Euroopa Komisjon > EGV > Tõendite kogumine ja tõendamisviis > Austria

Viimati muudetud: 30-11-2007
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Tõendite kogumine ja tõendamisviis - Austria

 

SISUKORD

I. Millised normid reguleerivad tõendamiskohustust? I.
1.
a) Millised normid reguleerivad tõendamiskohustust? a)
b) Kas on olemas normid, mille alusel on teatavad asjaolud tõendamiskohustusest vabastatud? Millistel juhtudel? Kas tõenditega on võimalik need eeldused ümber lükata? b)
2. Kui veendunud peab kohus asjaolus olema, et sellest otsuse tegemisel lähtuda? 2.
II. Tõendite kogumine II.
3. Kas tõendeid võib koguda üksnes poole taotlusel või võib kohtunik teatavatel juhtudel koguda tõendeid ka omal algatusel? 3.
4.
a) Milline on edasised sammud juhul, kui poole tõendite esitamise või kogumise taotlus rahuldatakse? a)
b) Millistel juhtudel võib kohus poole tõendite esitamise või kogumise taotluse rahuldamata jätta? b)
5.
a) Millised on tõendamisviisid? a)
b) Mille poolest erinevad tunnistaja ja eksperdi ülekuulamine? Millised põhimõtted kehtivad kirjalike tõendite esitamise ja ekspertiisiaruanne/eksperdiarvamuse kohta? b)
c) Kas mõni tõendamisviis on teistest suurema veenmisjõuga? c)
d) Kas teatavate asjaolude tõendamiseks on kohustuslikud kindlad tõendamisviisid? d)
6.
a) Kas seadus kohustab tunnistajaid ütlusi andma? a)
b) Millistel juhtudel võivad tunnistajad ütluste andmisest keelduda? b)
c) Kas ütluste andmisest keeldunud isikut saab karistada või sundida ütlusi andma? c)
d) Kas on isikuid, keda ei saa tunnistajana üle kuulata? d)
7. Milline on kohtuniku ja poolte roll tunnistaja ülekuulamisel? Millistel tingimustel võib tunnistaja üle kuulata uute tehnoloogiavahendite abil, näiteks teleülekande või videokonverentsi vahendusel? 7.
III. Tõendite hindamine III.
8. Kas asjaolu, et pool on saanud tõendid ebaseaduslikul teel, seab kohtule otsuse langetamisel piiranguid? 8.
9. Kas minu kui poole antud seletust võetakse tõendina arvesse? 9.

 

I. Millised normid reguleerivad tõendamiskohustust?

1.

a) Millised normid reguleerivad tõendamiskohustust?

Põhimõtteliselt tuleb kummalgi poolel ära tuua kõik faktiväited, mis poole taotlust põhjendavad (veenmise kohustus), ning esitada asjakohased tõendid (Austria tsiviilkohtumenetluse seadustiku - Zivilprozessordnung ehk ZPO - artikli 226 lõige 1 ja artikli 243 lõige 2). Juhul kui vaidluse asjaolud jäävad segaseks (non liquet'i olukord), peab kohus ikkagi asja lahendama. Sellistel juhtudel kohaldatakse tõendamiskohustust reguleerivaid norme. Mõlemal poolel lasub kohustus tõendada, et temale soodsa õigusnormi tingimused on täidetud. Tavaliselt tuleb hagejal tõendada iga tema nõuet põhjendavat asjaolu, samas kui kostja on kohustatud tõendama iga tema vastuväidet põhjendavat asjaolu. Hagejal on ka kohustus tõendada kõikide menetlusnormide täitmist.

b) Kas on olemas normid, mille alusel on teatavad asjaolud tõendamiskohustusest vabastatud? Millistel juhtudel? Kas tõenditega on võimalik need eeldused ümber lükata?

Otsuse tegemise seisukohast ei ole olulist asjaolu vaja tõendada juhul, kui see on tõendamiskohustusest vabastatud. Omaksvõetud asjaolu (ZPO artikkel 266 ja artikkel 267), üldtuntud asjaolu (ZPO artikkel 269) või õiguslikult eeldatav asjaolu (ZPO artikkel 270) tõendamist ei vaja.

Omaksvõetud asjaolu on selline asjaolu, mille puhul pool nõustub, et vastaspoole väide on tõene. Põhimõtteliselt tuleb kohtul käsitada omaksvõetud asjaolu tõesena ning teha otsus edasise uurimiseta.

ÜlesÜles

Asjaolu on üldtuntud, kui see on üldteada (on paljudele inimestele teada või usutavalt ja kergesti tajutav suvalisel ajahetkel) või kui kohus (asja läbi vaatav kohus ametliku uurimise tulemusena või kui asjaolu ilmneb selgelt toimikutest) on sellest teadlik.

Kohus peab otsust tehes omal algatusel arvestama üldtuntud asjaoludega ning selliseid asjaolusid ei ole vaja ei kinnitada ega tõendada.

Õiguslik eeldus tuleneb otse seadusest ning sellisel juhul toimub tõendamiskohustuse üleminek. Kui selline eeldus on sätestatud ühe poole kasuks, peab vastaspool tõendama vastupidist. Vastaspoolel tuleb tõendada, et õigusliku eelduse aluse olemasolust olenemata puuduvad eeldatavad asjaolud või puudub eeldatav õiguslik olukord.

2. Kui veendunud peab kohus asjaolus olema, et sellest otsuse tegemisel lähtuda?

Kohtumenetluse eesmärk on kohtunikku asjaolus veenda. Üldiselt tuleb eeldada asjaolu puhul suurt tõenäosust; absoluutne veendumus pole kohtuniku veenmiseks vajalik.

Tõendamise määr tuleneb seadustest ja kohtupraktikast ning varieerub „suurest tõenäosusest” (nt ZPO artikli 138 lõige 1 või artikli 163 lõige 1) „kindlale veendumusele ligilähedase tõenäosuseni”. ZPO (artikli 274) kohaselt on eeldus ja tunnistus tõendamiseks piisavad. Esmapilgul usutav tõend kergendab tõendamiskohustust ning sellel on oluline roll tõendamisraskuste ületamisel kahju hüvitamise menetluses. Kui tegemist on sündmuste tüüpilise kulgemisega, mis elukogemuse põhjal viitab teatavale põhjuslikule seosele või süülisusele, loetakse esmapilgul usutava tõendi olemasolu korral need asjaolud ka üksikjuhtumi puhul tõendatuks.

ÜlesÜles

II. Tõendite kogumine

3. Kas tõendeid võib koguda üksnes poole taotlusel või võib kohtunik teatavatel juhtudel koguda tõendeid ka omal algatusel?

Tõendeid võidakse koguda nii kohtuniku algatusel kui ka poolte taotlusel. Uuriva menetluse puhul (kohus teeb asjas tähtsust omavad asjaolud kindlaks kohtuniku algatusel) pole poolte taotluse järele vajadust. Tavalises menetluses on Austria tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel kohtunikul õigus koguda omal algatusel tõendeid oluliste asjaolude kohta. Kohtunik võib teha pooltele ettepaneku dokumentaalse tõendi esitamiseks, korraldada paikvaatluse, küsida eksperdiarvamust või kuulata üle pooled. Siiski saab dokumentaalset tõendit esitada ainult juhul, kui vähemalt üks pool on sellele viidanud; dokumentaalset tõendit ei ole lubatud vastu võtta ega tunnistajaid üle kuulata juhul, kui sellele on vastu mõlemad pooled. Ülejäänud juhtudel kogutakse tõendeid poolte taotlusel.

4.

a) Milline on edasised sammud juhul, kui poole tõendite esitamise või kogumise taotlus rahuldatakse?

Põhimõtteliselt esitatakse tõendeid suulisel kohtuistungil. Eelistungil (ZPO artikkel 258) koostavad kohus ja pooled ja/või nende esindajad üheskoos asja kohtuliku arutamise kava, mis sisaldab ka tõendite esitamise kava. Vajadusel võib igal ajal arutada menetluse kulgemise edukust. Pärast tõendite esitamist arutatakse saadud tulemus pooltega läbi (ZPO artikkel 278). Tõendid võtab vastu asja otsustav kohtunik. Seadusega sõnaselgelt ettenähtud juhtudel võib tõendeid koguda ka vastastikuse õigusabi osutamise korras. Pooli teavitatakse tõendite kogumisest ning neil on mitmel pool osalemise õigus, näiteks õigus esitada tunnistajatele ja ekspertidele küsimusi. Üldjuhul kogutakse tõendeid alati kohtuniku algatusel siis, kui pooled jäävad kohtuistungile ilmumata, olgugi et nad olid sinna kutsutud.

ÜlesÜles

b) Millistel juhtudel võib kohus poole tõendite esitamise või kogumise taotluse rahuldamata jätta?

Kohus jätab poole tõendite esitamise või kogumise taotluse rahuldamata, kui ta leiab, et see ei ole asjakohane (ZPO artikkel 275) või kui taotlusega kavatsetakse menetlust venitada (ZPO artiklid 275 ja  278). Kui on tõenäoline, et tõendite esitamine või kogumine võib põhjustada menetluse venimist, on võimalik määrata tõendite esitamiseks tähtaeg (ZPO artikkel 279); pärast tähtaja möödumist esitatud taotlus lükatakse tagasi. Tõendite esitamise või kogumise taotluse võib rahuldamata jätta ka juhul, kui see osutub mittevajalikuks põhjusel, et kohus on asjaolus juba veendunud, kui asjaolu ei vaja tõendamist või kui tõendite kogumine on keelatud. Kui tõendite kogumine on seotud kuludega (nt eksperdiarvamuse küsimine), siis tuleb taotluse esitanud poolel teha ettemakse. Kui ettemakse ei ole tähtaegselt tasutud, hangitakse tõend ainult tingimusel, et see ei põhjusta menetluse venimist.

5.

a) Millised on tõendamisviisid?

Austria tsiviilkohtumenetluse seadustik näeb ette viis klassikalist tõendamisviisi: dokumentaalne tõend (ZPO artiklid 292–319), tunnistajate ütlus (ZPO artiklid 320–350), eksperdiarvamus (ZPO artiklid 351–367), vaatlus (ZPO artiklid 367–370) ja menetlusosalise seletus (ZPO artiklid 371–383). Põhimõtteliselt saab tõendiks olla igasugune teave, mida selle vormi järgi saab liigitada üheks eeltoodud tõendamisviisiks.

ÜlesÜles

b) Mille poolest erinevad tunnistaja ja eksperdi ülekuulamine? Millised põhimõtted kehtivad kirjalike tõendite esitamise ja ekspertiisiaruanne/eksperdiarvamuse kohta?

Tunnistajad kuulatakse üle üksteisest eraldi, nii et ülekuulamata tunnistajad juures ei viibi. See välistab üksteise mõjutamise ütluste andmisel. Tunnistajaid võib vastastada, kui nende ütlused on vasturääkivad. Tunnistaja ülekuulamine algab tema küsitlemisega, mille eesmärk on kindlaks teha, kas tunnistaja vastab ütluste andmise nõuetele, kas ütluste võtmine temalt ei ole keelatud või kas esinevad vande andmist takistavad asjaolud. Pärast seda, kui tunnistajale on meelde tuletatud, et rääkida tuleb tõtt ja et valeütluse andmine on kriminaalkorras karistatav, algab ülekuulamine sellega, et tunnistajal palutakse öelda oma isikuandmed. Seejärel esitatakse tunnistajale küsimusi asja kohta. Pooled võivad tunnistajate ülekuulamisel osaleda ning esitada kohtu loal neile küsimusi. Kohtunik võib tagasi lükata küsimused, mis ei ole asjakohased. Põhimõtteliselt tuleb tunnistajad üle kuulata otsust tegevas kohtus. Teatavatel tingimustel on võimalik tunnistaja üle kuulata vastastikuse õigusabi osutamise korras.

Eksperdi ülesanne on kohtunikku abistada. Kui tunnistaja annab ütlusi asjaolude kohta, siis ekspert annab kohtunikule sellist teavet, mida viimane ise teada ei saa. Põhimõtteliselt küsib eksperdiarvamust asja läbi vaatav kohus. Eksperdi võib välja kutsuda ka piiranguteta ametikohustuste tõttu. Ekspert on kohustatud esitama oma järeldused ja arvamuse. Suuline arvamus tuleb esitada suulisel kohtuistungil. Poolte nõudel annab ekspert suulisel kohtuistungil selgitusi kirjaliku arvamuse kohta. Järeldused ja arvamus peavad olema põhjendatud. Isiklikud arvamused ei ole eksperdiarvamused tsiviilkohtumenetluse seadustiku tähenduses. Neil on isikliku dokumendi staatus.

ÜlesÜles

Austria õigusega ei ole lubatud ainult kirjalik menetlus. Kuna tõendamisviis ei ole kuidagi piiratud, on ikkagi võimalik võtta tunnistajatelt kirjalikud ütlused. Ometi tuleb sellist tõendit käsitada dokumentaalse tõendina ja selle suhtes rakendatakse tõendite vaba hindamist. Kui kohus peab vajalikuks, siis tuleb tunnistajal ilmuda kohtusse, kui kumbki pool ei ole tema ülekuulamise vastu.

c) Kas mõni tõendamisviis on teistest suurema veenmisjõuga?

Tõendite vaba hindamise põhimõte on sätestatud tsiviilkohtumenetluse seadustikus (artikkel 272). Tõendite hindamine on kohtuniku poolt vastuvõetud või kogutud tõendite uurimine. Hindamisel ei ole kohtunik seotud mitte ühegi kohustusliku tõendeid käsitleva normiga ning tal tuleb otsustada oma isiklikule veendumusele tuginedes, kas tõend on tõene või mitte. Ei ole olemas tõendamisviiside hierarhiat. Kirjalikku tõendit käsitletakse dokumentaalse tõendina juhul, kui ei ole tegemist eksperdiarvamusega. Austria avalike dokumentide puhul eeldatakse, et need on ehtsad, nt eeldatakse, et need saab tõepoolest omistada dokumendil märgitud väljaandjale. Tõendamisel eeldatakse samuti nende täpsust. Kui isiklik dokument on allkirjastatud, on ka see täiesti piisav selleks, et dokumendis esitatud andmed omistada allakirjutanud isikule. Nende täpsus on vaba hindamise esemeks.

d) Kas teatavate asjaolude tõendamiseks on kohustuslikud kindlad tõendamisviisid?

Austria tsiviilkohtumenetluse seadustikus ei nõuta kindlate tõendamisviiside kasutamist teatavatel juhtudel. Nõude summa ei ole seotud tõendamisviisi valikuga.

ÜlesÜles

6.

a) Kas seadus kohustab tunnistajaid ütlusi andma?

Tunnistajad on kohustatud ilmuma ülekuulamiseks kohtusse ning vajadusel andma vande. Kui nõuetekohaselt kohtusse kutsutud tunnistaja jätab mõjuva põhjuseta ilmumata suulisele kohtuistungile, kohaldab kohus esialgu halduskaristust ning tunnistaja teist korda kohtusse ilmumata jäämise korral rakendab kohus tema kohtusse toomiseks sundtoomist. Kui tunnistaja keeldub ütluste andmisest põhjuseid esitamata või teeb seda õigustamata alustel, võidakse teda ütluste andmiseks sundida. Kohtus valeütluse andmise eest karistatakse tunnistajat kriminaalkorras.

b) Millistel juhtudel võivad tunnistajad ütluste andmisest keelduda?

Ütluste andmisest keeldumise aluste esinemise korral (ZPO artikkel 321) on tunnistajal õigus keelduda vastamast küsimusele või tema enda isikut käsitlevatele küsimustele. Täielikku ütluste andmisest keeldumise õigust ei ole olemas. Keeldumise alusteks on kas avaliku pahameele või tunnistaja või temale lähedase isiku kriminaalvastutusele võtmise oht; otsene rahaline kahju nimetatud isikutele; riigi poolt tunnustatud vaikimiskohustus; kutse- või ärisaladuse võimalik ilmsikstulek ning seadusest tuleneva salajase hääletamisõiguse kasutamine. Enne ülekuulamist peab kohus selgitama tunnistajale nimetatud aluseid. Juhul kui tunnistaja soovib kasutada võimalust keelduda ütluste andmisest, peab ta seda põhjendama.

c) Kas ütluste andmisest keeldunud isikut saab karistada või sundida ütlusi andma?

Kohus otsustab, kas tunnistaja keeldumine ütluste andmisest on õiguspärane. Juhul kui tunnistaja keeldub ütluste andmisest põhjuseid esitamata või kui keeldumise alused ei ole kohtu arvates õigustatud, võidakse teda sundida ütlusi andma (täitemenetluse seadustiku artikkel 345). Sellisel juhul võib kohaldada kas rahalist karistust või piiratud ulatuses vangistust. Tunnistaja on otseselt poolte ees vastutav kahju eest, mis tuleneb tema õigustamatust keeldumisest seoses ütluste andmisega.

ÜlesÜles

d) Kas on isikuid, keda ei saa tunnistajana üle kuulata?

Tunnistust ei või võtta isikult, kes oli või on võimetu olema tõendamist vajavate asjaolude tunnistajaks ning edastama teavet sündmuse kohta, mille tunnistajaks ta oli, nt isikut, kes on tõendamiseks füüsiliselt täiesti võimetu (ZPO artikli 320 lõige 1). Vaimuhaige isiku, alaealise jne puhul tuleb otsustada igal üksikjuhtumil eraldi, kas isik on tunnistuse andmiseks võimeline. Veel on olemas kolm suhtelise tõendamisvõimetuse seisundit (ZPO artikli 320 lõiked 2–4): vaimulik temale usaldatud pihisaladuse või muu ametialase vaikimiskohustusega hõlmatud teabe suhtes; riigiametnik ametisaladuse suhtes juhul, kui teda selle saladuse hoidmise kohustusest ei vabastata, ning vahendaja temale usaldatud teabe ning menetluse käigus temale teatavaks saanud asjaolu suhtes.

7. Milline on kohtuniku ja poolte roll tunnistaja ülekuulamisel? Millistel tingimustel võib tunnistaja üle kuulata uute tehnoloogiavahendite abil, näiteks teleülekande või videokonverentsi vahendusel?

Kohus võib tunnistajatele esitada ainult asjakohaseid küsimusi asjaolude kohta, mida tuleb ütluste abil tõendada, ning asjaolude kohta, millele tunnistajate teadmine tugineb. Pooltel on lubatud osaleda tunnistajate ülekuulamisel ning esitada neile kohtu loal küsimusi selleks, et täpsustada ja täiendada nende ütluste sisu. Kohtunikul on õigus tagasi lükata küsimused, mis ei ole asjakohased. Tunnistaja ütluste sisu protokollitakse ning vajadusel protokollitakse ütlused sõna-sõnalt (vt punkt 5). Video- ja helikandjad ning nendele jäädvustatud teave on üldiselt vaatluse esemeks. Vaatluse tulemusena saadud tõend on kohtuniku poolt vahetult meelte abil tajutud esemete omadused ja seisund. Tulenevalt materiaalse vahetuse põhimõttest tõendite kogumisel on niisugune tõend lubatav ainult otsese tõendi, nt tunnistaja ütluste puudumise korral. Põhimõtteliselt on võimalik kasutada tunnistaja ülekuulamiseks videotehnikat, kuid selle kohta puuduvad seadusega sätestatud erinormid. Praegu arutatakse videotehnika tunnistajate ülekuulamiseks kasutamise õiguslikku reguleerimist.

ÜlesÜles

III. Tõendite hindamine

8. Kas asjaolu, et pool on saanud tõendid ebaseaduslikul teel, seab kohtule otsuse langetamisel piiranguid?

Juhul kui tõendi hankimisel rikub pool lepingulist kohustust, eraõiguse sätet või tunnustatud kõlbluspõhimõtteid, võib kohus tõendi vastu võtta ja seda hinnata, kuid sellest olenemata peab pool tasuma hüvitist. Juhul kui tõendi hankimisel rikub pool karistusseadustiku sätet, mis tagab põhiseadusest tulenevate põhiõiguste ja -vabaduste kaitse (nt kehaline väärkohtlemine, inimrööv, tunnistaja sundimine ütluste andmiseks), on sellisel viisil hangitud tõend lubamatu ja kohus ei saa seda vastu võtta. Kui esineb kahtlus, kas kuritegu on toime pandud, peatab kohus tsiviilmenetluse kuni otsuse langetamiseni kriminaalmenetluses. Kui tõendi hankimiseks toimepandud kuriteoga ei rikutud põhiseadusest tulenevaid põhiõigusi ja -vabadusi, võetakse asjaomane pool kriminaalvastutusele, kuid tõend on vastuvõetav. Vastuvõetamatu on üksnes selline ebaseaduslikult hangitud tõend, mis rikub kohtu kohustust tuvastada tõde ning kahjustab seeläbi kohtuotsuse tõepärasuse ja täpsuse garantiid.

9. Kas minu kui poole antud seletust võetakse tõendina arvesse?

Tõendamiseks kasutatakse ka poolte ülekuulamist. Samuti nagu tunnistajad peavad ka pooled ilmuma kohtuistungile, andma seletusi ja vande. Ometi ei saa poolte puhul kohaldada sundtoomist ja ütlustele sundimist. Poole iga põhjendamatut kohtusse ilmumata jäämist või seletuse andmata jätmist hindab kohus hoolikalt kõikide asjaoludega arvestades. Ainult isaduse tuvastamise ja abieluõigusliku menetluse puhul saab kasutada sundtoomist selleks, et kindlustada poolte kohtuistungile ilmumine. Juhul kui pool rikub tõe rääkimise kohustust, ei ole erinevalt tunnistajast tema puhul tegemist kuriteoga, kui seletust ei antud vande all. Poolte ülekuulamise võib kohtunik määrata omal algatusel.

Täiendav informatsioon

Täpsema teabe saamiseks Austria seaduste kohta vt Austria Vabariigi õigusteabeportaal http://www.ris.bka.gv.at/ Deutsch - English. Lisateavet Austria õiguse kohta saab Austria justiitsministeeriumi veebilehelt http://www.bmj.gv.at/ Deutsch - English - français.

« Tõendite kogumine ja tõendamisviis - Üldteave | Austria - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 30-11-2007

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik