Euroopa Komisjon > EGV > Õiguskord > Austria

Viimati muudetud: 02-08-2006
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Õiguskord - Austria

 

SISUKORD

I. Õiguse allikad I.
II. Õiguse allikate hierarhia (õigussüsteemi ülesehitus) II.
1. Föderaalse põhiseaduse juhtprintsiibid 1.
2. Ühenduse esmane ja teisene õigus 2.
3. “Tavaline” konstitutsiooniõigus 3.
4. Föderaalseadused 4.
5. Määrused 5.
6. Korraldused (ettekirjutused) 6.
III. Seaduste menetlemine III.

 

I. Õiguse allikad

Austria õigus põhineb eelkõige seadustel. Tavaõiguse roll on seevastu väga piiratud. Kohtupraktika, mis kujuneb kõrgeimate kohtute lahendite põhjal, annab olulised juhised seaduste rakendamiseks ja omab seetõttu suurt tähtsust, kuid formaalselt ei ole kohtupraktika õiguse allikas.

Austria konstitutsiooniõiguses ollakse seisukohal, et rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud normid on osa föderaalõigusest ja välislepingud tuleb inkorporeerida Austria õigussüsteemi (üldkorras ja erimenetlusega ülevõtmine). Välislepinguga sätestatud õigusnormi asetuse siseriiklikus õigussüsteemis määrab ära selle normi sisu. Selleks, et rahvusnõukogu saaks heaks kiita välislepingud, mis muudavad või täiendavad põhiseadust, peavad need saama sama kvoorumi, nagu föderaalsed põhiseaduse muutmise seadused. Nõuded, mida esitatakse seadust muutvate või täiendavate välislepingute suhtes tehtavatele otsustele on samad, mis seaduseelnõude vastuvõtmise puhul. Välislepingud sõlmib reeglina liidupresident föderaalvalitsuse või volitatud ministri ettepanekul. Poliitilised välislepingud, mis muudavad või täiendavad õigusakte, peavad saama rahvusnõukogu eelneva nõusoleku. Liidupresident võib volitada föderaalvalitsust või selle pädevaid liikmeid sõlmima välislepinguid, mis ei ole poliitilised ning mis ei muuda ega täienda õigusakte.

Austria föderaalse põhiseaduse kohaselt kehtib igal liidumaal lisaks föderaalsele konstitutsiooniõigusele ka oma liidumaa konstitutsiooniõigus. Liidumaa konstitutsiooniõigus ei tohi olla vastuolus föderaalse konstitutsiooniõigusega ning seega allub esimesele. Tegelikkuses siiski föderaalriigi ja liidumaade õigussätete vahel sellist tähtsusjärjestust ei esine. Alates 1988. aastast võivad liidumaad sõlmida liidumaa pädevusse kuuluvates valdkondades välislepinguid; kuid sarnaselt varasemaga on välisasjade puhul selline eesõigus föderaalvalitsusel.

ÜlesÜles

II. Õiguse allikate hierarhia (õigussüsteemi ülesehitus)

Tõsiasi, et õiguse erinevatel vormidel on erinev derogatsioonijõud, näitab õiguse allikate vahelist hierarhiat (õigussüsteemi ülesehitus). Keerulisem menetluskord tagab konstitutsiooniliste seaduste kestvuse. Föderaalse konstitutsioonilise seaduse vastuvõtmiseks on vajalik kohalolevate rahvusnõukogu saadikute kahe kolmandikuline häälteenamus, kusjuures kohal peavad viibima vähemalt pooled saadikud. Lisaks peab sel viisil vastuvõetud sättele sõnaselgelt viitama kui “konstitutsioonilisele seadusele” või “ konstitutsioonilisele sättele”. Selleks, et rahvusnõukogus tehtav föderaalseadust käsitlev otsus oleks kehtiv, on vajalik saadikute absoluutne häälteenamus, kusjuures rahvusnõukogus peab kohal viibima vähemalt üks kolmandik saadikutest.

1. Föderaalse põhiseaduse juhtprintsiibid

Austria õigussüsteemi kõige olulisemad õigussätted on föderaalse põhiseaduse (konstitutsiooni) aluspõhimõtted (põhiprintsiibid). Need hõlmavad demokraatia, võimude lahususe, õigusriigi, vabariikluse, föderaalriigi ja liberaalsuse põhimõtteid. Nimetatud põhimõtted tervikuna on aluseks põhiseaduslikule korrale. Nende eriline konstitutsiooniline tähendus tuleneb föderaalse põhiseaduse muutmise korrast, mille kohaselt peab mis tahes üldise muudatuse tegemiseks põhiseadusesse korraldama otsese rahvahääletuse. Föderaalse põhiseaduse üldiseks muudatuseks tuleb pidada nii põhiseaduse sellist ümbersõnastamist, et üks selle põhimõtetest jäetakse välja, kui ka nende põhimõtete vahelise suhte olulist muutmist.

ÜlesÜles

2. Ühenduse esmane ja teisene õigus

Austria liitumine Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 1995. aastal tähendas üldiste muudatuste tegemist Austria põhiseadusesse. Liitumisest alates on põhiline otsustav õiguskord Austrias määratletud mitte ainult Austria konstitutsiooniliste seadustega vaid ka Euroopa Ühenduse õigusega (konstitutsiooniline dualism). Valdav seisukoht on, et ühenduse õigus prevaleerib siseriikliku õiguse ja ka tavaliste föderaalsete konstitutsiooniliste seaduste üle, kuid mitte föderaalse põhiseaduse põhimõtete üle.

3. “Tavaline” konstitutsiooniõigus

Konstitutsioonilised seadused sätestavad poliitilise tegevuse “mängureeglid”, seadusandliku korra, kõrgeimate riigiorganite õigusliku seisundi, föderaalvalitsuse ja liidumaade suhted seadusandluse ja seaduste täitmise valdkonnas ning kohtute järelevalve valitsuse tegevuse üle.

4. Föderaalseadused

Föderaalses põhiseaduses sätestatud õigusriigi põhimõte tähendab seda, et seadused on siduvad kogu täidesaatvale võimule (haldus- ja kohtuvõim). Seadusandliku võimu föderaalvalitsuse ja liidumaade vahel jagab föderaalne põhiseadus.

5. Määrused

Määrused on haldusorgani üldaktid, mis on suunatud kindlalt piiritlemata õigussubjektide hulgale. Põhiseadusest tulenevate volituste kohaselt võivad määrused olla vaid rakendusmäärused, mille eesmärk on täpsustada norme, mis sisalduvad rakendatavas seaduses (enamasti lihtseaduses). Seadusi muutvaid või täiendavaid määrusi võib anda vaid põhiseaduses selgelt sõnastatud volitusnormi alusel.

ÜlesÜles

6. Korraldused (ettekirjutused)

Korraldused on eeskätt seaduse täitmiseks antavad haldusorgani üksikaktid, mis on suunatud ühele või enamale selgelt määratletud isikule.

III. Seaduste menetlemine

Föderaalse põhiseaduse kohaselt, mis jaotab võimu föderaalvalitsuse ja liidumaade vahel, on seaduste vastuvõtmisega seotud mitmed organid. Föderaalseaduste vastuvõtmise eest vastutab rahvusnõukogu koos liidunõukoguga. Kui rahvusnõukogu 183 saadikut valitakse otse rahva poolt, siis liidunõukogu, millel on tavaliselt seaduste menetlemisel õigus vaid vastuväiteid esitada, valitakse liidumaade maapäevade poolt. Maapäevad vastutavad ka liidumaade seadusandluse eest.

Ettepaneku föderaalseaduste algatamiseks teevad rahvusnõukogule kas:

  • rahvusnõukogu saadikud (saadiku algatus)
  • föderaalvalitsus omapoolse eelnõuga (valitsuse eelnõu)
  • liidunõukogu.

Ka 100 000 valimisõigusliku isiku või ühe kuuendiku kolme liidumaa valimisõiguslike isikute seaduse algatamise ettepanek (valijate petitsioon) tuleb esitada läbivaatamiseks rahvusnõukogule.

Igapäevapoliitikas omavad suurimat tähtsust valitsuse eelnõud. Föderaalvalitsuse eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik föderaalvalitsuse (ministrite nõukogus) ühehäälne otsus. Enne kui föderaalvalitsus eelnõu vastu võtab, annavad pädeva liiduministri koostatud eelnõule hinnangu erinevad organid (liidumaad, huvirühmad).

Rahvusnõukogu poolt vastuvõetud eelnõu esitab liidukantsler pärast läbivaatamist liidunõukogu poolt (föderaaleelarve eelnõu ei ole vaja liidunõukogule saata – rahvusnõukogu föderaalne suveräänsus) liidupresidendile kinnitamiseks. Kui rahvusnõukogu nii otsustab või rahvusnõukogu liikmete enamus nõuab, peab iga eelnõu, mille rahvusnõukogu vastu võtab, enne kinnitamist rahvahääletusele panema. Lisaks peavad rahvahääletusele minema kõik üldised põhiseaduse muudatused. Põhiseadusega kooskõlas oleva föderaalseaduse jõustumise kinnitab oma allkirjaga liidupresident. Kinnituseks on vajalik ka liidukantsleri kaasallkiri. Pärast liidukantsleri luba avaldatakse föderaalseadused ametlikus väljaandes „Bundesgesetzblatt”. Kui föderaalseaduses ei ole sõnaselgelt teisiti sätestatud (tagasiulatuva jõuga või vacatio legis), jõustub see teadaande „Bundesgesetzblatt”’is avaldamise ja levitamise päeva lõpus.

Seaduse võib sõnaselgelt kehtetuks tunnistada (formaalne kehtetuks tunnistamine) või võttes vastu õigusnormi, mille sisu on vastuolus varasema sättega (sisuline kehtetuks tunnistamine) (lex posterior derogat legi priori). Erinormid on ülimuslikud üldnormide suhtes. (lex specialis derogat legi generali). Lisaks võib seadusega sätestada ka seaduse kehtivuse aja.

« Õiguskord - Üldteave | Austria - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 02-08-2006

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik