Euroopa Komisjon > EGV > Tõendite kogumine ja tõendamisviis > Tšehhi Vabariik

Viimati muudetud: 23-08-2007
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Tõendite kogumine ja tõendamisviis - Tšehhi Vabariik

 

SISUKORD

I. Tõendamiskohustus I.
1.
a) Millised normid reguleerivad tõendamiskohustust? a)
b) Kas on olemas normid, mille alusel on teatavad asjaolud tõendamiskohustusest vabastatud? Millistel juhtudel? Kas tõendite esitamisega on võimalik kõnealuseid eeldusi ümber lükata? b)
2. Kui veendunud peab kohus asjaolus olema, et lähtuda otsuse tegemisel olemasolevast asjaolust? 2.
II. Tõendite esitamine ja kogumine II.
3. Kas tõendite kogumiseks on alati nõutav poole taotlus või võib kohtunik teatavatel juhtudel koguda tõendeid ka omal algatusel? 3.
4.
a) Kui poole tõendite esitamise või kogumise taotlus rahuldatakse, siis millised on järgmised sammud? a)
b) Millistel juhtudel võib kohus poole tõendite esitamise või kogumise taotluse tagasi lükata? b)
5.
a) Millised on tõendamise eri viisid? a)
b) Kuidas saadakse tunnistajatelt tõendeid ning kas need erinevad ekspert–tunnistajatelt tõendite kogumise viisidest? Millised nõuded kehtivad kirjalike tõendite ja ekspertiisiaktide/eksperdiarvamuste esitamise kohta? b)
c) Kas teatavad tõendamise viisid on teistest suurema jõuga? c)
d) Kas teatavad tõendamise viisid on teatavate asjaolude tõendamiseks kohustuslikud? d)
6.
a) Kas seadus kohustab tunnistajaid ütlusi andma? a)
b) Millistel juhtudel võivad tunnistajad ütluste andmisest keelduda? b)
c) Kas ütluste andmisest keeldunud isikut saab karistada või sundida ütlusi andma? c)
d) Kas on isikuid, kellelt ei saa ütlusi võtta? d)
7. Milline on kohtuniku ja menetlusosaliste roll tunnistaja ülekuulamisel? Millistel tingimustel võib tunnistajat üle kuulata selliste tänapäevaste tehnoloogiavahendite abil nagu teleülekanne või videokonverents? 7.
III. Tõendite hindamine III.
8. Kas asjaolu, et pool on saanud tõendid ebaseaduslikul teel, seab kohtule otsuse langetamisel piiranguid? 8.
9. Kas minu menetlusosalisena antud seletusi võetakse tõendina arvesse? 9.

 

I. Tõendamiskohustus

1.

a) Millised normid reguleerivad tõendamiskohustust?

Üldiselt tuleneb tõendamiskohustus „nõuete ja vastuväidete esitamise kohustusest, mis on sisuliselt määratud õigussätetega, mille alusel kohtus mingit õigust maksma pannakse; eeskätt on see asjaolude kogum, mis tuleb maksma panna konkreetses kohtuasjas”. Tsiviilmenetluse seadustikus on sätestatud, et pool peab oma nõudeid ja vastuväiteid tõendama asjaomaste tõenditega – seda kohustust nimetatakse „tõendamiskohustuseks”. Üldreeglina lasub tõendamiskohustus igal isikul, kes esitab konkreetses kohtuasjas nõudeid või vastuväiteid.

Kumbki pool peab täitma nõude ja vastuväite esitamise ning sellest tuleneva tõendamise kohustuse kogu nõude või vastuväite ulatuses. Kui poole esitatud faktiväited ja tõendid on puudulikud, peab kohus teda sellest teavitama.

Kui kohus leiab, et poole esitatud  faktiväited ei ole võistlevas menetluses tõendamist leidnud, peab ta asjaomast poolt teavitama sellest, et tõendid tuleb esitada kõikide nõuete ja vastuväidete kohta ning et kui pool kõnealust kohustust ei täida, võib ta kohtuvaidluse kaotada. Kohus peab siiski kõnealuse teabe esitama kohtuistungi ajal, mitte kirjalikult (nt kohtukutses).

Kui kohus kahtleb teatavates asjaoludes, nõuab ta poolelt täiendavate tõendite esitamist. Kui asjaolude selgitamine nõuab eriteadmisi, tellib kohus tavaliselt eksperdiarvamuse; kui kohus kahtleb eksperdiarvamuse õigsuses, tuleb kõnealust arvamust täiendada või koostada uus eksperdiarvamus.

ÜlesÜles

b) Kas on olemas normid, mille alusel on teatavad asjaolud tõendamiskohustusest vabastatud? Millistel juhtudel? Kas tõendite esitamisega on võimalik kõnealuseid eeldusi ümber lükata?

Tõendada ei ole vaja asjaolusid, mis on üldtuntud (nt asjaolud, mis on konkreetses kohas ja konkreetsel ajal teada suurele inimeste rühmale ja seega ka kohtunikele) või asjaolusid, mis on kohtule teada tema muude tegevuste tõttu, või õigusakte, mis on avaldatud või millest on teatatud Tšehhi Vabariigi õigusaktide kogumikus. Kohus võib välisriigi seaduse sisu välja selgitada ise, tehes selleks vajalikke toiminguid või tuginedes justiitsministeeriumi teatele või eksperdiarvamusele. Kõiki nimetatud faktilisi asjaolusid võib tõendite esitamisega ümber lükata.

Teatavate asjaolude puhul võib seadus ette näha eelduse (käesoleva teksti eesmärk ei ole esitada eelduste loetelu; hinnang tuleks anda sõltuvalt materiaalõigusest, mille kohaldamisalasse konkreetne kohtuasi kuulub); eeldused jagunevad ümberlükatavateks eeldusteks, mille puhul on lubatud esitada neid ümber lükkavaid tõendeid, ja erandjuhul ümberlükkamatuteks eeldusteks, mille puhul ei ole ümberlükkavate tõendite esitamine lubatud. Ümberlükatava eelduse puhul loeb kohus selle tõendatuks, kui kumbki pool ei esita kohtumenetluse käigus tõendeid eelduse ümberlükkamiseks ja seega ei tõenda seda ümber lükkavaid asjaolusid. Mõnede ümberlükatavate eelduste puhul saab ümberlükkavaid tõendeid esitada üksnes seaduses ette nähtud tähtaja jooksul.

Teine rühm asjaolusid, mida ei tule tõendada ja mida ümber lükkavaid tõendeid ei ole isegi olemas, sisaldab pädevate institutsioonide otsuseid erinevate õigusaktide kohaselt karistatava kuriteo, väärteo või muu haldusõigusrikkumise toimepanemise kohta; otsuseid, mis käsitlevad teo toimepanija isikut ja otsuseid isiku õigusliku seisundi kohta. Väärteo toimepanemist või toimepanijat käsitlevad otsused ei ole siiski kohtule siduvad, kui otsus tehti sündmuskohal toimunud menetluses. Muus osas ei ole teise kohtu kriminaalasjas tehtud otsus või haldusõigusrikkumist käsitlev otsus kohtule siduv.

ÜlesÜles

Eri liiki ümberlükatavateks eeldusteks on asjaolud, mille kohaselt ühte poolt on otseselt või kaudselt tema soo või muude asjaolude tõttu diskrimineeritud. Sellisel juhul lasub tõendamiskohustus vastaspoolel, kes peab tõendama, et nimetatud poolt ei diskrimineeritud.

Kui asjaolu tõendatakse avaliku dokumendiga, lasub tõendamiskohustus poolel, kes soovib sellise dokumendi ehtsust vaidlustada. Kui aga tegemist on eraõigusliku dokumendiga, lasub tõendamiskohustus poolel, kes soovib sellele tugineda. Kui vaidluse üks pool tugineb oma nõudes või vastuväites eraõiguslikule dokumendile ja vastaspool vaidlustab selle ehtsuse või õigsuse, läheb tõendamiskohustus tagasi kõnealuse tõendi esitanud poolele, kes peab tõendama oma nõudeid või vastuväiteid mõnel muul viisil. Tavaliselt ei vaja poolte identsed väited tõendamist ja kohus käsitleb neid omaksvõetud asjaoludena.

2. Kui veendunud peab kohus asjaolus olema, et lähtuda otsuse tegemisel olemasolevast asjaolust?

Kohtumenetluses kehtib tõendite hindamise vabaduse põhimõte, st seaduses ei ole kehtestatud piiranguid sellele, millal peab kohus asjaolu tõendatuks või mittetõendatuks lugema. Seaduses on sätestatud, et „kohus hindab tõendeid oma äranägemisel, iga tõendit eraldi ja kõiki tõendeid kogumis; kohus võtab nõuetekohaselt arvesse kõiki menetluse käigus ilmnenud asjaolusid, sh poolte esitatud faktilisi asjaolusid”.

Kui tõendite hindamisel jõutakse järeldusele, et nõude või vastuväite õigsust ei saa kinnitada ega eitada, tehakse otsus selle poole kahjuks, kes pidi tõendama oma väidete õigsust.

ÜlesÜles

Kohus teeb otsuse tuginedes tuvastatud asjaoludele. Tuvastatud asjaolude puhul on tegemist olukorraga, mille suhtes puuduvad põhjendatud või õiguspärased kahtlused (näiteks võib kohtul olla teatavaid kahtlusi, kuid need ei tohi olla olulised).

II. Tõendite esitamine ja kogumine

3. Kas tõendite kogumiseks on alati nõutav poole taotlus või võib kohtunik teatavatel juhtudel koguda tõendeid ka omal algatusel?

Võistlevas menetluses kehtib üldiselt põhimõte, et kohus tugineb üksnes esitatud tõenditele; kohus võib siiski otsustada, et ei võta mõnda tõendit vastu – tavaliselt juhul, kui ta peab kõnealust asjaolu tõendatuks. Kui kumbki pool ei taotle teatavate tõendite uurimist, kuid menetluse käigus on ilmnenud selliste tõendite vajalikkus, kogub kohus kõnealused tõendid omal algatusel.

Hagita asjade menetluses, st juhul, kui menetluse võib algatada hagiavaldust esitamata ja menetlustes, mis käsitlevad abiellumise luba, isaduse määramist, menetlustes, milles otsustatakse, kas lapse lapsendamiseks on vajalik tema vanemate luba, lapsendamismenetluses, vahekohtuniku või vahekohtu eesistuja nimetamise menetluses, äriregistriga seonduvas menetluses, üürilepingu sõlmimiseks loa andmise menetluses, poliitilise erakonna või liikumise tegevuse lõpetamise või peatamise või uuesti lubamise menetluses, välismaalase vahi all pidamise seaduslikkust ja tema vabastamist käsitlevas menetluses ja äriühingute, ühistute ja muude juriidiliste isikutega seotud teatavaid küsimusi käsitlevates menetlustes on kohus kohustatud koguma lisaks poolte esitatud tõenditele täiendavaid tõendeid, mis on vajalikud kohtuasja asjaolude kindlakstegemiseks.

ÜlesÜles

4.

a) Kui poole tõendite esitamise või kogumise taotlus rahuldatakse, siis millised on järgmised sammud?

Kui taotlus esitati kohtuistungil, võib kohus otsustada kohe tõendi vastu võtta, kui see on võimalik; muul juhul teeb ta otsuse, kuidas ja millal tõendeid kogutakse (see sõltub tõendite liigist jne).

b) Millistel juhtudel võib kohus poole tõendite esitamise või kogumise taotluse tagasi lükata?

See sõltub kohtust, milliseid tõendeid ta vastu võtab ja milliseid mitte. Üldiselt ei võta kohus vastu tõendeid, mis kohtu arvates ei aita probleemi selgitada (selle eesmärk on vältida asjatut tõendite esitamist), samuti ei võta kohus vastu tõendeid, mille kogumine nõuab vaidluse esemega võrreldes ebaproportsionaalselt suuri kulutusi. Vt ka 8. küsimus. Selleks et kohus saaks hinnata, milliseid tõendeid vastu võtta ja uurida, peavad pooled esitama konkreetseid tõendeid, st nimetama tunnistajate nimed ja muud isikuandmed ning nimetama väite, mille kohta tunnistajana nimetatud isik ütlusi annab; samuti peavad pooled täpsustama dokumentaalsed tõendid või probleemi ulatuse, mille kohta ekspert peaks esitama eksperdiarvamuse.

5.

a) Millised on tõendamise eri viisid?

Sisuliselt võib tõendeid esitada igasugusel viisil, mida saab kasutada vaidluse asjaolude kindlaks tegemiseks. Selleks on eelkõige tunnistajate, poolte või eksperdi küsitlemine, samuti vaatlus ning asitõendi või dokumentaalse tõendi uurimine.

ÜlesÜles

b) Kuidas saadakse tunnistajatelt tõendeid ning kas need erinevad ekspert–tunnistajatelt tõendite kogumise viisidest? Millised nõuded kehtivad kirjalike tõendite ja ekspertiisiaktide/eksperdiarvamuste esitamise kohta?

Kõik füüsilised isikud, kes ei ole menetlusosalised, peavad kutse saamisel kohtusse ilmuma ja tunnistajana ütlusi andma. Tunnistaja annab ütlusi selle kohta, mida ta on kogenud või märganud. Ta peab rääkima tõtt ja ei tohi midagi varjata. Uurimise alguses tuleb tuvastada tunnistaja isik ja asjaolud, mis võivad mõjutada tema usutavust. Tunnistajat tuleb teavitada nende ütluste olulisusest, nende õigustest ja kohustustest ja valetunnistuse andmise õiguslikest tagajärgedest. Eesistuja palub tunnistajal kirjeldada kõike, mida ta teab uurimise esemest. Seejärel esitab kohtunik küsimusi, mis on vajalikud ütluse asjaolude täiendamiseks ja selgitamiseks. Küsimusi võivad esitada ka teised kohtukoosseisu liikmed ning eesistuja loal pooled ning eksperdid.

Ekspertidelt tõendite saamine on erinev, sest enamikul juhtudel koostavad eksperdid kirjaliku eksperdiarvamuse ja esitavad seejärel suulised märkused kõnealuse arvamuse kohta. Tõendeid kogutakse eksperdiarvamuse abil juhul, kui on vaja hinnata eriteadmisi nõudvaid asjaolusid. Eksperdiarvamus koosneb kolmest osast: esimeses osas kirjeldab ekspert asjaolusid, mida ta uuris; sellele järgneb arvamus, mis sisaldab eksperdihinnangut (eksperdi järeldusi), ja eksperdi lõppjäreldus. Üldiselt tegelevad eksperdid konkreetsete küsimustega, mille on määranud kohus, v.a juhul, kui arvamuse suhtes kehtivad seadusest otseselt tulenevad täiendavad nõuded (eriti äriühinguõiguse valdkonnas). Kohtu määratud ekspert valitakse registreeritud ekspertide ja tõlkide nimekirjast (mida peavad piirkonnakohtud).

ÜlesÜles

Tunnistajad annavad ütlusi asjaolude kohta, mida nad on otseselt märganud, samas kui eksperdid avaldavad arvamust üksnes valdkondades, kus asjaolude hindamine sõltub eriteadmistest. Kohus ei pea eksperdi järelduste õigsust kinnitama; kohus hindab arvamuse veenvust lähtuvalt selle vastavusest sätestatud nõuetele, sidususest ja kooskõlast muude kogutud tõenditega.

Dokumentaalne tõend esitatakse sel teel, et kohtu eesistuja loeb dokumendi või selle osa kohtuistungil ette või edastab selle sisu. Eesistuja võib nõuda, et dokumendi esitab pool, kelle valduses tõendina vajalik dokument on, või nõuda kõnealuse dokumendi teiselt kohtult, asutuselt või juriidiliselt isikult.

c) Kas teatavad tõendamise viisid on teistest suurema jõuga?

Kohaldatavate meetodite suhtes puuduvad eelistused, kuigi mõnda tõendusvahendit võib kasutada üksnes pärast seda, kui seaduses ette nähtud tõendamise viis on osutunud võimatuks (tavaliselt tuleb erinevaid akte tõendada kohustuslikus kirjalikus vormis – üksnes siis, kui kirjalikud dokumendid on näiteks hävinud, võib tõendeid koguda teisel viisi, näiteks tunnistajaid üle kuulates). Võistlevas menetluses võib menetlusosalise seletusi tõendina nõuda üksnes juhul, kui kõnealust asjaolu ei saa tõendada teiste vahenditega (v.a nõusolek seletuste andmiseks). Seetõttu on teised tõendid tugevamad.

d) Kas teatavad tõendamise viisid on teatavate asjaolude tõendamiseks kohustuslikud?

Mõnikord võib seaduses olla sätestatud, millised tõendid tuleb esitada; see sõltub konkreetsest vaidlusest (nt abiellumiseks loa saamist käsitlevas menetluses küsitletakse mõlemat kihlatut).

ÜlesÜles

Teatavaid asjaolusid võib tõendada ainult teataval viisil, maksekäsu võib anda üksnes arve, arve lunastamise otsuse või muu dokumendi originaali alusel; täitmismääruse võib maksma panna üksnes täitmisele kuuluva otsuse või täitedokumendi jne esitamisel.

Teatavate kohustuste või asjaõiguste tuvastamiseks (eriti seoses kinnisvaraga) nõuab seadus kirjalikku lepingut - sellisel juhul tuleneb tõendamise viis kõnealusest tingimusest.

6.

a) Kas seadus kohustab tunnistajaid ütlusi andma?

Jah, seadus näeb ette, et iga isik on kohtukutse saamisel kohustatud kohtusse tunnistajana ilmuma ja ütlusi andma; teda ei tohi kohtuasjas esindada teine isik. Tunnistajal, kes täidab ütluste andmise kohustust, on õigus saada „tunnistajatasu” (rahaliste kulutuste ja saamata jäänud sissetuleku katteks).

Kui pool on passiivne või ei esita kohtu nõudmisest hoolimata kõiki vajalikke tõendeid ja menetlus seetõttu venib, võib kohus teise poole taotlusel otsustada, et asjas tähtsust omavate asjaolude tõendamiseks vajalikke tõendeid võib esitada üksnes määratud tähtaja jooksul, mis ei tohi olla lühem kui 15 päeva. Pärast kõnealuse tähtaja möödumist ei võta kohus enam ühtegi esitatud tõendit vastu, v.a tõendid, millega pooled vaidlustavad seni kogutud tõendite usutavuse, või tõendid, mida pooled ei saanud varem esitada nendest mitteolenevate asjaolude tõttu.

b) Millistel juhtudel võivad tunnistajad ütluste andmisest keelduda?

Tunnistaja võib ütluste andmisest keelduda, kui ütlused võivad kuriteo või väärteo toimepanemises süüstada teda ennast või tema sugulasi; kohus otsustab, kas ütluste andmisest keeldumine on põhjendatud. Kohus peab austama tunnistajate seadusejärgset kohustust hoida teatavad asjaolud salajasena või konfidentsiaalsena (nt tulenevalt riigisaladuse seadusest; patsiendi haigusloos sisalduvad andmed, st arstlik saladus; pangasaladus jne).

ÜlesÜles

c) Kas ütluste andmisest keeldunud isikut saab karistada või sundida ütlusi andma?

Isikut võib sundida ütlusi andma, kohaldades sundtoomist Tšehhi Vabariigi politsei poolt või äärmuslikul juhul määrates talle maksimaalselt 50 000 Tšehhi krooni suuruse trahvi.

d) Kas on isikuid, kellelt ei saa ütlusi võtta?

Üldiselt ei ole määratletud isikute kategooriat, kellelt ei saa ütlusi võtta; kui üldse, siis on teatavad olukorrad, kus teatavad isikud ei saa ütlusi anda (vt 6. küsimus).

7. Milline on kohtuniku ja menetlusosaliste roll tunnistaja ülekuulamisel? Millistel tingimustel võib tunnistajat üle kuulata selliste tänapäevaste tehnoloogiavahendite abil nagu teleülekanne või videokonverents?

Tunnistaja ülekuulamise õigus on ainult kohtu eesistujal ja tema on ka isik, kes ülekuulamise teostab. Teised kohtukoosseisu liikmed ja menetlusosalised või eksperdid võivad tunnistajale esitada täiendavaid küsimusi ainult eesistuja loal; eesistuja võib teatava küsimuse tagasi lükata, näiteks suunavad küsimused, mille eesmärk on tunnistaja „nurka ajada”, või küsimused, mis ei ole sobivad või asjakohased.

Tänapäevase tehnoloogia kasutamine tunnistajate kaugküsitlemiseks ei ole praegu võimalik.

III. Tõendite hindamine

8. Kas asjaolu, et pool on saanud tõendid ebaseaduslikul teel, seab kohtule otsuse langetamisel piiranguid?

Jah. Kui pool esitab oma nõude või vastuväite toetuseks tõendeid, mida ta on kogunud või hankinud vastuolus üldsiduvate õigusaktidega ja tõendite kogumise või hankimise tagajärjel on rikutud teise füüsilise või juriidilise isiku õigusi, käsitleb kohus kõnealuseid tõendeid kui vastuvõetamatuid. Seetõttu ei võta kohus tõendina vastu telefonivestluste salvestusi, mis on tehtud vestluses osalenud isikute teadmata (see on vastavalt telekommunikatsiooniseadusele keelatud).

9. Kas minu menetlusosalisena antud seletusi võetakse tõendina arvesse?

Sisuliselt on kõnealuse tõendi vastuvõtmise tingimuseks, et asjaolusid, mida selliselt tõendatakse, ei saa tõendada muude tõendusvahenditega. Tõendusvahendiks loetakse üksnes menetlusosalise seletust, mille andmiseks on kohus teinud eraldi korralduse, sest see on nõutavas protsessivormis tõendina faktiväidete tõendamiseks vajalik.

« Tõendite kogumine ja tõendamisviis - Üldteave | Tšehhi Vabariik - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 23-08-2007

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik