui asi on kiireloomuline.

Lisaks sellele on 9. juuli 1857. aasta suurhertsogi dekreedis valitsuse ülesehituse kohta sätestatud, et mis tahes suurhertsogile esitatav abinõu peab eelnevalt olema läbi arutatud ministrite nõukogu istungil. Selle nõude täitmatajätmise korral on määrus õigustühine.

7. Millised on siseriiklike õigusaktide jõustumise tingimused?

Luksemburgi Suurhertsogiriigis jõustuvad õigusaktid pärast nende avaldamist Mémorial, Journal officiel du Grand Duché de Luxembourg’is.

8. Kuidas lahendatakse liikmesriigi erinevate õiguse allikate vahelisi vastuolusid?

Luksemburgi õigussüsteemis on konstitutsioonikohtu pädevuses kuulutada põhiseadusega vastuolus olevad seadused põhiseadusvastasteks. Sellelt kohtult võib põhiseaduslikkuse küsimuses taotleda seisukohta mis tahes Luksemburgi üld- või halduskohus, kui menetluse käigus, millega vastav kohus tegeleb, tõusetub põhiseaduslikkuse küsimus. Otse konstitutsioonikohtule ei saa kaebusi esitada.

Ebaseaduslike määruste peale on võimalik esitada kaebus halduskohtusse määruse tühistamise taotlusega. Halduskohtu otsuse peale saab edasi kaevata teise astme halduskohtusse. See on võimalik vaid kolme kuu jooksul alates kaevatava akti avaldamisest. Kui pärast kolme kuu möödumist tõstatatakse üld- või halduskohtus määruse seaduspärasuse küsimus, on kohtul õigus jätta see kohaldamata, kohaldades selle asemel kehtivat seadust, kuid erinevalt eelkirjeldatud määruse seadusvastasuse tuvastamise menetlusest, mida saab käivitada kolme kuu jooksul alates määruse avaldamisest, ei oma see kohtuotsus väljapoole antud asja jäävat laiemat õiguslikku jõudu.

« Õiguskord - Üldteave | Luksemburg - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 09-11-2006

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik