Euroopa Komisjon > EGV > Tõendite kogumine ja tõendamisviis > Sloveenia

Viimati muudetud: 03-04-2009
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Tõendite kogumine ja tõendamisviis - Sloveenia

 

SISUKORD

I. Tõendamiskohustus I.
1.
a) Millised on tõendamiskohustust reguleerivad normid? a)
b) Kas on olemas normid, mis vabastavad teatavad asjaolud tõendamiskohustusest? Millistel juhtudel? Kas tõenditega on võimalik need eeldused ümber lükata? b)
2. Kui veendunud peab kohus asjaolus olema, et lähtuda otsuse tegemisel kõnealusest asjaolust? 2.
II. Tõendite kogumine II.
3. Kas tõendite kogumiseks on alati nõutav poole taotlus või võib kohtunik teatavatel juhtudel koguda tõendeid ka omal algatusel? 3.
4.
a) Kui poole tõendite kogumise taotlus rahuldatakse, millised on järgmised sammud? a)
b) Millistel juhtudel võib kohus poole tõendite kogumise taotluse tagasi lükata? b)
5.
a) Millised on tõendamise eri viisid? a)
b) Kuidas küsitletakse tunnistajaid ja kas see erineb ekspertide küsitlemisest? Millised on kirjalike tõendite esitamise ja ekspertiisiaruande/eksperdiarvamuse kohta kehtivad nõuded? b)
c) Kas teatavad tõendamisviisid on teistest suurema jõuga? c)
d) Kas teatavad tõendamisviisid on teatavate asjaolude tõendamiseks kohustuslikud? d)
6.
a) Kas tunnistajad on seadusega kohustatud ütlusi andma? a)
b) Millistel juhtudel võivad tunnistajad ütluste andmisest keelduda? b)
c) Kas isikut, kes keeldub tunnistamast, võib karistada või sundida ütlusi andma? c)
d) Kas on isikuid, keda ei saa tunnistajana üle kuulata? d)
7. Milline on kohtuniku ja poolte roll tunnistaja ülekuulamisel? Millistel tingimustel võib tunnistajat üle kuulata uute tehnoloogiavahendite abil, näiteks teleülekande või videokonverentsi vahendusel? 7.
III. Tõendite hindamine III.
8. Kas asjaolu, et pool on saanud tõendid ebaseaduslikul teel, seab kohtule otsuse langetamisel piiranguid? 8.
9. Kas minu kui menetlusosalise antud seletust võetakse tõendina arvesse? 9.

 

I. Tõendamiskohustus

1.

a) Millised on tõendamiskohustust reguleerivad normid?

Üldiselt peavad pooled esitama kõik oma nõuete ja vastuväidete aluseks olevad asjaolud ning tõendama neid asjaolusid (tsiviilkohtumenetluse seaduse artiklid 7 ja 212 (Zakon o pravdnem postopku – ZPP)).

Hageja peab tõendama oma nõuete aluseks olevaid asjaolusid ja kostja peab tõendama oma vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid. Materiaalõiguses on sätestatud, kumb pool on kohustatud asjaomast asjaolu esitama ja tõendama. Asjaolu tõendamata jätmise tagajärjed avalduvad poolele, kes on materiaalõiguse normide kohaselt kohustatud asjaomast asjaolu esitama ja ka tõendama (ZPP artiklid 7 ja 215).

b) Kas on olemas normid, mis vabastavad teatavad asjaolud tõendamiskohustusest? Millistel juhtudel? Kas tõenditega on võimalik need eeldused ümber lükata?

Tõendamiskohustus kehtib kõigi selliste asjaolude kohta, millel põhinevad nõuded ja vastuväited, teadus- ja ametieeskirjade ning kogemusel põhinevate eeskirjade kohta, kuid mitte õigusnormide kohta. Õigusnormide suhtes kohaldatakse põhimõtet, et kohus peab ennast kõnealuste normidega kurssi viima ametiülesande korras (iura novit curia).

Tõendada ei tule asjaolusid, mis on tunnustatud ja üldiselt teada (ZPP artikli 214 lõiked 1 ja 4).

Kohus võtab tunnustatud asjaolu oma otsuse aluseks, kontrollimata selle tõele vastavust (ZPP artikli 214 lõige 1), välja arvatud juhul, kui ta leiab, et pool on seda tunnustanud kavatsusega esitada nõue, mida ta ei või esitada.

ÜlesÜles

Teoorias ja praktikas tõusetuvad seoses vaidlustamata asjaoludega endiselt teatavad tõendamiskohustusega seotud küsimused. Vaidlustamata asjaolud on tõendite kogumise käigus tuvastatud asjaolud, mida kumbki pool ei ole esitanud, ja õiguslikud eeldused.

2. Kui veendunud peab kohus asjaolus olema, et lähtuda otsuse tegemisel kõnealusest asjaolust?

Et teha otsus hageja nõude kohta, peab kohtul olema küllaldaselt olulisi tõendeid ning ta peab ka muidu olema veendunud õiguse seisukohast oluliste asjaolude olemasolus.

Mõnikord piisab otsuse tegemiseks isegi tõenäosuse tõendamisest, eelkõige teatavate vaheotsuste tegemiseks, millega kohtumenetlus ei lõpe ja millega kohus lahendab vahepealseid menetlusküsimusi. Selleks et kohtunik kohaldaks konkreetset menetlusnormi, tuleb tõendada, et õiguslikult olulised asjaolud on tõenäolised. Kohtunik ei pea tingimata olema veendunud kõnealuste asjaolude olemasolus. ZPPs ei ole määratud kindlaks asjaolusid, mille tõenäosust tuleb teatava normi arvesse võtmiseks tõendada.

II. Tõendite kogumine

3. Kas tõendite kogumiseks on alati nõutav poole taotlus või võib kohtunik teatavatel juhtudel koguda tõendeid ka omal algatusel?

Vastavalt võistlevuse põhimõttele esitavad pooled enamasti taotluse tõendite kogumiseks. Kohus võib koguda tõendeid ka omal algatusel (ZPP artikli 7 lõige 2), kui ta leiab, et pooled kavatsevad oma nõudeid lubamatult ära kasutada.

4.

a) Kui poole tõendite kogumise taotlus rahuldatakse, millised on järgmised sammud?

Kohus otsustab, millised tõendid kogutakse otsustavate asjaolude tuvastamiseks (ZPP artikli 213 lõige 2 ja artikkel 287). Kohus teeb määruse, millega ta kas nõustub poolte tõendite kogumise taotlustega või lükkab need tagasi. Ta võib anda ka omal algatusel korralduse teatavate tõendite kogumiseks.

ÜlesÜles

Kui kohus kiidab poole tõendite kogumise taotluse määrusega heaks, toimub määruse rakendamine ja tõendite tegelik kogumine. Tõendite kogumise kohta tehtud määrus ei ole kohtu suhtes siduv. Ta võib määrust kohtumenetluse käigus muuta ja koguda tõendeid, mille kogumiseks esitatud taotluse ta oli varem tagasi lükanud, ning ta võib koguda ka uusi tõendeid (ZPP artikli 287 lõige 4).

Tõendid esitatakse üldjuhul kohtuistungil kohtunikule, kes teeb asjas lõpliku otsuse (ZPP artikli 217 lõige 1). Tõendid võib mõjuvatel põhjustel esitada vastava taotluse korral ka kindlaksmääratud kohtunikule (ZPP artikli 217 lõige 1). Erandjuhtudel on võimalik esitada kohtule tõendeid ka pärast kohtumenetluse lõppu (ZPP artikkel 291).

b) Millistel juhtudel võib kohus poole tõendite kogumise taotluse tagasi lükata?

ZPPs on eraldi sätestatud, et tõendite kogumise taotluse võib tagasi lükata üksnes juhul, kui asjaomane tõend ei ole otsuse tegemisel oluline, st et selle abil ei saa tuvastada õiguslikult olulisi asjaolusid. ZPPs ei ole siiski konkreetselt sätestatud vastuvõetamatu tõendi tagasilükkamise ulatust või sellise tõendi tagasilükkamise ulatust, mille kogumine ei ole majanduslikult või praktiliselt teostatav.

Vastuvõetamatute tõendite ja selliste tõendite puhul, mille kogumine ei ole praktiliselt teostatav, on oluline järgida ZPP artikli 3 lõike 3 nõudeid, milles on sätestatud, et kohus ei kiida heaks poolte taotlusi, mis on vastuolus kehtivate õigusnormide või eetikanormidega, ning tõendite välistamist reguleerivaid sätteid.

ÜlesÜles

5.

a) Millised on tõendamise eri viisid?

ZPP kohaselt hõlmab tõendamine kontrollkäike, dokumentaalseid tõendeid, tunnistajate ülekuulamist, ekspertide ülekuulamist ja poolte ärakuulamist.

b) Kuidas küsitletakse tunnistajaid ja kas see erineb ekspertide küsitlemisest? Millised on kirjalike tõendite esitamise ja ekspertiisiaruande/eksperdiarvamuse kohta kehtivad nõuded?

Tunnistajad. Kõik, kes on kutsutud tunnistajaks, peavad kohale ilmuma ja ütlusi andma, kui seaduses ei ole teisiti sätestatud (ZPP artikli 299 lõige 1). Tunnistajad kuulatakse üle poole ettepanekul, kes peab täpsustama, mille kohta tunnistaja ütlusi annab ning esitama tunnistaja isikuandmed (ZPP artikkel 236). Tunnistajad kutsutakse kohale kindlaksmääratud kuupäeval kohtukutsega, milles neid teavitatakse nende kohustusest anda ütlusi, põhjuseta kohale ilmumata jätmise tagajärgedest ja nende õigusest saada hüvitist oma kulude katmiseks (ZPP artikkel 237).

Tunnistajad kuulatakse üle kohtuistungil. Tunnistajad, kes ei saa vanuse, haiguse või raske füüsilise puude tõttu kohtusse ilmuda, võib üle kuulata kodus (ZPP artikli 237 lõige 2). Tunnistajad kuulatakse üle üksteisest eraldi ja ülekuulamise juures ei tohi viibida teised tunnistajad, kes peavad hiljem ütlusi andma (ZPP artikli 238 lõige 1). Kohus teavitab tunnistajat tema kohustusest rääkida tõtt, jätmata midagi rääkimata. Samuti hoiatab ta tunnistajat valeütluste andmise tagajärgede eest. Kõigepealt räägib tunnistaja seda, mida ta asjast teab. Seejärel esitavad kohtukolleegiumi esimees või liikmed ja pooled ning nende esindajad ja volitatud isikud küsimusi, et panna tunnistaja ütlused proovile või täiendada või selgitada neid. Kui tunnistajate ütlused on vastuolulised, võib neid vastastada (ZPP artikli 239 lõige 3). ZPPs ei tunnistata enam vande all ütluste andmist.

ÜlesÜles

ZPPs ei eristata tavaliste tunnistajate ja nn ekspertide ülekuulamist ja seaduses ei ole sellega seoses sätestatud ühtegi konkreetset menetlusnormi. Tunnistajate ja ekspertide ülekuulamise kord on sarnane.

Dokumentaalsed tõendid. Kuigi ZPPs ei ole sätestatud eri tõendite tähtsuse järjekorda, on dokumentaalsed tõendid kõige usaldusväärsemad. Dokumendid võib jagada avalikeks ja eradokumentideks. Avalikud dokumendid on dokumendid, mille on kindlaksmääratud kujul välja andnud riigiasutus, kes tegutseb oma pädevuse piires, või dokumendid, mille on sellisel kujul välja andnud kohalik ametiasutus, ühing või muu organisatsioon või füüsiline isik, teostades talle seadusega antud volituste alusel avalikku võimu (ZPP artikli 224 lõige 1). Eradokumendid on kõik dokumendid, mis ei ole avalikud. Eradokumendil olevat allkirja võib tõendada volitatud riigiasutus või avalikku võimu teostav juriidiline või füüsiline isik (nt notar). Eradokumendi tõendatud osad on avalikkuse jaoks olulised ja sellist dokumendiosa võib käsitada ka avaliku dokumendina. Avalike dokumentide tõendamisväärtus on ZPPs eraldi määratletud. Avalik dokument tõendab sellega kinnitatud või selles täpsustatud asjaolude õigsust (ZPP artikli 224 lõige 1). ZPP kohaselt eeldatakse, et avaliku dokumendi sisu on õige. Siiski on lubatud tõendada, et asjaolusid ei ole avalikus dokumendis täpselt esitatud või et avalik dokument ei ole õigesti koostatud (ZPP artikli 224 lõige 3). See on ainus tsiviilkohtumenetluses tõendamist käsitlev eeskiri.

Asjakohaste õigusnormide kohaselt tõendatud välisriigi avalikel dokumentidel on samasugune tõendamisväärtus nagu Sloveenia dokumentidel, kui see põhimõte kehtib vastastikku ja kui välislepingus ei ole teisiti sätestatud (ZPP artikkel 225).

ÜlesÜles

Samuti on ZPPs sätestatud dokumentide esitamise kohustus, mis sõltub sellest, kas dokument on sellele viitava poole, vastaspoole, riigiasutuse või avalikku võimu teostava organisatsiooni või kolmanda isiku (kas füüsilise või juriidilise) valduses.

Eksperdid. Kohus kogub tõendeid eksperdilt, kui teatava asjaolu tuvastamine või selgitamine eeldab tehnilisi teadmisi ja kui kohtul puuduvad sellised teadmised (ZPP artikkel 243). Ekspert määratakse vastava kohtumäärusega (ZPP artikli 244 lõige 1). Enne eksperdi määramist kuulab kohus ära poolte seisukohad kõnealuses küsimuses (ZPP artikli 244 lõige 2). Eksperdi võib määrata ka kohtukolleegiumi esimees või soovitud kohtunik, kui neil on õigus koguda selliseid tõendeid (ZPP artikli 244 lõige 3). Eksperdid määratakse tavaliselt kohtu käsutuses olevast nimekirjast. Selle ülesande võib anda ka spetsiaalsele asutusele. Eksperdiks võib määrata vaid füüsilise isiku. Ekspert on kohustatud täitma oma ülesandeid ja esitama oma järeldused ning arvamuse (ZPP artikli 246 lõige 1). Kohus võib määrata trahvi, kui ekspert jätab kohale ilmumata hoolimata sellest, et ta on nõuetekohaselt kohtusse kutsutud. Trahvi võib määrata ka juhul, kui ekspert keeldub mõjuva põhjuseta oma ülesandeid täitmast (ZPP artikli 248 lõige 1). Eksperdi taotlusel võib kohus vabastada eksperdi tema kohustustest ainult põhjustel, millele ekspert võib tugineda, kui ta keeldub andmast ütlusi või vastamast üksikutele küsimustele, st ZPP artiklites 231 kuni 233 sätestatud põhjustel. Samuti võib kohus vabastada eksperdi tema kohustustest muudel mõjuvatel põhjustel (nt liiga suur töökoormus). Nimetatud põhjusel vabastamist võib taotleda ka sellise asutuse või organisatsiooni volitatud töötaja, kus ekspert töötab (ZPP artikli 246 lõiked 2 ja 3). Eksperdi võib ka taandada samal viisil nagu kohtuniku. Ainus erand on see, et eksperdiks võib olla isik, keda on varem tunnistajana üle kuulatud (ZPP artikli 247 lõige 1).

ÜlesÜles

Eksperdi ülesanne on esitada oma järeldused ja arvamus. Kohus otsustab, kas ekspert esitab oma järeldused ja otsuse kohtuistungil ainult suuliselt või peab need esitama enne kohtuistungit ka kirjalikult. Mitme eksperdi määramise korral võivad nad esitada oma järeldused ja arvamused koos, kui nad on ühel arvamusel. Kui nende arvamused on erinevad, esitab iga ekspert oma järeldused eraldi (ZPP artikkel 254). Kui ekspertide esitatud teabes on olulisi erinevusi või kui ühe või mitme eksperdi järeldused ei ole selged ega täielikud või on vastuolulised või on vastuolus uuritud asjaoludega ja kui eksperdi uus ülekuulamine ei kõrvalda selliseid lahknevusi, küsitakse arvamust uuesti samalt eksperdilt ja ka teistelt ekspertidelt (ZPP artikli 254 lõige 2). Kui ühe või mitme eksperdi arvamused on vasturääkivad või kui nende arvamuses esineb kõrvalekaldeid või kui on põhjendatud kahtlus, et esitatud arvamus ei ole õige, küsitakse teiste ekspertide arvamust (ZPP artikli 254 lõige 3). Eksperdil on õigus saada oma kulude katteks hüvitist ja oma töö eest tasu (ZPP artikli 249 lõige 1).

c) Kas teatavad tõendamisviisid on teistest suurema jõuga?

Tõendite hindamisel kohaldatakse põhimõtet, et kohus on tõendite hindamisel vaba. Kohus otsustab vastavalt oma veendumustele tegutsedes selle, milliseid asjaolusid ta käsitleb tõendatuna, võttes aluseks eraldi iga tõendi ja tõendite kogumi põhjaliku ja hoolika hindamise ning kohtumenetluse kui terviku edu (ZPP artikkel 8). Tsiviilkohtumenetluses ei tunnistata seega tõendamist käsitlevaid eeskirju, millega seadusandja kehtestab eelnevalt üldiselt eri tõendamisviiside väärtuse. Ainus erand sellest on avalike dokumentide hindamise eeskiri.

ÜlesÜles

Tegelikkuses kohaldatakse siiski põhimõtet, et näiteks dokumentaalsed tõendid on usaldusväärsemad, kuid mitte suurema jõuga kui muud tõendamisviisid, nagu näiteks tunnistajate ütlused või poolte seletused.

d) Kas teatavad tõendamisviisid on teatavate asjaolude tõendamiseks kohustuslikud?

ZPPs puuduvad sätted selle kohta, et teatavad asjaolude tõendamiseks on kohustuslikud teatavad kindlad tõendamisviisid.

6.

a) Kas tunnistajad on seadusega kohustatud ütlusi andma?

On küll. Iga isik, kes on tunnistajana kohtusse kutsutud, peab ilmuma kohtusse ja andma ütlusi, kui seaduses ei ole teisiti sätestatud (ZPP artikli 229 lõige 1).

b) Millistel juhtudel võivad tunnistajad ütluste andmisest keelduda?

Isikut ei või tunnistajana üle kuulata, kui tema ütlused võivad rikkuda kohustust hoida ameti- või sõjasaladust ja kui pädev asutus ei vabasta teda nimetatud kohustusest (ZPP artikkel 230).

Tunnistaja võib keelduda ütluste andmisest (ZPP artikkel 231):

  • asjaolude kohta, mida pool on talle kui oma volitatud esindajale salaja usaldanud;
  • asjaolude kohta, mida pool või muu isik on talle kui vaimulikule pihtinud;
  • asjaolude kohta, millest ta oli teada saanud advokaadi või arstina või muu elukutse või tegevusala esindajana tegutsedes, kui ta on kohustatud hoidma saladuses kõiki asjaolusid, millest ta saab teada selle ameti või tegevuse käigus.

Tunnistaja võib keelduda vastamast üksikutele küsimustele, kui tal on selleks mõjuv põhjus ja eelkõige juhul, kui sellistele küsimustele vastamine põhjustab talle endale või tema ülenejatele või alanejatele (mis tahes astme) sugulastele või külgjoones kuni kolmanda astme sugulastele suurt häbi, olulist majanduslikku kahju või kriminaalsüüdistuse või kui see põhjustaks suurt häbi, olulist majanduslikku kahju või kriminaalsüüdistuse tunnistaja abikaasale või kuni teise astme hõimlastele (isegi kui abielu on juba lõppenud) või oma eestkostjale või hooldajale või oma kasuvanemale või kasulapsele (ZPP artikli 233 lõige 1).

ÜlesÜles

Tunnistaja ei või siiski tunnistamisest keeldumise põhjusena tugineda majandusliku kahju põhjustamise ohule juhul, kui ta peab andma ütlusi õigustehingute kohta, mille juures ta on tunnistajana viibinud, toimingute kohta, mida ta on teinud poole õigusliku eelkäija või esindajana, perekonna või abieluvararežiimiga seotud asjaolude kohta, sünni, abielu või surmaga seotud asjaolude kohta, või juhul, kui ta on erieeskirjade kohaselt kohustatud esitama taotluse või seletuse (ZPP artikkel 234).

c) Kas isikut, kes keeldub tunnistamast, võib karistada või sundida ütlusi andma?

Võib küll. Kui nõuetekohaselt kohtusse kutsutud tunnistaja jätab kohtusse ilmumata ja kui tema puudumine ei ole põhjendatud või kui ta lahkub loata kohast, kus pidi toimuma ülekuulamine, võib kohus kohaldada sundtoomist tema enda kulul ning määrata talle ka trahvi. Kohus võib määrata sellise trahvi ka kohtusse ilmunud tunnistajale, kes vaatamata sellele, et teda on tagajärgede eest hoiatatud, keeldub ütlusi andmast või vastamast konkreetsetele küsimustele põhjustel, mida kohus ei pea mõjuvaks. Sel juhul, kui tunnistaja endiselt keeldub ütlusi andmast, võib kohus kohaldada aresti, kuni tunnistaja on nõus ütlusi andma või kuni teda ei ole enam vaja üle kuulata, kuid mitte kauemaks, kui üks kuu (ZPP artikli 241 lõiked 2 ja 3).

d) Kas on isikuid, keda ei saa tunnistajana üle kuulata?

Tunnistaja võib olla iga isik, kes suudab anda teavet tõendamist vajavate asjaolude kohta (ZPP artikli 229 lõige 2). Tunnistajaks sobivus ei sõltu isiku teovõimest. Tunnistaja võib olla ka laps või piiratud teovõimega või teovõimetuks tunnistatud isik, kui ta on suuteline andma teavet õiguslikult oluliste asjaolude kohta. Seda, kas tunnistaja on suuteline ütlusi andma, hindab kohus iga juhtumi puhul eraldi.

ÜlesÜles

Pool või tema seadusjärgne esindaja ei või olla tunnistaja, samas kui tunnistajaks võib olla tavaline esindaja (pooblaščenec) või menetlusse astuja (stranski intervenient).

7. Milline on kohtuniku ja poolte roll tunnistaja ülekuulamisel? Millistel tingimustel võib tunnistajat üle kuulata uute tehnoloogiavahendite abil, näiteks teleülekande või videokonverentsi vahendusel?

Tunnistaja ülekuulamise kohta vt punkti 5 alapunkt b.

Uusi tehnoloogiavahendeid, näiteks teleülekandeid või videokonverentsi, ei kasutata praegu Sloveenias tunnistajate ülekuulamisel, kuigi ZPPs on sätestatud kohtumenetluste salvestamine asjakohaste tänapäevaste tehnoloogiavahendite (nt kassettmagnetofon) või stenograafiaseadme abil (ZPP artikkel 125).

III. Tõendite hindamine

8. Kas asjaolu, et pool on saanud tõendid ebaseaduslikul teel, seab kohtule otsuse langetamisel piiranguid?

Sloveenia õigusteoorias, pretsedendiõiguses ja õigusaktides on ebaseaduslikult saadud tõendi probleem seni esile kerkinud ainult seoses kriminaalmenetlusega. ZPPs ei ole praegu sätestatud ühtegi konkreetset normi lubamatute tõendite kohta.

9. Kas minu kui menetlusosalise antud seletust võetakse tõendina arvesse?

Kui seletus on kaebuse või mingi avalduse osa, ei võeta seda tõendina arvesse, vaid seda käsitatakse poole tegeliku väitena, mida pool peab ka asjakohaselt tõendama. Kui seletus antakse poole väidete tõendamiseks esitatud dokumendis, käsitatakse seletust dokumendina.

Seletus, mille pool annab kohtuistungil, võetakse arvesse tõendina, sest ZPPs tunnistatakse tõendamisviisina ka poolte ärakuulamist (ZPP artikkel 257).

« Tõendite kogumine ja tõendamisviis - Üldteave | Sloveenia - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 03-04-2009

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik