Euroopa Komisjon > EGV > Kohtute pädevus > Ühenduse õigus

Viimati muudetud: 11-05-2006
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Kohtute pädevus - Ühenduse õigus

EJN logo

Käesolevat lehekülge ei eksisteeri enam. See on praegu ajakohastamisel ning selle võib hiljem leida Euroopa e-õiguskeskkonna portaalist.


Euroopa Liidu kohtualluvust käsitlevate õigusaktide alusel määratletakse, millise liikmesriigi kohus on pädev

Konflikti tekkimise korral äriühingu, spetsialisti, tööandja või muu isikuga teisest liikmesriigist tuleb selgitada välja, millise liikmesriigi kohtud on pädevad asja menetlema. Sellel võivad olla otsustavad tagajärjed. Asja menetlemine välismaal võib tuua kaasa täiendavaid ebamugavusi ja kulusid, sest Teil tuleb näiteks lasta oma avaldused tõlkida, palgata asja menetlevas liikmesriigis advokaat või sõita istungil osalemiseks kõnealusesse riiki.

2000. aastal võttis Euroopa Liit vastu nõukogu määruse(EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, milles kehtestatakse eeskirjad kohtualluvuse kohta rahvusvahelise iseloomuga kohtuasjade puhul, kuhu on kaasatud rohkem kui üks liikmesriik. Kõnealuse määrusega asendati ja muudeti 1968. aastal liikmesriikide sõlmitud Brüsseli konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades.

See määrus on liidus vahetult kohaldatav, v.a Taanis. Kohtualluvus Taani ja teiste liikmesriikide vahel on endiselt reguleeritud 1968. aasta Brüsseli konventsiooniga.

Määruse abil on võimalik vaid määrata kindlaks, millisele liikmesriigile kuulub kohtualluvus. Konkreetse pädeva kohtu määratlemine liikmesriigis on jäetud siseriikliku menetlusõiguse reguleerida. Kasuliku teabe leidmiseks kohtualluvuse kohta liikmesriikides tsiviil- ja kaubandusasjades klõpsake asjaomase riigi lipul.

Missugused on määruse olulisemad põhimõtted seoses kohtualluvusega?

Üldiselt on kohtualluvuse puhul määrav tegur kostja alaline elu- või asukoht. Isikud või ettevõtjad kaevatakse selle liikmesriigi kohtutesse, kus on nende alaline elu- või asukoht, hoolimata nende kodakondsusest. Siiski sisaldab määrus teatavaid sätteid, mis kalduvad sellest põhimõttest kõrvale ja mille alusel on võimalik esitada hagi muu liikmesriigi kohtusse kui see, kus on kostja alaline elukoht. Olulisemad juhtumid, mille korral kohaldatakse kõnealuseid sätteid, on lühidalt järgmised:

  • lepinguliste kohustustega seotud asjades võib isiku kaevata kohtusse sinna, kus on kõnealuse kohustuse täitmiskoht. Näiteks võib Saksa veoauto müüja kaevata kohtusse Itaalias, kui see oli kõnealuse sõiduki tarnimiskoht;
  • kahju hüvitamise hagi puhul on pädevad selle riigi kohtud, kus kahjustav sündmus toimus. S.t kui Kreekas toimub liiklusõnnetus briti turisti ja kohaliku kreeklase vahel, võib kreeklasest hageja esitada hagi kohtusse Kreekas. Vahel võib juhtuda, et sündmuskoht, mis on lepinguvälise kahjuhüvitamiskohustuse tekkimise aluseks (nt mürkainete heitmine jõkke Prantsusmaal) ja kahju tekitamise koht (nt taimedele tekitatav kahju, sest neid kastetakse saastatud jõe veega Belgias) ei asu samas liikmesriigis. Sellisel juhul võib hageja valida ükskõik kumma nendest liikmesriikidest;
  • ülalpidamiskohustusega seotud asjade puhul võib ülalpeetav esitada hagi selle liikmesriigi kohtusse, kus on tema enda alaline elukoht;
  • teatavate lepinguliste suhete puhul, kus jõuvahekord on selgelt tasakaalust väljas, nagu näiteks tarbija-, kindlustus-, individuaalsed töölepingud, loetakse, et lepingu nõrgem pool vajab eri kaitset. Üldreeglina saab nõrgema lepinguosalise (tarbija, kindlustusvõtja, töövõtja) vastu esitada hagi ainult selles liikmesriigis, mis on tema alaline elukoht. Tugevamat lepinguosalist (müüja, kindlustusandja, tööandja) võib aga kaevata ka selle liikmesriigi kohtusse, mis on nõrgema lepinguosalise alaline elukoht või kus on tema töökoht (töölepingute puhul), kuigi see sõltub vahel teatavatest tingimustest.

Eespool loetletud kohtualluvuse erandjuhud on lisavõimalused hagejale, kes võib kostja kaevata ka selle liikmesriigi kohtusse, kus on kostja alaline elu- või asukoht. Siiski on ka mõned nn ainupädevuse juhud, mis ei täienda, vaid asendavad kostja alalisel elu- või asukohal põhinevat kohtualluvust. Näiteks:

  • kinnisvara omamise või rentimisega seotud asjade puhul on pädevad vaid vara asukohajärgse liikmesriigi kohtud;
  • selliste õigustega seotud asjade puhul, mida tuleb registreerida, nagu patendid või kaubamärgid, on ainupädevad selle liikmesriigi kohtud, kus need registreeriti;
  • teatavatel tingimustel on osalistel võimalus ka vabalt valida liikmesriik, mille kohtud on pädevad. Sellised kohtu valiku kokkulepped viivad tavaliselt valitud liikmesriigi kohtute ainupädevuseni, kui pooled ei lepi kokku teisiti.

Ka ainult kostja kohtusse ilmumine toob kaasa selle liikmesriigi kohtute pädevuse tekkimise, isegi juhul kui neil tavaliselt pädevus puudub, v.a teatavad erandid.

Tuleks rõhutada, et eelnev määruses sätestatud kohtualluvuse kirjeldus ei ole piisav, et selle alusel hinnata usaldusväärselt kohtualluvuse küsimust konkreetse juhtumi korral.

Mis juhtub siis, kui kahes liikmesriigis esitatakse hagi seoses sama vaidlusega?

Võib juhtuda, et vaidluse mõlemad pooled algatavad erinevates liikmesriikides kohtumenetluse samas asjas. Näiteks võib juhtuda, et pärast liiklusõnnetust kahe isiku vahel, kellest ühe elukoht on Saksamaal ja teise elukoht on Prantsusmaal, esitab kumbki kahju hüvitamise hagi teise vastu selles liikmesriigis, kus on teise poole elukoht. Selleks puhuks on määruses sätestatud põhimõte „kes ees, see mees“. Kohus, kellele hagi esitati hiljem, peatab menetluse ning ootab teise kohtu pädevuse kinnitamist. Kui kohus, kellele hagi esitati esimesena, loeb ennast asjas pädevaks, peab teine kohus asja lõpetama. Ainult juhul, kui kohus, kellele hagi esitati esimesena, leiab, et tal puudub asjas pädevus, võib teine kohus menetlust jätkata.

Allikad

  • EUROOPA KOHTU ARVAMUS 1/03, 07.02.2006: Ühenduse pädevus sõlmida uus Lugano konventsioon kohtualluvuse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades
  • Nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades
  • Brüsseli konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kohtuasjades (koondversioon)

« Kohtute pädevus - Üldteave | Ühenduse õigus - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 11-05-2006

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik