Euroopa Komisjon > EGV > Õiguskord > Prantsusmaa

Viimati muudetud: 10-08-2006
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Õiguskord - Prantsusmaa

 

SISUKORD

1. Mis on õigusaktid või “õiguse allikad”, mis loovad õigusnorme (eelkõige rahvusvahelised lepingud, ühenduse õigus, põhiseadus, seadused, seadlused, määrused, rakendusaktid jne)? 1.
1.1. Rahvusvahelise õiguse allikad 1.1.
1.1.1. Rahvusvahelised lepingud 1.1.1.
1.1.2. Ühenduse õigus 1.1.2.
1.2. Siseriikliku õiguse allikad 1.2.
1.2.1. Põhiseaduse normid: 1.2.1.
1.2.2. Seadusandlikud normid 1.2.2.
1.2.3. Määrused 1.2.3.
2. Missugused on teised asjassepuutuvad õiguse allikad (eelkõige näiteks õiguse üldtunnustatud põhimõtted, tavaõigus, pretsedendiõigus kohtutes) ja mis on nende väärtus? 2.
2.1. Üldtunnustatud õiguse põhimõtted 2.1.
2.2. Pretsedendiõigus 2.2.
2.2.1. Rahvusvaheline pretsedendiõigus 2.2.1.
2.2.2. Euroopa pretsedendiõigus 2.2.2.
2.2.3. Siseriiklik pretsedendiõigus 2.2.3.
3. Missugune on erinevate õigusaktide vaheline hierarhia (normihierarhia), kui see on oluline? 3.
4. Missuguste menetluste abil pannakse riigi territooriumil kehtima riigiülestes õigusaktides sisalduvad normid? 4.
4.1. Rahvusvahelised lepingud 4.1.
4.2. Ühenduse õigus 4.2.
5. Millistel ametiasutustel on õigus õigusakte vastu võtta? 5.
5.1. Rahvusvahelised normid 5.1.
5.2. Siseriiklikud normid 5.2.
6. Missugune on nimetatud õigusnormide vastuvõtmise protsess? 6.
6.1. Seadused 6.1.
6.2. Määrused 6.2.
7. Missugused on siseriiklike normide jõustamise menetlused? 7.
7.1. Avaldamine 7.1.
7.2. Teavitamine 7.2.
8. Milliste vahenditega lahendatakse liikmesriigis erinevate õigusnormide vahelisi vastuolusid? 8.

 

Õigusallikate all mõistame protsesse, millega koostatakse õigusnorme, mis määratlevad meie õiguskorra.

1. Mis on õigusaktid või “õiguse allikad”, mis loovad õigusnorme (eelkõige rahvusvahelised lepingud, ühenduse õigus, põhiseadus, seadused, seadlused, määrused, rakendusaktid jne)?

1.1. Rahvusvahelise õiguse allikad

1.1.1. Rahvusvahelised lepingud

Need on Prantsusmaa ja välisriikide vahel kooskõlastatud rahvusvahelised lepingud ja kokkulepped, nagu näiteks inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon, mis kirjutati alla 4. novembril 1950. aastal Roomas ja mis hakkas Prantsusmaal kehtima 1974. aastal ning on käesoleval hetkel siduv 40-le Euroopa Nõukogu liikmesriigile.

1.1.2. Ühenduse õigus

Lisaks ühenduse lepingutest tulenevatele normidele on olemas ka nn teisesed õigusaktid, mis sisalduvad Euroopa Ühenduse ja Euroopa Liidu institutsioonide poolt vastu võetud õigusaktides, mis on täpsemalt määratletud 25. märtsi 1957. aasta Rooma lepingus ja 7. veebruari 1992. aasta Maastrichti lepingus. Nende õigusaktide nomenklatuur sisaldab direktiive, otsuseid, määruseid, arvamusi ja soovitusi.

1.2. Siseriikliku õiguse allikad

1.2.1. Põhiseaduse normid:
  • 4. oktoobril 1958. aastal vastuvõetud põhiseadus;
  • 27. oktoobril 1946. aastal vastuvõetud põhiseaduse preambula, 26. augustil 1789 aastal vastuvõetud inimõiguste ja kodanikuõiguste deklaratsioon (Declaration of Human and Civic Rights) ja vabariigi seadustes arvesse võetud üldpõhimõtted, millele preambula viitab;
  • korraldusseadused, mis on põhiseaduses sätestatud selleks, et määrata kindlaks, kuidas peab kohaldama teatud põhiseaduse sätteid valitsuse korralduse kohta.
1.2.2. Seadusandlikud normid

Parlamendi kui seadusandliku võimu esindaja poolt vastu võetud seadus on üldise tahte väljendus. Põhiseaduse artikkel 34  määratleb piiravalt need valdkonnad, milles seadusandlikul organil on õigus seaduse vormis norme luua.

ÜlesÜles

1.2.3. Määrused

Määrused on üldise iseloomuga aktid, mida kehtestab haldusorgan. Põhiseaduse artikli 37 alusel on normid, mis ei ole seotud põhiseaduse artiklis 34 loetletud küsimustega, järgmiste õigusaktide reguleerimisalas, moodustades osa järgmistest õigusaktidest:

  • Korraldused. Põhiseaduse artikli 38 alusel võib valitsus paluda parlamendilt volitust, et seadusandluse valdkonda kuuluvates küsimustes ise tegutseda. Korraldustel on lühiajaliselt määruse staatus ning neile antakse seadusandlik staatuse kohe, kui seadusandlik kogu need heaks kiidab;
  • Määrused. Peamised määruste vormid on Vabariigi Presidendi ja peaministri dekreedid, ministrite ja prefektide korraldused ning regionaalsete ametiasutuste või nende avalik-õiguslike organisatsioonide nõuandvate ja täidesaatvate organite otsused.

2. Missugused on teised asjassepuutuvad õiguse allikad (eelkõige näiteks õiguse üldtunnustatud põhimõtted, tavaõigus, pretsedendiõigus kohtutes) ja mis on nende väärtus?

2.1. Üldtunnustatud õiguse põhimõtted

Need on kohtute poolt määratletud põhimõtted, mis võivad, ent ei pruugi tuleneda kirjalikes õigusaktidega kehtestatud sätetest. Neil on kõrgem väärtus kui määrustel ja neist võivad kõrvale kalduda üksnes õigusaktid. Nimetatud põhimõtted on enamjaolt võetud 1789. aasta inimõiguste deklaratsioonist (kodanike võrdsus ametivõimude ees, südametunnistusevabadus), 1946. aasta põhiseaduse preambulast, need on ühiskondliku elu jaoks vajalikud põhimõtted (avalike teenuste jätkusuutlik pakkumine, ülemuse kontroll alluvate tegevuse üle) või vajalikud õigluspärasuse tagamiseks (ebaausa rikastumise põhimõte).

ÜlesÜles

2.2. Pretsedendiõigus

Teoreetiliselt ei ole põhiseadusega kohtutele antud õigust luua üldisi norme ja nende ülesanne on kitsalt vaid nendele edastatud vaidluste lahendamine. Kohtud peavad aga tõlgendama neid kirjalikke seadusi, mille põhjal nad vaidlusi lahendavad. Selle lisaks puudub tihti kirjalik õigusakt, mis sisaldaks norme, mida mingi konkreetse vaidlusasja lahendamisel peab tõenäoliselt aluseks võtma. Kohus ei saa sellisel juhul keelduda otsuse tegemisest ja peab ise sõnastama otsustamist võimaldava üldpõhimõtte.

Üldise seaduse puudumine võib viia selleni, et kohtud arendavad pretsedendiõiguse kaudu välja eriti komplitseeritud reeglite kogumeid. Näiteks on selline reeglite kogum kohtute poolt väljaarendatud näiteks valitsuse vastutuse valdkonnas.

2.2.1. Rahvusvaheline pretsedendiõigus

Rahvusvahelist pretsedendiõigust loovad Rahvusvaheline Kohus (ÜRO peamine kohus), Jugoslaavia Rahvusvaheline Tribunal (ICTY), Ruanda Rahvusvaheline Tribunal (ICTR) ja Rahvusvaheline Kriminaalkohus (ICC).

2.2.2. Euroopa pretsedendiõigus

Euroopa pretsedendiõigust loovad Euroopa Ühenduste Kohus (ECJ) ja Euroopa Inimõiguste Kohus.

Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 234 alusel on siseriiklik kohus kohustatud Euroopa Ühenduste Kohtu pretsedendiõigust järgima eelotsuse protseduuri tõttu. Juhul, kui üksikisikud on siseriiklikusse kohtusse pöördunud küsimusega, mis on seotud probleemidega, mis tekivad ühenduse õiguse rakendamisel, saavad siseriiklikud kohtud enne otsuse tegemist küsida Euroopa Kohtu lahendit.

ÜlesÜles

2.2.3. Siseriiklik pretsedendiõigus
  • Põhiseaduslik Nõukogu (Constitutional Council)

    Seadusi ja lepinguid võib enne nende ametlikku väljakuulutamist saata põhiseaduslikkuse järelevalveks Põhiseaduslikku Nõukokku. Nõukogu vaatab automaatselt läbi ametkondliku seadusandluse ja parlamendivalimiste protseduurireeglite vastavuse põhiseadusele. Samas ei vaata nõukogu läbi seadusi, mis on vahetult riigi kodanike poolt rahvahääletusega vastu võetud.

  • Halduskohtud

    Halduskohtute pädevusse kuulub avalikke ametiasutusi puudutavate vaidluste lahendamine. Halduskohtud rakendavad erilist õiguskogu, mis erineb tavalisest õigusest ja toetub olulisel määral pretsedendiõigusele.

  • Tavakohtud

    Tavalised kohtud lahendavad vaidlusi üksikisikute vahel ja karistavad isiku-, omandi ja ühiskonna vastaste kuritegude eest.

3. Missugune on erinevate õigusaktide vaheline hierarhia (normihierarhia), kui see on oluline?

Siseriikliku õiguse allikad moodustavad hierarhia. Kõige kõrgemast allikast alates on hierarhia järgmine: põhiseadus, Põhiseaduslikkuse Nõukogu pretsedendiõigus, seadused, haldus- ja tavakohtute pretsedendiõigus ja määrused.

Ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõtte tõttu on määrused ja direktiivid üks Prantsuse õiguskorra osa, mis kuulub hierarhias kõrgemale kui siseriiklikud seadused ja määrused ning on kooskõlas õigusaktides ja pretsedendiõigusega sisse viidud korralduslike normidega.

Põhiseaduse artikli 55 järgi on rahvusvahelised kohustused õigusaktide hierarhias kõrgemal kui põhiseadusest madalamal olev siseriiklik õigus. Rahvusvahelised kohustused ei ole aga ülimuslikud põhiseaduslike normide suhtes. Põhiseaduse artikli 54 alusel saab juhul, kui Põhiseaduslikkuse Nõukogule on edastatud seadus, mis ratifitseerib rahvusvahelise lepingu, ja nõukogu väidab, et seaduses on säte, mis on põhiseadusega vastuolus, nimetatud rahvusvahelise kohustuse ratifitseerida või heaks kiita alles pärast seda, kui põhiseadust on muudetud.

ÜlesÜles

4. Missuguste menetluste abil pannakse riigi territooriumil kehtima riigiülestes õigusaktides sisalduvad normid?

4.1. Rahvusvahelised lepingud

Rahvusvahelise lepingu või kokkuleppe välja kuulutamine Prantsusmaal eeldab selle ratifitseerimist või heakskiitmist ja avaldamist. Rahvusvahelised lepingud on Prantsuse õiguskorras vahetult kohaldatavad.

4.2. Ühenduse õigus

Mõned Euroopa Ühenduse õigusaktid on vahetult kohaldatavad. Sellised õigusaktid on määrused, mis on üldiselt kohaldatavad ja tervikuna siduvad, ning otsused, mis on adressaadile tervikuna siduvad. Teised ühenduse normid peavad liikmesriigid oma siseriiklikku õigusessee üle võtma. Sellised õigusaktid on direktiivid, mille eesmärgid on liikmesriikidele siduvad, aga mis jätavad riigivõimudele võimaluse valida, millist vormi ja meetodeid eesmärkide saavutamiseks kasutada. Õigusakti ülevõtmine peab toimuma direktiivis seatud tähtaja jooksul seaduse või määruse vormis, sõltuvalt kõnealuste sätete objektist.

5. Millistel ametiasutustel on õigus õigusakte vastu võtta?

5.1. Rahvusvahelised normid

Põhiseaduse artikli 52 järgi peab rahvusvahelisi lepinguid käsitlevaid läbirääkimisi ja ratifitseerib norme riigipea.

5.2. Siseriiklikud normid

Seadusi hääletavad läbi parlamendi liikmed, seega rahva esindajad. Mõnikord hääletavad inimesed otse rahvahääletuse kaudu, seda võimaldavad põhiseaduse artiklid 11 ja 89.

ÜlesÜles

Määrusi vastuvõtvad ametiasutused on:

  • peaminister ja Vabariigi President. Teoreetiliselt annab põhiseaduse artikkel 21 määruste vastuvõtmise õiguse peaministrile. Vabariigi President peab aga alla kirjutama sellistele määrustele, mis antakse välja valitsuskabineti dekreedina. Dekreedi välja andnud asutusest sõltumata peavad dekreetidele kaasallkirja andma nende elluviimise eest vastutavad ministrid;
  • ministrid. Ministritel ei ole üldist õigust määrusi vastu võtta, vaid nad osalevad kaasallkirja kaudu Vabariigi Presidendile ja peaministrile antud õiguste teostamisel. Mõned õigustekstid volitavad teatud ministreid ise teatud valdkonna haldamiseks määrusi välja töötama. Nad võivad rakendada ka pretsedendiõigusega ameti juhatajatele antud õigust olukorras, kus see aitab tagada neile aruandvate haldusasutuste korrapärast toimimist;
  • edasivolitatud õigustega (prefektid) või detsentraliseeritud ametivõimud (piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused), kellel on õigus välja töötada oma tööpiirkonnas kehtivaid määrusi;
  • teatud kutseorganisatsioonid (nt „ordre des médecins”), kellel on õigus välja töötada oma kutse jaoks vajalikke eeskirju;
  • iseseisvad haldusorganid.

6. Missugune on nimetatud õigusnormide vastuvõtmise protsess?

6.1. Seadused

Seadusandliku ettepaneku tegemise eelisõigus kuulub praegu peaministrile (valitsuse eelnõud) ja assamblee liikmetele (üksikute liikmete eelnõud). Eelnõud arutatakse Ministrite Nõukogus pärast seda, kui selle on läbi töötanud Riiginõukogu. Seejärel hääletatakse see identsetel istungijärkudel läbi Rahvusassamblees ja Senatis. Parlamendi poolt lõpuks vastu võetud seaduse kuulutab välja Vabariigi President ning see avaldatakse Riigi Teatajas (Journal Officiel) nii paberkandjal kui elektrooniliselt.

ÜlesÜles

6.2. Määrused

Teatud liiki määruste puhul peab järgima erilisi formaalsusi. See kehtib näiteks dekreetide puhul:

  • dekreetidele, mida Ministrite Nõukogus arutatakse, kirjutab alla Vabariigi President ja need kaasallkirjastab peaminister,
  • dekreetidele, mida Ministrite Nõukogus ei arutata, kirjutab alla peaminister.

Dekreedid, mida nimetatakse Riiginõukogu dekreetideks („Council of State decrees”), vajavad Haute Assemblée (Prantsuse senati) eelnevat arvamust.

Kui eespool mainitud pädevad ametivõimud on dekreedid allkirjastanud, peavad ka nende elluviimise eest vastutavad ministrid dekreedid kaasallkirjastama ja seejärel avaldatakse need Riigi Teatajas paberkandjal ja elektrooniliselt.

7. Missugused on siseriiklike normide jõustamise menetlused?

Õigusnorm hakkab kehtima ja sellele võib toetuda siis, kui see on välja kuulutatud ja avaldatud.

7.1. Avaldamine

Seadused ja dekreedid tuleb avaldada Prantsuse Vabariigi Teatajas (Journal officiel de la République française). Mõnede korralduste puhul piisab sellest, kui need avaldatakse asjassepuutuva ministeeriumi ametlikus väljaandes (Official Bulletin). Kohalikud ametivõimud võivad oma otsustest teavitada plakatite abil või avaldada otsused sobivates kompendiumites.

7.2. Teavitamine

Üksikutest otsustest teavitatakse asjast huvitatud osapooli.

8. Milliste vahenditega lahendatakse liikmesriigis erinevate õigusnormide vahelisi vastuolusid?

Vabariigi President, peaminister, assambleede eesistujad, 60 parlamendi liiget või 60 senati liiget võivad edastada seaduse enne selle ametlikku väljakuulutamist Põhiseaduslikule Nõukogule (Constitutional Council), mis kontrollib kõnealuse seaduse vastavust põhiseadusele. Kui aga seadus on ametlikult välja kuulutatud, ei ole selle õiguspärasuse vaidlustamiseks mingit protseduuri. Veelgi enam, kohtunik ei saa haldusakti hukka mõista isegi juhul, kui see rikub otseselt põhiseadust. Kui haldusakt rikub põhiseadust seetõttu, et sellega kohaldatakse seadust, mis on iseenesest põhiseaduse vastane, ei saa kohtunik haldusakti hukka mõista. Seadusandlus teeb kontrollimenetluse kohtunikele väga keeruliseks.

Kui määrus on vastuolus kõrgema õigusnormiga, võib selle õiguspärasuse vaidlustada halduskohtutes võimupiiride ületamise (ultra vires) alusel. See on tühistamismenetlus, mida võib kasutada iga valija iga otsuse suhtes, mis on ebaseaduslik ja mida võib täitmisele pöörata üldjuhul kahe kuu jooksul pärast akti jõustumist.

Haldusmääruse ebaseaduslikkuse kohta võib kohtule kaebuse esitada igal ajahetkel. Sellisel juhul ei taotleta tühistamist ennast vaid väidetakse kohtuasja käigus, et akt on ebaseaduslik. Kui kohus leiab, et akt on ebaseaduslik, seda tingimata ei tühistata, vaid kohus võib seda antud vaidlusküsimuse puhul mitte rakendada.

« Õiguskord - Üldteave | Prantsusmaa - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 10-08-2006

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik