Euroopa Komisjon > EGV > Õiguskord > Itaalia

Viimati muudetud: 13-02-2008
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Õiguskord - Itaalia

Itaalia õiguskorra aluseks on Itaalia Vabariigi konstitutsioon, mis kuulutati välja 1948. aastal. Konstitutsioon on jäik, mis tähendab, et seda ei ole võimalik tavaliste seadustega muuta; seda saab muuta või sellele midagi lisada ainult erimenetluse kaudu, mis on väga keeruline ning sätestatud konstitutsioonis endas (artikkel 138).

Jäikus tagatakse seaduse jõuga õigusaktide konstitutsioonile vastavuse kontrolliga; see kuulub erilise konstitutsioonilise organi, konstitutsioonikohtu ainupädevusse.

Mõnda konstitutsiooni artiklit ei ole võimalik ühelgi juhul muuta: muuta ei saa näiteks Itaalia vabariiklikku korda; muutmatuks peetakse üldiselt ka kõiki põhiseadusliku süsteemi põhikomponente (nt vabaduse ja võrdsuse põhimõte, parlamentaarne süsteem, konstitutsiooni jäikuse põhimõte ja põhiseadusega kooskõlas olev õigusemõistmine). 

Konstitutsioon loetleb üldpõhimõtted, mida peetakse riigi alusväärtusteks, ja näeb ette põhimõtted, mida tuleb järgida parlamendiseaduste, maakonna tasandi õigusaktide ning üldkohaldatavate dekreetide ja määruste või õiguse üksikaktide andmise õigust omavate muude avalike asutuste vastuvõetavate õigusaktide puhul; konstitutsioon sätestab välispoliitika alused ning suhted Euroopa Liidu õigussüsteemiga.



 

SISUKORD

1. Itaalia eraõiguse allikad 1.
1.1. Esmased allikad 1.1.
1.2. Teisesed allikad 1.2.
1.3. Tava ja praktika 1.3.
1.4. Fikseerimata õigusnormid (loomuõiguslik õiglus ehk equity1.4.
1.5. Õiguskorra üldpõhimõtted 1.5.
1.6. Kohtupraktika 1.6.
1.7. Õigusalased ringkirjad 1.7.
2. Parlamendi seadusandlik pädevus 2.
3. Maakondade, provintside, omavalitsuste ja suurlinnade seadusandlik pädevus 3.
4. Õigusnormide ajaline kehtivus 4.
5. Riigi õiguse ühtlustamine rahvusvahelise õigusega 5.
6. Ühenduse õigus ja selle ülimuslikkus riigi normidega võrreldes 6.
7. Allikate hierarhia ja kohaldamisel tekkivad vastuolud 7.

 

1. Itaalia eraõiguse allikad

Itaalia eraõiguse allikateks on seadused, määrused (korporatiivsed normid: fašistlik korporatiivne süsteem tühistati 1943. aastal), tavad ja praktika (tsiviilseadustiku üldosa artiklid 1–8).

Need allikad moodustavad hierarhilise süsteemi, mis põhineb allikate õigusjõul ja neist tuletatud põhimõtetel.

1.1. Esmased allikad

Lisaks konstitutsioonilistele seadustele kuuluvad esmase õiguse allikate hulka:

  1. riigi tavalised seadused (üldosa artikkel 1); seaduste ülimuslikkust riigi õiguskorras näitab asjaolu, et seaduse sätteid võib tühistada või muuta ainult uue seadusega, samas kui tavalise seadusega võib muuta või tühistada mis tahes norme, mis õiguskorras kehtivad, välja arvatud konstitutsioonilise seaduse sätted, mida võib tühistada või muuta ainult konstitutsioonilise seadusega;
  2. delegeeritud seadused, mida annab valitsus parlamendi delegatsiooninormi alusel;
  3. dekreetseadused, mida annab valitsus erandjuhtudel ja mis tuleb seaduseks muutmiseks esitada parlamendile samal päeval; kui dekreetseadust ei muudeta seaduseks 60 päeva jooksul alates selle avaldamisest, kaotab see tagasiulatuvalt oma kehtivuse, kuid parlament võib kõiki seaduseks muutmata jäänud dekreedis tõstatatud küsimusi reguleerida seadusega;
  4. vabariigi seaduste alusel maakondades vastu võetud õigusaktid, maakonnanõukogude vastu võetud seadused (maakonnaseadused) ning Trento ja Bolzano provintsinõukogude seadused (provintsiseadused).

Konstitutsiooni artiklite 123 ja 117 kohaselt on õigusaktide ja maakonnaseaduste (ning provintsiseaduste) reguleerimisala objekti ja piirkonda silmas pidades piiratud; autonoomsete maakondade seadusandlikku võimu piiritlevad konstitutsiooniliste seaduste alusel vastu võetud õigusaktid.

ÜlesÜles

Esmaste allikate hulgas on alamad delegeeritud seadused (seadusandlikud dekreedid) ja maakonnaseadused, sest seadusandlikke dekreete piiravad delegatsiooninormi sisaldavates seadustes sätestatud põhimõtted ja kriteeriumid ning maakonna- ja provintsiseaduste puhul tuleb järgida põhimõtteid, mille kohaselt mõnede valdkondade reguleerimine ei ole riigi ainupädevuses.

Arvestades selliste õigusallikate kohta esmase õiguse hierarhias, on nende puhul pädevuspiiride ületamine vastuolus põhiseadusega.

Itaalia eraõiguse aluseks on kodifitseeritud seadused (seadustikud), mis on samuti seadused ja mille reguleerimisala ei ole laiem kui üksikseadustel, kuigi nende ulatus on oluliselt suurem ja nad on sisu poolest sidusamad. Itaalia eraõiguse seadustikest võib nimetada tsiviilseadustikku ja kodifitseeritud mereseadust - viimasest on eraõigusega seotud aga ainult osa.

1.2. Teisesed allikad
  1. Seaduse jõuga teisese õiguse allikad: kõik määrused (või määruste üksikud sätted), mis sisaldavad üldisi ja abstraktseid ettekirjutusi, millega muudetakse olemasolevaid õigusnorme, kuigi nende sätteid võib muuta vaid seaduse jõudu omavate õigusnormidega.

    Neid nimetatakse tavaliselt n-ö vabadeks normatiivseteks säteteks, mida võtavad vastu valitsusorganid, need on näiteks valitsuse, ministeeriumidevahelised, ministeeriumide või omavalitsuste õigusaktid kaupade või teenuste kohustuslike hindade või tariifide kehtestamise kohta ning omavalitsusüksuste määrused ja korralduskavad tsiviilseadustikust erinevate eeskirjade kehtestamise kohta ehituse valdkonnas.

    ÜlesÜles

  2. Teisese õiguse allikad, millel puudub seaduse jõud: rakendusmäärused (mille eesmärk on sätestada seadustes sätestatud põhimõtete konkreetsed rakenduseeskirjad) ja muud haldusnormid, mille võtavad vastu riigi (kesk- või kohalikud) valitsusorganid või väiksemate haldusüksuste (omavalitsuste ja provintside) valitsusorganid, millel ei ole õigust kõrvale kalduda seaduse jõuga õigusaktidest.

    Sellised õigusaktid on kehtivad ja seega siduvad vaid siis, kui need on kooskõlas (esmase ja teisese) õiguse kõikide seaduse jõudu omavate allikatega.

1.3. Tava ja praktika

Õiguskorras kasutusel olevad tavad võib nende funktsiooni põhjal jagada secundum legem ja praeter legem tavadeks.

Secundum legem tava täiendab sellise kirjaliku allika (seaduse või määruse) sisu, mis ei ole täielik. Seega on tava õigusesse inkorporeeritud ning omandab sellisel juhul tavale viitava õigusallika jõu ning muutub näiliselt vastuolus üldosa artiklis 1 sätestatud allikate hierarhiaga esmase või teisese õiguse allikaks.

Praeter legem tava täidab lüngad kirjapandud õiguses ning toimib sellest olenemata, kas õigusaktides on sellele viidatud või mitte.

Sellisel juhul on tava paralleelne allikas, mis on teatavas mõttes samaväärne seadusega, sest sellisel viisil kehtestatud õigusnorme ei saa muuta teisese õiguse allikatega, mis ei ole seaduse jõuga õigusaktid.

1.4. Fikseerimata õigusnormid (loomuõiguslik õiglus ehk equity)

Fikseerimata õigusnormid on õigusallikana kasutusel vaid erandjuhtudel, nimelt siis, kui kehtestatud õigusnormide puudumise korral otsustatakse, et kohus võib rakendatava põhimõtte leida oma õiglustundele tuginedes.

ÜlesÜles

Kui fikseerimata õigusnorme kasutatakse aga tõlgendamisel eesmärgiga pehmendada kirjalike seaduste jäikust, ei ole need õigusallikad.

1.5. Õiguskorra üldpõhimõtted

Mõnede õigusasjatundjate arvates kuuluvad kirjutamata allikate hulka ka üldosa artiklis 12 viidatud õiguskorra üldpõhimõtted, mis aitavad lahendada vaidlusi, mille lahendamiseks ei saa kasutada analoogiat ega laiendavat tõlgendamist.

Teisest küljest võib öelda, et kirjutamata põhimõtted (milleks võivad olla põhimõtted, mis käsitlevad teatavat valdkonda, või õiguskorra üldpõhimõtted) ei ole (iseseisvad) õigusallikad, vaid on ise õigusnormid, sest need tulenevad ühest või enamast asjaomast põhimõtet sisaldavast õigusaktist.

1.6. Kohtupraktika

Kohtupraktikaga ei looda õigusnorme, sest seda kohaldatakse ainult seadusandja kehtestatud raames.

Kohtulahendite resolutiivosa on seotud konkreetse asjaga; resolutiivosas väljendatud otsused ei ole püsivad, sest neid võib uue kohtuasja puhul igal ajal muuta.

Seega ei ole kohtupraktikaga loodud reeglid siduvad uute kohtulahendite puhul; samuti ei ole võimalik kasutada kohtulahendite resolutiivosa uue kohtulahendi põhjendamiseks. Kohtupraktikas on alati võimalik kasutada uut käsitlust, kuna kohtulahenditel ei ole õigusnormi staatust.

Kassatsioonikohtu menetluse hiljutistes muudatustes (seadusandlik dekreet nr 40, 2006) on öeldud, et kui üks kohtukolleegium ei ole nõus õiguspõhimõttega, mida soovivad kasutada kõik teised kohtukolleegiumid, suunatakse kaebuse kohta otsuse tegemine põhjendatud määrusega ühendatud kohtukolleegiumile. Selle eesmärk on aidata kassatsioonikohtul tagada seaduste ühetaoline kohaldamine; samas jäetakse võimalus, et kohtupraktika kujundab välja uue, varasemast erineva käsitluse.

ÜlesÜles

1.7. Õigusalased ringkirjad

Ringkirjad ei ole õigusnormide allikad, vaid sisaldavad kõrgemalseisva valitsusasutuse poolt alamale valitsusasutusele antavaid juhiseid ning eeldavad seega alluvussuhet kahe asutuse vahel.

2. Parlamendi seadusandlik pädevus

Konstitutsioon annab senatist ja esindajatekojast koosnevale parlamendile ülesande võtta vastu seadusi, mis on riigi õiguskorras esmase õiguse allikateks.

Riigi seaduse, mis peab olema kooskõlas konstitutsiooniga, võtavad vastu kaks koda; seaduse kuulutab välja vabariigi president kuu aja jooksul alates selle vastuvõtmisest; pärast väljakuulutamist avaldatakse see Itaalia Vabariigi ametlikus väljaandes ning lisatakse seaduste ja dekreetide ametlikku kogusse. Vabariigi president võib nõuda uut arutelu, milleks saadab kodadele põhjendatud märgukirja, kuid kui kojad seaduse uuesti vastu võtavad, tuleb tal see välja kuulutada.

Teatavatel juhtudel delegeeritakse seaduse vastuvõtmise õigus valitsusele, keda volitatakse kindla aja jooksul vastu võtma (delegeerivas seaduses) määratud reguleerimisobjektiga seadusandlik dekreet, kusjuures põhimõtted ja kriteeriumid, millest juhinduda, on eelnevalt kindlaks määratud.

Kui seadusandlik dekreet ületab delegeeritud pädevust, võib kerkida konstitutsiooniga vastuolu probleem.

3. Maakondade, provintside, omavalitsuste ja suurlinnade seadusandlik pädevus

Konstitutsiooni artikli 117 järgi ning kooskõlas konstitutsiooni, ühenduse õigusest ja välislepingutest tulenevate kohustustega on valdkondades, mis ei ole riigi ainupädevuses, seadusandlik võim 20-l Itaalia maakonnal.

ÜlesÜles

Maakonnad ning Trento ja Bolzano autonoomsed provintsid osalevad nende pädevusse kuuluvates valdkondades ühenduse õigusloomealaste otsuste tegemisel ning rakendavad välislepinguid ja Euroopa Liidu õigusakte, järgides samas riigi seadustega kehtestatud õigusnorme, mis reguleerivad muu hulgas ka pädevuse muutmist kohustuste täitmata jätmise korral.

Eristaatusega maakondadel (Friuli-Venezia Giulia, Sardiinia, Sitsiilia, Trentino-Alto Adige ja Valle d’Aosta) on eriti laiaulatuslik seadusandlik pädevus.

Omavalitsustel, provintsidel ja suurlinnadel on õigus anda üldakte nende pädevusse kuuluvates korralduslikes küsimustes.

4. Õigusnormide ajaline kehtivus

Õigusnormide (seaduste ja määruste) jõustumiseks nõutakse järgmist:

  1. nende avaldamist ametlikus väljaandes;
  2. teatavat ajavahemikku nende avaldamise ja jõustumise vahel, mida nimetatakse vacatio legis'eks. Kui ei ole teisiti sätestatud, jõustuvad normid 15. päeval pärast nende avaldamist. Pärast vacatio legis'e möödumist muutub seadus või määrus siduvaks ka juhul, kui need, kes seda järgima peavad, ei ole sellest teadlikud või ei pruugi sellest tegelikult teadlikud olla.

Õigusnorm kaotab kehtivuse, kui see tunnistatakse sõnaselgelt või kaudselt (vastuolu tõttu uue õigusnormiga või seetõttu, et seadusandja võttis vastu kogu valdkonda reguleeriva uue õigusakti) kehtetuks.

5. Riigi õiguse ühtlustamine rahvusvahelise õigusega

Riigi õiguse ühtlustamine rahvusvahelise õigusega toimub kas rahvusvahelise õiguse normide vahetu rakendamise kaudu konstitutsiooni artikli 10 kohaselt, nagu seda tehakse tavaõiguse normide puhul, või rahvusvaheliste õigusnormide riigi õigusesse ülevõtmise tavapärase korra kohaselt.

ÜlesÜles

Rahvusvahelise õigusnormi koht hierarhias on sama, mis sellel õigusaktil, mis võimaldas selle kehtestada. Seega võib isegi tavanorm hierarhiliselt olla konstitutsiooniline norm. Teisel juhul võrdsustub välisleping hierarhiliselt riigi normiga; sellest olenemata arvatakse üldiselt, et rahvusvaheliste normide olemus nõuab nende tähendusele lähimate tõlgenduste eelistamist.

6. Ühenduse õigus ja selle ülimuslikkus riigi normidega võrreldes

Määrused on riigi õigussüsteemis vahetult kohaldatavad ühenduse õigusaktid, kuid vahetut mõju arvatakse olevat kõikidel ühenduse sätetel, mis kehtestavad õigusi ja panevad kohustusi üksikisikutele.

Direktiivid vajavad ülevõtmist riigi organite poolt. Kui direktiivid on aga täielikud ja piisavad, võib ka neil olla (kuigi ainult) vertikaalses mõttes vahetu mõju; see tähendab, et direktiivi sätteid, mis on jäetud rakendamata, võib kasutada need (vertikaalselt) rakendamata jätnud riigi vastu, kuid mitte muude eraisikute vastu (horisontaalselt).

Otsused on õigusaktid, mis on siduvad sõnaselgelt määratud või üheselt määratletud adressaatide jaoks (liikmesriigid või füüsilised või juriidilised isikud).

Soovitused ja arvamused ei ole täitmiseks kohustuslikud.

Ühenduse õigussüsteemi ja riigi õigussüsteemi suhet iseloomustab ühenduse õiguse süsteemne ülimuslikkus riigi õiguse suhtes; see tähendab ühtlasi, et vahetut mõju omavate ühenduse sätetega vastuolus olevad riigi sätted (esmased või teisesed) tuleb jätta kohaldamata.

ÜlesÜles

Pikaajalise arengu tulemusena on konstitutsioonikohus tunnistanud riigi normide kohaldamata jätmist kui meetodit, kuidas lahendada vastuolu ühenduse normidega; sellega langeb ära vajadus teostada ühenduse õigusega vastuolus olevate riigi normide põhiseaduslikkuse järelevalvet, kui need ei väljenda just asutamislepingust lahtiütlemise soovi.

Konstitutsiooni aluspõhimõtted aitavad samuti ületada ühenduse ja riigi õiguse iseenesest ületamatuid vastuolusid, kuid sellisel juhul on järelevalve objektiks vastavalt konstitutsioonikohtu väljendatud õigussüsteemide eraldatuse põhimõttele ühenduse sätete asemel asutamislepinguga liitumist võimaldanud riigi õigus.

Konstitutsioonikohus on tunnistanud ka maakonnaseaduste ja ühenduse normide vahelise vastuolu ilmnemise võimalust nende kohaldamisel.

Ühendusega seotud kohustuse hiljutine konstitutsiooni lisamine (konstitutsiooni artikli 117 muudatus) ei ole aga mõjutanud ühenduse õigusega vastuolus olevate riigi sätete kohaldamata jätmise mehhanismi, mis näitab seda, et riigi õigussüsteem on pöördumatult muutumas ühtse (ühenduse) õigussüsteemi osaks.

7. Allikate hierarhia ja kohaldamisel tekkivad vastuolud

Konstitutsiooni sätted on ülimuslikud kõigi teiste sätete suhtes, sest need kehtestavad avaliku elu ja riigikorra aluspõhimõtted.

Neile järgnevad hierarhias esmase ja teisese õiguse allikad ja tavad vastavalt eespool nimetatud hierarhiale.

Õigussätted ei ole tagasiulatuva jõuga - see tähendab, et nad kehtivad vaid tulevikus, kui tagasiulatuvus ei ole ette nähtud õigusnormis endas. Eri ajal vastuvõetud seaduste vaheline vastuolu lahendatakse põhimõttel, et hilisem seadus on ülimuslik varasema suhtes (lex posterior derogat prior).

Allikate hierarhia tähendab, et esmase õiguse allikad on ülimuslikud teisese õiguse, seega alamal asuvate õigusallikate suhtes.

Konstitutsiooni ja seaduse jõudu omavate õigusaktide vahelised vastuolud lahendab konstitutsioonikohus, kuhu põhikohtuasja lahendav kohus võib küsimuse suunata, kui ta leiab, et see on põhjendatud ning mõjutab kohtuotsust; erinevalt kehtetuks tunnistamisest muudab õigusnormi kuulutamine põhiseadusega vastuolus olevaks selle õigustühiseks alates selle vastuvõtmisest; see ei mõjuta aga õigussuhteid, mis tulenevad kohtuprotsessi käigus tehtud kohtuotsustest.

Vastuolu riigi seaduste ja maakonnaseaduste vahel, mis tuleneb pädevuspiiride ületamisest, on avaliku võimu teostamiseks konstitutsiooniga kehtestatud piiride rikkumine, mille võib saata lahendamiseks konstitutsioonikohtule.

Riigi seaduste ja ühenduse seaduste vahelise vastuolu kohta vt punkt 6.

Uuendatud 30.4.2007

« Õiguskord - Üldteave | Itaalia - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 13-02-2008

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik