Euroopa Komisjon > EGV > Tõendite kogumine ja tõendamisviis > Saksamaa

Viimati muudetud: 18-10-2007
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Tõendite kogumine ja tõendamisviis - Saksamaa

 

SISUKORD

I. Tõendamiskohustus I.
1.
a) Millised on tõendamiskohustust reguleerivad normid? a)
b) Kas on olemas normid, mis vabastavad teatavad asjaolud tõendamiskohustusest? Millistel juhtudel? Kas tõenditega on võimalik need oletused ümber lükata? b)
2. Kui veendunud peab kohus asjaolus olema, et oma otsus selle olemasolule rajada? 2.
II. Tõendamine II.
3. Kas tõendite kogumiseks on alati nõutav poole taotlus või võib kohtunik teatavates olukordades koguda tõendeid ka omal algatusel? 3.
4.
a) Kui poole taotlus tõendite kogumiseks rahuldatakse, millised on järgmised sammud? a)
b) Millistel juhtudel võib kohus poole esitatud tõendi tagasi lükata? b)
5.
a) Millised on tõendamise eri viisid? a)
b) Millised on tunnistaja ütlustega tõendamise meetodid ja kas need erinevad meetoditest, mida kasutatakse eksperdiarvamusega tõendamisel? Millised on kirjalike tõendite esitamise ja ekspertiisiaruande/eksperdiarvamuse kohta kehtivad nõuded? b)
c) Kas mõned tõendamisviisid on suurema jõuga kui teised? c)
d) Kas mõne asjaolu tõendamiseks on kohustuslikud kindlad tõendamisviisid? d)
6.
a) Kas tunnistajad on seadusega kohustatud ütlusi andma? a)
b) Millistel juhtudel võivad tunnistajad keelduda ütluste andmisest? b)
c) Kas isikut, kes keeldub tunnistamast, võib karistada või sundida ütlusi andma? c)
d) Kas on isikuid, keda ei saa tunnistajana kutsuda? d)
7. Milline on kohtuniku ja poolte roll tunnistaja ülekuulamisel? Millistel tingimustel võib tunnistaja üle kuulata uute tehnoloogiavahendite abil, näiteks teleülekande või videokonverentsi vahendusel? 7.
III. Tõendite hindamine III.
8. Kui pooled on tõendid saanud ebaseaduslikul teel, kas siis on kohtule seatud piirangud otsuse langetamisel? 8.
9. Kui ma olen üks menetluse pooltest, kas minu enda seletust võetakse tõendina arvesse? 9.

 

I. Tõendamiskohustus

1.

a) Millised on tõendamiskohustust reguleerivad normid?

(Milliseid tõendeid peab kumbki pool esitama? Millised tagajärjed on sellel, kui mõningate asjaolude suhtes esinevaid kahtlusi ei suudeta kõrvaldada?)

Tõendamiskohustust reguleerivad normid põhinevad poolte nõuete ja vastuväidete esitamist reguleerivatel õigusnormidel, seega materiaalõigusel. Üldjuhul lasub asjaolu tõendamise kohustus poolel, kes sellele asjaolule tugineb. Seadus sisaldab ka sõnaselgeid tõendamiskohustust reguleerivaid norme.

Kui asjaolud jäävad pärast kõigi menetluses lubatud tõendamisvahendite ammendamist olulises punktis ebaselgeks, tehakse otsus selle kohta, kellel lasub selle asjaolu tõendamise kohustus, mida ei suudetud tõendada.

b) Kas on olemas normid, mis vabastavad teatavad asjaolud tõendamiskohustusest? Millistel juhtudel? Kas tõenditega on võimalik need oletused ümber lükata?

Tõendamisest vabastamine esineb Saksa õiguses tõendamiskoormise ümberpööramisena tõendamiskoormist kandva poole vastaspoole kahjuks või tõendamiskoormise kergendamisena tõendamiskoormist kandva poole kasuks.

  1. Tõendamiskoormise ümberpööramine
  2. Tõendamiskoormise ümberpööramise korral läheb tõendamiskohustus üle tõendamiskoormist kandva poole vastaspoolele. Osaliselt tuleneb see seaduses sätestatud reegli ja erandi suhte sõnastusest. Tõendamiskoormis lasub sel juhul poolel, kes tugineb erandjuhtumile. Näiteks lähtub seadusandja Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch - BGB) artikli 932 lõike 1 esimese lause, artikli 892 lõike 1 esimese lause ja artikli 2366 kohaselt sellest, et omandaja oli asja omandamisel heauskne. Eriline tähtsus on tõendamiskoormise ümberpööramisel kohustuste rikkumise eest vastutamise korral, kui võlgnik peab tõendama, et ta ei vastuta kohustuse rikkumise eest (BGB artikli 280 lõike 1 teine lause).

    ÜlesÜles

  3. Tõendamiskoormise kergendamine
    1. Seadusest tulenevad eeldused pakuvad kergendust tõendamiskoormist kandvale poolele, kuna ta peab välja tooma ja tõendama ainult eelduse aluseks olevad asjaolud (Saksamaa tsiviilkohtumenetluse seadustiku Zivilprozessordnung - ZPO) artikkel 292). Seadusest tulenevad eeldused võivad olla seotud teatavate asjaoludega, nt kui kiri on võlausaldaja valduses, siis eeldatakse, et üleandmine on toimunud (BGB artikli 1117 lõige 3). Need võivad olla seotud ka õigustega, näiteks eeldatakse, et isikule, keda pärimisõiguse tunnistuses on nimetatud pärijaks, kuulub pärimisõiguse tunnistuses märgitud pärimisõigus (BGB artikkel 2365).
    2. Seadusest tulenevad eeldused on vastavalt ZPO artiklile 292 ümberlükatavad, kui seadusest ei tulene teisiti.

    3. Seadusest tulenevate eeldustega on põhimõtteliselt võrreldavad faktilised eeldused, millele tugineb esmapilgul usutav tõend (prima facie tõend). Esmapilgul usutava tõendi olemasolu eelduseks on, et asjaolu kõiki vaieldamatuid ja kindlaks tehtud aspekte arvesse võttes esineb tõendamist vajava asjaolu puhul selline sündmuste kulg, mida võib kogemuse põhjal pidada tüüpiliseks. Prima facie tõend on kohaldatav eelkõige põhjusliku seose ja süülisuse puhul, nt autoga vastu puud sõitmise korral.
    4. Vastaspool võib eelduse ümber lükata faktidega, mis äratavad tõsist kahtlust selles suhtes, et tegemist on sündmuste tüüpilise kuluga.

    5. Kohtupraktikas jaotatakse tõendamiskohustus õiglust ja huvide õiglast tasakaalustamist silmas pidades enamasti valdkondade järgi. Peamised juhtumid on järgmised:
Tootja vastutus (BGB artikkel 823 lõige 1)

Tootel esineva vea, teise isiku kaitseks mõeldud seaduse rikkumise ja nende vahel esineva põhjusliku seose tõendamise kohustus lasub hagejal, süü puudumise tõendamise kohustus lasub tootjal.

ÜlesÜles

Arsti vastutus

Arsti vastutuse juhtudel võivad tõendamiskoormise kergendamine ja tõendamiskoormise ümberpööramine tuleneda meditsiiniliste dokumentide (operatsioonide aruanded, patsientide ravikaardid) puudulikkusest või ebaõigsusest. Raske ravivea esinemisel peab kaebuse esitaja tõendama eeldatava kahju tekkimist. Põhjusliku seose kindlakstegemise korral kergendatakse hageja tõendamiskoormist või pööratakse see ümber arsti kahjuks.

Teavitamiskohustus

Lepingust tulenevate teavitamiskohustuste rikkumise korral on kohustuse rikkuja kohustatud tõendama, et kahju oleks tekkinud ka kohustuse täitmise korral. Eeldatakse, et kahju kannatanud pool käitus vastavalt antud teabele.

2. Kui veendunud peab kohus asjaolus olema, et oma otsus selle olemasolule rajada?

(Kas kohus peab olema asjaolu õigsuses täielikult veendunud või piisab suurest tõenäosusest juhul, kui teatavad kahtlused jäävad püsima?)

ZPO artikli 286 kohaselt on kohtumenetluse peamine põhimõte tõendite vaba hindamine. Selle kohaselt otsustab kohus kohtuliku arutamise kogu sisu ja tõendamise tulemust arvesse võttes oma siseveendumuste kohaselt, kas faktilise asjaolu kohta esitatud väide on õige või mitte.

Väga suurest või suurest tõenäosusest asjaolu tõendamiseks ei piisa. Samas ei pea kahtlused olema täielikult välistatud. Kohtupraktika kohaselt piisab igapäevases elus tavapärasest veendumuse määrast, mis aitab kõrvaldamata kahtlused kummutada, neid siiski täielikult välistamata.

Tõendamise nõutava määra puhul kehtib erand juhtudel, kui seaduse kohaselt piisab asjaolude kohta piisavate põhjenduste esitamisest. Väide loetakse tõendatuks, kui see on väga suure tõenäosusega õige. Väite põhjendamiseks ei ole pool seotud seaduses sätestatud tõendamisviisidega (tunnistaja ütlus, dokumentaalne tõend, vaatlus, eksperdiarvamus, menetlusosalise antud seletus). Näiteks on ZPO artikli 194 kohaselt lubatud ka vande all antud kinnitus.

ÜlesÜles

II. Tõendamine

3. Kas tõendite kogumiseks on alati nõutav poole taotlus või võib kohtunik teatavates olukordades koguda tõendeid ka omal algatusel?

Vastavalt tsiviilmenetluses kehtivale põhimõttele, mille kohaselt kohtulik arutamine toimub poole taotluse põhjal, on kohtumenetluse materjalide ja tõendite esitamine poolte ülesanne. Kohus ise ei või kohtumenetluses otsuse aluseks olevaid materjale esitada. Nimetatud piirangud tulenevad ZPO artikli 139 kohaselt kohtul lasuvast teavitamiskohustusest.

Mõnel juhul on tõendite esitamise põhimõtet rikkudes võimalik tõendeid koguda ka kohtu algatusel. See peab põhinema poolte loogiliselt põhjendatud taotlusel ja selle eesmärgiks ei tohi olla asjaolude väljauurimine.

Kohus võib omal algatusel korraldada vaatluse ja eksperdi kaasamise (ZPO artikkel 144), dokumentide esitamise (ZPO artikkel 142) ning menetlusosalise korduva ülekuulamise (ZPO artikkel 448). Võimalik on ka menetlusosalise ülekuulamine kohtu algatusel (ZPO artikkel 448). Selle tingimuseks on, et kohtuliku arutelu või tõendamise tulemus ei ole piisav, põhistamaks kohtu veendumust, et tõendamist vajav asjaolu on õige või ebaõige. Seega peab tõendamist vajava asjaolu suhtes esinema teatav algne tõenäosus.

4.

a) Kui poole taotlus tõendite kogumiseks rahuldatakse, millised on järgmised sammud?

Kohus korraldab pärast menetlusosalise poolt tõendite kogumise taotluse esitamist tõendite kogumise. See toimub üldjuhul vabas vormis suulises menetluses või tõendite kogumise määrusega vastavalt ZPO artiklile 358. ZPO artikli 359 kohaselt peavad selles olema nimetatud vaidlusalused asjaolud, mis vajavad tõendamist, tõendamisvahendid, üle kuulatavad tunnistajad ja eksperdid või ülekuulatav menetlusosaline ning menetlusosaline, kes antud tõendile tugineb.

ÜlesÜles

Seejärel toimub tõendite kogumine, mille puhul tuleb juhinduda tõendite kogumist reguleerivatest normidest (ZPO artiklid 355–484). Eelkõige tuleb kinni pidada tõendite kogumise vahendituse põhimõttest (ZPO artikkel 355) ja põhimõttest, mille kohaselt on poolte jaoks kohtumenetlus avalik ka tsiviilmenetluse selles osas, mis muidu ei ole avalik (ZPO artikkel 357).

Tõendite kogumise vahendituse põhimõtte kohaselt korraldab tõendite kogumist asja menetlev kohus, sest ta on kohustatud tõendeid hindama. Erandi tegemine on lubatud ainult seaduses sätestatud juhtudel, kui tõendite kogumine antakse üle korralduse alusel tegutsevale kohtunikule (ZPO artikkel 361) või teisele kohtule (ZPO artikkel 362). Põhimõte, mille kohaselt on poolte jaoks kohtumenetlus avalik ka tsiviilmenetluse selles osas, mis muidu ei ole avalik, näeb ette, et menetlusosalistel on õigus viibida kohtuistungil, kus tõendid avaldatakse, ja esitada tunnistajale küsimusi (ZPO artikkel 397).

Kogutud tõendeid kasutatakse järgnevas poolte osalusel toimuvas suulises menetluses. Menetluse ja esitatud tõendite alusel otsustab kohus oma siseveendumuste kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte (ZPO § 286).

b) Millistel juhtudel võib kohus poole esitatud tõendi tagasi lükata?

Kohus võib keelduda tõendi vastuvõtmisest või tõendite kogumisest menetlusõiguse ja tõendamisega seotud põhjustel, kui:

  • tõendatavat asjaolu ei ole vaja tõendada, st kui selle kohta on juba piisavalt tõendeid esitatud, selle paikapidavus on ilmne või asjaolu ei ole vaieldav;
  • tõendil ei ole asjas tähtsust, st see ei mõjuta otsust;
  • tõend ei sobi esitatud väite tõendamiseks (väga harvadel juhtudel, sest tõendeid ei või hinnata enne nende kogumist);
  • tõend ei ole kättesaadav;
  • tõend ei ole vastuvõetav, nt on tegemist õiguse kuritarvitamise teel huupi esitatud väitega või on rikutud tunnistaja vaikimiskohustust (teistsugune on olukord pärast vaikimiskohustusest vabastamist);
  • kohtul on tõendamise suhtes kaalutlusõigus, nt kahju suuruse kindlakstegemisel vastavalt ZPO artiklile 287;
  • asjaolu on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud teises tsiviilasjas, millest võtsid osa samad pooled;
  • tõend esitatakse või tõendite kogumist taotletakse hilinenult (ZPO artikli 296 lõige 1);
  • tõendeid ei saa koguda teadmata kestusega takistuse tõttu, tõendite kogumiseks antud tähtaeg on möödunud ja taotluse rahuldamine põhjustaks asja arutamise edasilükkamise (ZPO artikkel 356).

5.

a) Millised on tõendamise eri viisid?

(1) Vaatlus (ZPO artiklid 371-372a)

ÜlesÜles

Vaatlus on kohtu poolt igasugune vahetu andmete kogumine asjaolu olemasolu või olemuse kohta. Vahetu andmete kogumine võib toimuda ka kompimise, haistmise, kuulmise või maitsmise abil. Vaatluse objektiks on seega ka heli- ja videosalvestised ning elektroonilised dokumendid.

(2) Tunnistaja ütlused (ZPO artiklid 373-401)

Tunnistaja tõendab minevikus tema enda kogetud asjaolusid. Ta ei ole seetõttu erinevalt eksperdist asendatav.

Tunnistajana võib üle kuulata iga inimese, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline.

Kui tunnistaja vajab asjaolude kogemiseks eriteadmisi, on tegemist eriteadmistega tunnistajaga (ZPO artikkel 414), nt kui kiirabiarst annab ütlusi õnnetusest tingitud vigastuste kohta.

(3) Eksperdiarvamus (ZPO artiklid 402-414)

Ekspert vahendab kohtunikule sellel puuduvaid eriteadmisi, mis on vajalikud asjaolude hindamiseks. Ta ei tegele ise asjaolude väljaselgitamisega. Ekspert annab eksperdiarvamuse üksnes tõendatud asjaolude kohta.

Üksnes juhul kui asjaolude kindlakstegemine nõuab eriteadmisi, võib asjaolude tõendamise teha ülesandeks eksperdile. Siinkohal võib näiteks tuua meditsiinilise diagnoosi.

Eraviisilist ekspertiisi, mis on tehtud ühe poole taotlusel, saab eksperdiarvamuseks pidada ainult erandjuhtumil mõlema poole nõusolekul.

(4) Dokumentaalne tõend (ZPO artiklid 415-444)

Dokumendid ZPO tähenduses on kirjalikus vormis teated millegi tõendamise, õiguste kinnitamise vms kohta. Tõendusväärtuse puhul teeb seadus vahet avalike dokumentide (ZPO artiklid 415, 417 ja 418) ja eradokumentide vahel (ZPO artikkel 416).

(5) Menetlusosalise seletus (ZPO artiklid 445-455)

ÜlesÜles

Menetlusosalise seletus on muid tõendeid toetav tõendamisviis ja lubatud üksnes peamise asitõendi esitamiseks (ZPO artikli 445 lõige 2). Menetlusosalist võib üle kuulata ainult vastaspoole nõusolekul või kohtu algatusel.

b) Millised on tunnistaja ütlustega tõendamise meetodid ja kas need erinevad meetoditest, mida kasutatakse eksperdiarvamusega tõendamisel? Millised on kirjalike tõendite esitamise ja ekspertiisiaruande/eksperdiarvamuse kohta kehtivad nõuded?

Tõendusväärtuse poolest tõendid üksteisest ei erine, sest kohtul on tõendite hindamisel kaalutlusõigus. Erinevad on üksnes tõendite kogumise meetodid.

ZPO artikli 394 lõike 1 kohaselt kuulatakse tunnistajad üle ühekaupa, üle kuulamata tunnistajad ei või asja arutamise ajal viibida kohtusaalis. Tunnistajad, kelle ütlused on vasturääkivad, võib üksteisega vastastada (ZPO artikli 394 lõige 2).

Enne tunnistaja küsitlemist selgitab kohus talle kohustust rääkida tõtt ja seda, et edaspidi võidakse tunnistajalt vastavalt ZPO artikli 395 lõikele 1 nõuda vande andmist. Ülekuulamise alguses teeb kohus kindlaks tunnistaja isikuandmed (ZPO artikli 395 lõige 2). Seejärel kuulatakse tunnistaja vastavalt ZPO artiklile 396 asjas üle. Seejuures suunab kohus tunnistajat, et see annaks ütlusi asjaomaste asjaolude kohta. Ütluste selgitamiseks ja täiendamiseks esitab kohus vajaduse korral lisaküsimusi.

Menetlusosalistel on õigus viibida tunnistaja ülekuulamise juures ja esitada talle küsimusi. Seejuures esitab menetlusosaline küsimusi üksnes kohtu kaudu, samal ajal kui advokaat võib tunnistajale esitada küsimusi otse (ZPO artikkel 397).

ÜlesÜles

Tunnistaja ülekuulamise norme kohaldatakse ka eksperdiarvamuse ja menetlusosalise seletuse puhul (ZPO artiklid 402 ja 451).

Dokumentaalne tõend esitatakse dokumendi esitamise teel. Juhul kui dokument ei ole tõendamiskoormist kandva poole valduses, vaid on vastaspoole või kolmanda isiku valduses, nõutakse dokument välja vastaspoolelt või kolmandalt isikult (ZPO artiklid 421 ja 428). Dokumendi esitamise kohustus on sätestatud tsiviilõiguses ja kehtib juhul, kui tõendamiskoormist kandval poolel on õigus nõuda vastaspoolelt või kolmandalt isikult dokumendi väljaandmist või esitamist (ZPO artikkel 422). Seda kohustust põhistavat asjaolu tuleb tõendada (ZPO artikli 424 punkti 5 teine lause). Ka kirjaliku eksperdiarvamuse puhul on tegemist dokumendiga ZPO mõttes.

c) Kas mõned tõendamisviisid on suurema jõuga kui teised?

(Nt kirjalik vorm tunnistaja ütluse asemel, tõestatud dokument eradokumendi asemel.)

Põhimõtteliselt ei ole. Kõik tõendid on samaväärsed. See tuleneb ZPO artiklis 286 sätestatud tõendite vaba hindamise põhimõttest. Selle kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid. Ainult erandjuhtudel kehtivad kohtuniku jaoks siduvad tõendamisreeglid, näiteks protokolli tõendusväärtuse kohta vastavalt ZPO artiklile 165, kohtuotsuse tõendusväärtuse kohta vastavalt ZPO artiklile 314 või muude dokumentide tõendusväärtuse kohta vastavalt ZPO artiklitele 415–418).

d) Kas mõne asjaolu tõendamiseks on kohustuslikud kindlad tõendamisviisid?

(Kas näiteks rahalise võla korral, mille suurus ületab teatava summa, on nõutav kirjalik tõend?)

ÜlesÜles

Ei. ZPO ei näe mõne asjaolu tõendamiseks ette kohustuslikke tõendamismeetodeid.

Erand kehtib üksnes teatavate menetlusliikide suhtes. Nii on lihtsustatud kohtumenetluses, mis toimub esitatud kirjalike dokumentide alusel, ja veksli menetlemisel lubatud ainult dokumentide kujul esitada tõendeid asjaolude kohta, millel hageja nõuded põhinevad, ning ainult dokumentide või menetlusosalise seletuse kujul kõigi muude asjaolude kohta (ZPO artikkel 592 jj).

6.

a) Kas tunnistajad on seadusega kohustatud ütlusi andma?

Tunnistajana välja kutsutud isik, kes kuulub Saksamaa jurisdiktsiooni alla, on kohustatud ilmuma kohtusse, andma kohtule tõeseid ütlusi temale teada olevate asjaolude kohta ning andma vande.

Ütluste andmise kohustus hõlmab ka tunnistaja kohustust kontrollida dokumentide põhjal oma teadmisi ja võtta tarvitusele abinõud mälu värskendamiseks (ZPO artikkel 378). See ei hõlma tunnistaja kohustust teha kindlaks asjaolud, mis ei ole talle teada.

b) Millistel juhtudel võivad tunnistajad keelduda ütluste andmisest?

(Kui tunnistaja on abielus menetlusosalise või selle sugulasega (mitmendas astmes?) või kui ütlused võivad kuriteo või väärteo toimepanemises süüstada teda ennast.)

ZPO-s sätestatud tunnistaja õigus keelduda ütluste andmisest näeb ette õiguse keelduda täielikult ütluste andmisest isiklike sidemete tõttu menetlusosalisega (ZPO artikkel 383) ja õiguse keelduda mõjuval põhjusel mõnede asjaolude kohta ütluste andmisest (ZPO artikkel 384).

ÜlesÜles

ZPO artiklis 383 sätestatud tunnistaja õigus keelduda ütluste andmisest on seotud esiteks tunnistaja sugulussidemete ja teiseks talle ameti tõttu usaldatud teabe saladuses hoidmise kohustusega ning selle eesmärk on huvide konflikti vältimine.

Õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest on kihlatul (p 1), abikaasal (p 2) ja elukaaslasel (p 3), sealhulgas pärast abielu või püsiva kooselu lõppemist. Lisaks sellele on õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest isikul, kes on hageja või kostja otseliinis sugulane või on abielus hageja või kostja sugulasega või on hageja või kostja kuni kolmanda astme külgliinis sugulane või on või on olnud abielus hageja või kostja kuni teise astme sugulasega (p 3). Külgliinis tähendab mitte otseliinis, aga sellestsamast kolmandast isikust pärinev. Sugulusaste määratakse vahepealsete sündide arvu järgi.

Lisaks sellele on vastavalt ZPO artikli 383 punktile 4 õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest vaimulikel ja isikutel, kelle ametikohustuste hulka kuulub või on kuulunud perioodiliste trükiväljaannete või raadiosaadete ettevalmistamine, tootmine ja levitamine (p 5), samuti muul isikul, kellele on tema ameti või kutse- või majandustegevuse tõttu usaldatud teavet, mille saladuses hoidmine on talle teabe iseloomu tõttu või seaduse kohaselt kohustuslik (p 6).

Ametikohustuste täitmisest tulenev õigus keelduda tunnistajana ütluste andmisest hõlmab kõiki asjaolusid, mis on sellisele isikutele ametikohustusi täites teatavaks saanud.

ZPO artiklis 384 sätestatud tunnistaja õigus keelduda ütluste andmisest kaitseb tunnistajat ütluste andmise kohustuse tagajärgede eest. See annab talle õiguse keelduda üksikutele küsimustele vastamisest, ei anna aga õigust ütluste andmisest täielikult keelduda nagu ZPO artikkel 383.

ÜlesÜles

ZPO artiklis 384 sätestatud tunnistaja õigus keelduda ütluste andmisest kehtib küsimuste kohta, millele vastamine võib tunnistajale või temaga ZPO artiklis 383 nimetatud perekonnasuhetes olevale isikule põhjustada vahetu varalise kahju (p 1) või süüstada teda ennast või nimetatud isikut kuriteo või väärteo toimepanemises (p 2). Lisaks sellele võib tunnistaja keelduda ütluste andmisest, kui ta paljastaks seeläbi ärisaladuse (p 3).

ZPO artikkel 385 sätestab mõned erandid ZPO artiklites 383 ja 384 sätestatud tunnistaja õigusest keelduda ütluste andmisest. Erilist tähtsust omab vaikimiskohustusest vabastamine vastavalt ZPO artikli 385 lõikele 2; see säte taastab ütluste andmise kohustuse vaimulike ja ZPO artikli 383 lõike 1 punktis 6 nimetatud isikute puhul, kelle suhtes kehtib materiaalõigusest tulenev vaikimiskohustus.

c) Kas isikut, kes keeldub tunnistamast, võib karistada või sundida ütlusi andma?

Jah. Kui tunnistaja jätab kohtu kutsel mõjuva põhjuseta kohtusse ilmumata, võib kohus teda vastavalt ZPO artikli 380 lõikele 1 trahvida, ja juhul kui tunnistaja jätab trahvi maksmata, võib kohus kohaldada aresti. Trahvi suurus on karistusseadustiku rakendamise seaduse (Einführungsgesetz zum Strafgesetzbuch - EGSTB) artikli 6 lõike 1 kohaselt 5-1000 eurot, aresti võib EGSTB artikli 6 lõike 2 järgi kohaldada ühest päevast kuni kuue nädalani. Lisaks sellele kannab tunnistaja menetluskulud, mis on tingitud istungile ilmumata jätmisest.

Kui tunnistaja jätab mitmendat korda kohtusse ilmumata, võib kohus ZPO artikli 380 lõike 2 kohaselt lisaks halduskaristusele kohaldada tunnistaja sundtoomist. Neid meetmeid ei kohaldata, kui tunnistaja põhistab kohtule õigeaegselt, et tal oli puudumiseks mõjuv põhjus. Tagantjärele toimuva põhistamise korral peab tunnistaja tõendama, et ta ei ole hilinemises süüdi (ZPO artikkel 381).

ÜlesÜles

Kui tunnistaja ilma põhjust nimetamata või mõjuva põhjuseta keeldub ütlusi või vannet andmast, võib tema suhtes vastavalt ZPO artikli 390 lõikele 1 kohaldada samu meetmeid nagu mõjuva põhjuseta ilmumata jätnud tunnistaja suhtes. Korduva keeldumise korral kohaldab kohus ütluste sunniviisiliseks saamiseks taotluse alusel aresti, kuid see ei tohi kesta kauem kui asja arutamine selles kohtus (ZPO artikli 390 lõige 2).

d) Kas on isikuid, keda ei saa tunnistajana kutsuda?

(Teovõimetud täisealised isikud; alaealised; isikud, kellel on ühised huvid mõne menetlusosalise suhtes; teatavates kuritegudes süüdimõistetud.)

Ei, üldist tunnistajaks sobimatuse kriteeriumi ei ole. Tunnistaja võib olla igaüks, kes on sõltumata vanusest ja teovõimest võimeline õigesti tajuma asjas tähtsust omavaid asjaolusid, mõistma sellekohaseid küsimusi ja neile vastama.

Isikute suhtes, keda on varem karistatud tahtlikult valetunnistuse või valevande andmise eest, erandeid ei kohaldata.

Tunnistajana ei saa üle kuulata inimest, kes on selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. Erand kehtib juhul, kui kohtuasjas osaleb mitu hagejat ja kostjat, asjaolude suhtes, mis on seotud üksnes teiste hagejate ja kostjatega. Menetlusosalise esindajal on teatavatel tingimusel õigus ütlusi anda, kui ülekuulamise ese jääb esindussuhte raamistikust väljapoole. Näiteks võib hooldaja anda kohtumenetluses, milles hooldatav on menetlusosaline, ütlusi asjaolude kohta, mis jäävad hooldaja ülesannete piiridest väljapoole.

Määrava tähtsusega ajahetk ütluste andmiseks sobivuse suhtes on alati ülekuulamine.

ÜlesÜles

7. Milline on kohtuniku ja poolte roll tunnistaja ülekuulamisel? Millistel tingimustel võib tunnistaja üle kuulata uute tehnoloogiavahendite abil, näiteks teleülekande või videokonverentsi vahendusel?

(Kes juhib tunnistaja ülekuulamist? Kas kohtunik võib tunnistajat küsitleda? Kas vastaspoolel on õigus esitada tunnistajale küsimusi?)

Tunnistaja kuulab üle kohus. Tunnistaja ülekuulamise võib teha ülesandeks korralduse alusel tegutsevale kohtunikule, mille puhul kohaldatakse sageli eelkõige ZPO artikli 375 lõiget 1a.

Tunnistajad kuulatakse üle ühekaupa, üle kuulamata tunnistajad ei või asja arutamise ajal viibida kohtusaalis (ZPO artikli 394 lõige 1). Tunnistajad, kelle ütlused on vasturääkivad, võib üksteisega vastastada (ZPO artikli 394 lõige 2).

Menetlusosalistel on õigus viibida tunnistaja ülekuulamise juures ja esitada tunnistajale küsimusi. Seejuures esitab menetlusosaline küsimusi üksnes kohtu kaudu, samal ajal kui advokaat võib tunnistajale esitada küsimusi otse (ZPO artikkel 397).

Tunnistaja ülekuulamine videokonverentsi vahendusel on lubatud menetlusosaliste nõusolekul ja vastava taotluse esitamise korral (ZPO artikli 128a lõige 2). Lisaks sellele on nõutav tunnistaja või eksperdi nõusolek, kuna videoülekanne mõjutab tema õigusi.

III. Tõendite hindamine

8. Kui pooled on tõendid saanud ebaseaduslikul teel, kas siis on kohtule seatud piirangud otsuse langetamisel?

(Nt ebaseaduslikult saadud salvestised jne.)

ÜlesÜles

Tõendite kasutamise keeld võib tuleneda esiteks seadusest, näiteks keeld kasutada tõendina Bundeszentralregister'ist kustutatud või kustutamisele kuuluvaid kohtuotsuseid (Saksamaa Liitvabariigi keskregistriseaduse BZRG artikkel 51).

Teiseks kehtib tõendite kasutamise keeld vastavalt Bundesverfassungsgericht'i (Saksamaa Liitvabariigi konstitutsioonikohus) praktikale juhtudel, kui tõendite kogumine rikub isiku põhiseadusega tagatud õigusi ja tõendite kasutamist ei saa erandina õigustada huvide tasakaalustamisega.

Tõendite kasutamise keeld esineb asjakohase kohtupraktika kohaselt näiteks teabe salajase salvestamise korral. Sama kehtib teabe pealtkuulamise kohta minisaatjate, suundmikrofonide või kõneseadmete abil või ebaseaduslikul teel saadud isiklike ülestähenduste, nagu päevikute või erakirjade kohta.

Kõigil neil juhtudel on ebaseaduslikul teel saadud tõendid võimalik üksikjuhtumist lähtuva huvide tasakaalustamise teel siiski kasutatavaks muuta, kui need ei riku eraelu puutumatust.

Kas tõendite kasutamise keeld võib põhineda ka menetlusõiguse normide rikkumisel, tuleb iga õigusnormi puhul eraldi otsustada. Menetluse ja eelkõige menetlustoimingu vormi vigu saab vastavalt ZPO artikli 295 lõikele 1 parandada. Nii on näiteks menetlusosalise ülekuulamine tunnistajana parandatav menetlusviga, st ütlusi saab tõendina kasutada, kui pooled loobuvad eeskirja järgimisest või ei esita järgneva suulise menetluse lõppemiseni vea tõttu protesti. Ka teavitamata jätmine asjaolust, et tunnistajal on õigus ütluste andmisest keelduda, on vastavalt ZPO artikli 295 lõikele 1 parandatav menetlusviga.

Seevastu ei või loobuda kinnipidamisest sellistest normidest, mis peavad tagama avaliku huvi kaitse (ZPO artikli 295 lõige 2). Siinkohal võib näiteks tuua asjaolud, mida kohus peab arvesse võtma, nt menetluse läbiviimise eeldused, edasikaebuse esitamise õigus, kohtunikuametist vabastamine.

9. Kui ma olen üks menetluse pooltest, kas minu enda seletust võetakse tõendina arvesse?

Nagu punktis 5a ja 5c toodud, peetakse menetlusosalise seletust teatavatel tingimustel tõendina vastuvõetavaks. Kohus hindab seda tõendit oma siseveendumuste kohaselt (ZPO artikkel 286).

« Tõendite kogumine ja tõendamisviis - Üldteave | Saksamaa - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 18-10-2007

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik