Euroopa Komisjon > EGV > Õiguskord > Saksamaa

Viimati muudetud: 02-08-2006
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Õiguskord - Saksamaa

Siseriikliku õiguse peamised kirjalikud allikad on põhiseadus, seadused, seaduse alusel antavad määrused ja kohaliku tasandi määrused. Sellele lisaks on olemas kirjutamata õiguse allikad, milleks on rahvusvahelise õiguse, tavaõiguse ja pretsedendiõiguse üldpõhimõtted.

Saksamaa Liitvabariigi föderaalse ülesehituse tõttu dubleerivad need erinevad õiguse allikad üksteist teatud määral nii liidu (Bund) kui üksikute liidumaade (Länder) tasandil. Nimetatud kahe õigusruumi vahelist suhet reguleerib põhiseaduse (Grundgesetz) artikkel 31. Mainitud põhiseadus on liidu põhiseadus. Nimetatud artikli kohaselt kehtib liidu ja liidumaa õiguse kollisiooni korral alati liidu õigus. See põhimõte kehtib sõltumata vastuolus olevate õigusnormide hierarhilisest staatusest, näiteks liidu seaduse ja liidumaa põhiseaduse vastuolu korral kehtib esimene.

Olenemata liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõttest tuleneb õigusaktide hierarhiline staatus alati nende allikast, s.t staatus sõltub õigusakti andjast.

See tähendab, et põhiseadus on liidu õiguse ja seetõttu ka kogu siseriikliku õiguse hierarhia tipus. Saksamaa põhiseadusena on sellest lähtuvalt üles ehitatud kogu Saksamaa riigi- ja õigussüsteem ja seda saab muuta vaid Bundestagi (Saksamaa parlamendi) kahe kolmandiku liikmete poolthäälte ja Bundesrati (liidumaade seadusandliku koja) kahe kolmandiku suuruse häälteenamusega. (põhiseaduse artikli 79 lõige 2). Põhiseaduse teatud võtmetähtsusega osi ei või üldse muuta (põhiseaduse artikli 79 lõige 3). Iga õigusnorm peab nii vormilt kui sisult põhiseadusega kooskõlas olema. Seadusandlus, täidesaatev võim ja pretsedendiõigus on eriti tugevasti seotud põhiliste inimõigustega, mis on õiguses otsekohaldatavad (põhiseaduse artikli 1 lõige 3). Nimetatud põhiõiguste põhimõtetele võivad kahjustatud isikud toetuda kohtutes ning kõige viimase abinõuna esitada põhiseadusele tugineva edasikaebuse Liidu Konstitutsioonikohtusse.

Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted kuuluvad õigusnormide hierarhias põhiseaduse ja seaduste vahele. Põhiseaduses sätestatakse selgesõnaliselt, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted on liidu õiguse osa, et need on liidu seaduste suhtes ülimuslikud ning loovad liidu territooriumi alalistele elanikele vahetult õigusi ja kohustusi (põhiseaduse artikkel 25). Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted, mis on olulised ka üksikisikutele, mitte üksnes riigile, on näiteks kohustus garanteerida välismaalasele asjakohases vormis õiguskaitse või nn täpsustamise põhimõte, mille järgi kriminaalmenetlus väljaantud isiku üle vastab väljaandva riigi poolt seatud tingimustele.

ÜlesÜles

Seadused on hierarhias põhiseadusest allpool. Liidumaa seadusandlusalased volitused on reguleeritud ja ammendavalt loetletud põhiseaduses (eriti põhiseaduse artiklites 73-75). Seadusi võtab vastu Bundestag koos Bundesratiga. Seaduseelnõusid võib esitada liiduvalitsus, Bundesrat või Bundestag (fraktsioon või 5 % Bundestagi liikmetest). Põhiseaduses on selgelt sätestatud erijuhud, mille puhul seaduse lõplik heakskiitmine Bundestagi poolt vajab Bundesrati nõusolekut (hetkel moodustavad need umbes 60 % kõikidest seadustest). Ülejäänud seaduste puhul saab Bundesrat esitada vaid vastulause, mille Bundestag võib arvestamata jätta. Kui Bundestagi ja Bundesrati arvamused erinevad, võib moodustada lepituskomisjoni, kuhu kuuluvad mõlema koja liikmed (hetkel 16 liiget mõlemast kojast). Lepituskomisjoni ülesanne on välja töötada ettepanekuid, kuidas saavutada üksmeel, aga ta ei saa ise Bundestagi või Bundesrati nimel otsuseid teha (seadusandliku protsessi kohta loe täpsemalt põhiseaduse artiklitest 76- 78).

Liidu seadused kuulutab pärast nende kaasallkirjastamist liiduvalitsuse vastutavate liikmete poolt välja liidupresident ning nad avaldatakse Liidu Teatajas. Kui seaduses ei ole sätet, mis määrab seaduse kehtima hakkamise aja, hakkavad nimetatud seadused kehtima 14. päeval pärast vastava Liidu Teataja ilmumist (PS artikkel 82).

Seaduse vastavust põhiseadusele saavad tavakohtud kontrollida konkreetse kohtuasja menetlemise raames. Kohtud ei saa aga ise seadust põhiseadusega vastuolus olevaks kuulutada. Kui kohtu otsus konkreetses kohtuasjas tugineb seadusele, mida kohus peab põhiseadusega vastuolus olevaks, peab kohus menetluse peatama ja ära ootama Liidu Konstitutsioonikohtu otsuse (põhiseaduse artikkel 100). Sellisel juhul saab Liidu Konstitutsioonikohus siduvalt kindlaks määrata, kas parlament kui demokraatlikult valitud seadusandlik kogu, on tegutsenud põhiseaduse vastaselt.

Seaduse alusel antavad määrused (Rechtsverordnungen) on seadusandlusest allpool olevad õigusaktid. Nimetatud õigusakte annavad välja täidesaatva võimu organid (föderaalvalitsus, föderaalvalitsuse ministrid, liidumaa valitsus ja vajadusel teised haldusorganid) seaduses oleva volitusnormi alusel, mille mõte, eesmärk ja piirid peavad olema piisavalt määratletud. Kuna nimetatud õigusaktid on hierarhias madalamal kui seadused, ei tohi nad olla seadustega vastuolus (seaduse ülimuslikkus).

Sisulisi otsuseid, millel on asjassepuutuvatele isikutele oluline mõju, ei saa teha seaduse alusel antava õigusakti/määruse kujul, vaid ainult seaduse kujul (seaduse reservatsioon).

ÜlesÜles

Seaduse alusel antavad määrused, mida töötatakse välja liidu tasandil, vajavad Bundesrati heakskiitu, kui õigusakt on seotud mõne põhiseaduses sätestatud tingimusega või kui seda nõuab mõni õigusasutus (põhiseaduse artikli 80 lõiked 1 ja 2).

Seaduse alusel antavad määrused kuulutab välja väljaandev asutus. Liidu tasandil vastu võetud määrused avaldatakse tavaliselt ühes ametlikest liidu teatajatest Bundesgesetzblatt või Bundesanzeiger. Kui mainitud määrus ilmub Bundesanzeigeris, avaldatakse viide sellele koos määruse avaldanud asutuse nime ja jõustumiskuupäevaga ka Bundesgesetzblattis. (põhiseaduse artikli 82 paragrahv 1 koostoimes seaduse alusel antavate määruste avaldamise seaduse (Statutory Instruments Publication Act) paragrahviga 1).

Isikud, keda eespool mainitud määrus mõjutab, võivad selle õiguspärasuse kohtus vaidlustada. Õiguspärasust saab vaidlustada kaudselt, kui isik vaidlustab antud õigusakti põhjal tehtud konkreetse ametkondliku otsuse. Liidumaa tasandil vastuvõetud eespool mainitud määruse peale võib kaevata ka otse (haldusmenetluse seadustiku (Code of Administrative Procedure) paragrahv 47).

Kohaliku tasandi määrused (Satzungen or Ordnungen) on õigusnormid, mida võtavad vastu riigi poolt loodud avalik-õiguslikud juriidilised isikud (avalik-õiguslik korporatsioon, asutus või fond). Nimetatud õigusakte kasutatakse peamiselt kohaliku omavalitsuse ja akadeemiliste, kutse- või sotsiaalhooldusorganisatsioonide haldustegevuses (näiteks haldusaktid, mis määravad kindlaks teede puhastamise ja prügiveo hinnad kohalikus omavalitsuses või ülikoolide põhimäärused).

Kohaliku tasandi määruste vastuvõtmise õigus on osaliselt ette nähtud põhiseaduses (eriti kohalike omavalitsuste osas, põhiseaduse artikli 28 lõike 2 esimene lause), ülejäänud ulatuses tuleb see õigus seaduses olevast volitusnormist. Nimetatud volitusnorm on sarnane seaduse alusel antavate õigusakti volitusnormiga, ent erineb selle poolest, et seadus ei näe ette üksnes üksikute ettemääratud mõttega õigusnormide väljatöötamist, vaid annab üldise õiguse nimetatud haldusorgani autonoomse halduspädevuse piires kohalikke määruseid välja töötada (regulatiivautonoomia). Kohaliku tasandi määrus on seetõttu õigusnorm, mis saab oma volituse riigilt. Samas kehtivad nimetatud õigusaktid vaid üksikul haldustasandil ja mitte kogu riigis, kuigi peavad sellest hoolimata riigi seadustele vastama. Kohaliku määruse sisu mahub seda välja andva asutuse tegevuse piiridesse ning on siduv vaid asutuse liikmetele ja sellele alluvatele isikutele.

ÜlesÜles

Kohaliku tasandi määrused luuakse ja kiidetakse heaks volitatud juriidilist isikut valitseva (demokraatlike volitustega) organi poolt. Sageli tuleb mainitud asutuse järelevalveorganil nimetatud õigusakt heaks kiita. Teatud õiguspärasuse järelevalve kaudu määrab see organ kindlaks, et nimetatud õigusakt on väljatöötatud asutuse autonoomse halduse piire arvestades ja see on vastavuses riigi seadustega. Kohalike määruste väljakuulutamist ja avaldamist reguleerib eraldiseisev riiklik seadus.

Isikud, keda kohaliku tasandi määrus mõjutab, võivad selle õiguspärasuse vaidlustada kohtus. Õiguspärasust saab vaidlustada kaudselt, kui isik vaidlustab antud õigusakti põhjal tehtud konkreetse ametkondliku otsuse, ning osaliselt, kui isik esitab haldusmenetluse koodeksi paragrahvi 47 alusel taotluse kontrollida normi õiguspärasust.

Liidumaa (Land) õigus vastab õigusaktide liikide ja hierarhia osas luud õiguse reeglitele, seetõttu kehtivad eespool toodud märkused ka liidumaa õiguse suhetes. Liidumaa õiguses ei ole vaid analoogiat rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete alasele regulatsioonile.

Välissuhete pidamine ja sellest tulenevalt ka rahvusvahelise õiguse raames lepingute sõlmimise õigus on tervenisti liidu ametiasutuste pädevuses, seetõttu sõlmib rahvusvahelisi lepinguid föderaalvalitsus.

Rahvusvahelised lepingud, mis reguleerivad liidu (Bund) poliitilisi suhteid või mis on seotud liidu õigusaktidega kaetud teemadega, vajavad liidu seadusandluse eest vastutava kogu heakskiitu või sekkumist seaduse vastuvõtmise kaudu. Üldised reeglid sätestavad, et Bundesrat peab olema kaasatud seadusandlikku protsessi, see tähendab, et teatud kujul või viisil peab Bundesrat andma oma heakskiidu.

Liidu poolt sõlmitavate lepingute suhtes, milles käsitletakse eespool mainitud kategooriatesse mittekuuluvaid valdkondi, ei pea Bundestag vastu võtma seadust, vaid lepingud kiidetakse heaks täidesaatva võimu vahendite abil (seaduse alusel antavad määrused, haldussätted, haldusaktid).

Tingimusel, et liidumaadel (Länder) on seadusloome ainupädevus, võivad liidumaad föderaalvalituse heakiidu korral samuti välisriikidega lepinguid sõlmida. Kui leping on liidumaa seadusandlusega seotud, võib liidumaa põhiseadus sätestada (ja see sõltub konkreetsest liidumaast), et välisleping võetakse liidumaa seadusandlusesse vastu siis, kui selle on heaks kiitnud liidumaa parlament. Liidumaad võivad lepinguid sõlmida ka sellistes valdkondades, kus liidumaade valitsustel on õigus seaduse alusel antavad määrusi välja töötada.

« Õiguskord - Üldteave | Saksamaa - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 02-08-2006

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik