Euroopa Komisjon > EGV > Pankrott > Holland

Viimati muudetud: 06-07-2007
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Pankrott - Holland

EJN logo

Käesolevat lehekülge ei eksisteeri enam. See on praegu ajakohastamisel ning selle võib hiljem leida Euroopa e-õiguskeskkonna portaalist.


 

SISUKORD

1. Millised on pankrotimenetluse liigid ja mis on nende eesmärk? 1.
2. Millised on eri pankrotimenetluste alustamise tingimused? 2.
3. Milline on menetlusosaliste roll? 3.
4. Millised on menetluse alustamise tagajärjed? 4.
5. Millised on eri liiki nõuetega seotud erinormid? 5.
6. Millised on pankrotivara kahjustavat tegevust käsitlevad sätted? 6.
7. Millised on nõuete esitamise ja heakskiitmise tingimused? 7.
8. Millised on tervendamist ja võlakorraldust käsitlevad sätted? 8.
9. Kuidas on reguleeritud vara realiseerimine? 9.
10. Millised on menetluse lõpetamise tingimused? 10.

 

1. Millised on pankrotimenetluse liigid ja mis on nende eesmärk?

Pankrotiseaduses (faillissementswet) tuntakse kolme liiki kohtulikku maksejõuetusmenetlust: pankrot, moratoorium ja võlakorraldus.

Madalmaade kõik kolm menetlust on loetletud nõukogu 29. mai 2000. aasta määruse (EÜ) nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta A, B ja C lisas (muudetud jaanuaris 2005, KOM 2004, 827).

Liigid

Vastavalt pankrotiseaduse (faillissementswet, edaspidi ka “Fw”) artiklile 1 peab võlgnik (ettevõtja või eraisik) pankroti puhul olema olukorras, kus ta on võimatuse tõttu lõpetanud maksete tegemise.

Moratooriumi puhul peab võlgnik nägema ette oma suutmatust jätkata maksetähtaja ületanud võlgade tasumist (Fw artikkel 214). Moratooriumi saab välja kuulutada vaid ettevõtjale.

Füüsiliste isikute võlakorralduse seadusest tuleneval juhul – vt pankrotiseaduse artikkel 284– kohaldatakse võlakorraldust , kui:

  • on mõistlikult võimalik ette näha, et isik ei ole suuteline jätkama oma võlgade tasumist
  • või isik on olukorras, kus ta on lõpetanud võimatuse tõttu maksete tegemise.

Eesmärgid

Pankrotimenetluse ainus eemärk on olemasoleva vara realiseerimine ning saadud raha arvel võlausaldajate nõuete rahuldamine.

Moratooriumi eesmärk on pigem ümberkorraldamine ja vara realiseerimise vältimine.

Kohtulikul võlakorraldusmenetlusel on kaks eesmärki: olemasoleva vara realiseerimine ja võlakoorma ümberkorraldamine.

2. Millised on eri pankrotimenetluste alustamise tingimused?

Millal?

  • Pankrot: võlgnik peab olema olukorras, kus ta on võimatuse tõttu lõpetanud maksete tegemise. See tähendab vähemalt maksetähtaja ületanud võla ja sellekohase nõude olemasolu (Fw artikkel 6).

Pankrotiseaduses ei ole nõutud mingisugust (kohtulikku ega kohtuvälist) ettevalmistavat menetlust. Kohus nõuab siiski nõuetekohaselt põhjendatud avalduse esitamist.

ÜlesÜles

  • Moratooriumi korral peab võlgnik nägema ette oma suutmatust jätkata maksetähtaja ületanud võlgade tasumist (Fw artikkel 214).
  • Võlakorralduse puhul kehtib mitu tingimust:

Seaduses on sätestatud, et enne võlakorralduse taotluse esitamist tuleb läbida kohustuslik kohtueelne etapp. Omavalitsuses väljastatud tüüpdeklaratsioonist peab ilmnema, et pooled on püüdnud saavutada pooli rahuldavat kokkulepet. Samuti peab olema näidatud nende püüdluste luhtumise põhjus. Seda nn kokkuleppe saavutamise etappi toetab kohaliku omavalitsuse tasandil võlgnikule abi osutamine.

Võlakorraldust kohaldatakse järgmistel tingimustel:

  1. Peab olema tekkinud pöördumatu võlakoorem; teisisõnu tähendab see, et tagasimaksmise väljavaade puudub.
  2. Võlgnik peab võlakorraldustaotlusele lisama tüüpdeklaratsiooni, mille on täitnud omavalitsus ja millele on alla kirjutanud võlgnik isiklikult, ning esitama kohtule ka nõuetekohase avalduse Fw artikli 285 kohaselt.
  3. Võlad peavad olema tekkinud ja maksmata jäänud heauskselt. Kohus tõlgendab seda tingimust iga juhtumi korral eraldi. Kuriteosündmusest tulenevaid võlgu ei käsitata heauskselt tekkinutena. Ülemkohtu praktika ja kohtumõistmise põhimõtete suuniste kohaselt on oluline, et ei ole püütud kahjustada võlausaldajate huve. Samuti on oluline, et võlad ei ole tekkinud ega maksmata jäänud alles hiljuti ja et võimaluse korral on võlad osaliselt tagasi makstud (ning koostatud on maksegraafik). Teisisõnu puudub võlgade kujunemise ühetaoline muster, mis ei näita paranemise märke.

Kelle suhtes?

  • Pankroti võib välja kuulutada nii füüsilisele kui juriidilisele isikule.
  • Moratooriumi ei kuulutata välja füüsilisele isikule, kes ei tegutse majandus- või kutsetegevuses, samuti kindlustusandjale.
  • Võlakorraldust saab kohaldada vaid füüsilisele isikule.
Põhimõtteliselt tähendab see, et avalduse võivad esitada kõik üksikisikud, samuti ettevõtjad, kes ei ole tegutsenud juriidilise isiku vormis, näiteks füüsilisest isikust ettevõtjad (nn sooloettevõtted).
  • Pankrotiavalduse võib esitada võlgnik ise (enda avaldus) või võlausaldaja või avaliku huvi olemasolu korral riiklik ministeerium.
  • Moratooriumiavalduse võib esitada võlgnik ise, kui ta ei ole füüsiline isik. Seetõttu ei saa võlausaldajad moratooriumi taotleda.
  • Füüsiline isik võib esitada kohtule võlakorralduse avalduse, kui tema võlakoorem on selline, et puudub igasugune tagasimaksmise väljavaade ja kui ta on kohtu hinnangul heauskne võlgnik. Võlausaldajad ei saa seega võlakorraldust taotleda.

Kohtusekretär peab ametlikus väljaandes „Staatscourant” avaldama pankroti-, moratooriumi- või võlakorraldusmenetluse alustamise otsuse (kohtumääruse) peamised punktid. Muu hulgas tuleb avaldada võlgniku nimi ja täielik aadress ning menetluse üle järelevalvet teostava kohtuniku (edaspidi „järelevalvekohtunik”) ja määratud vara hooldaja või pankrotihalduri nimed.

ÜlesÜles

3. Milline on menetlusosaliste roll?

Kohus teeb pankroti- ja võlakorraldusasjades kõige tulemuslikuma otsuse, näiteks menetluse alustamine või menetlusest keeldumine; võlakorralduse puhul võlgadest vabastamine, pankrotimenetluse lõivust vabastamine või võlakorraldusmenetluse võimalik enneaegne lõpetamine. Samuti võib kohus vabastada ametist vara hooldaja või pankrotihalduri, kui ta eirab oma seaduslikke kohustusi.

Kohus määrab järelevalvekohtuniku, kelle ülesanne on teha menetluse kestel otsuseid pankrotivara valitsemise ja järelevalve kohta. Kõnealune isik teostab järelevalvet vara hooldaja või pankrotihalduri tegevuse üle, annab loa mõnede tehingute tegemiseks ja lahendab huvitatud isikute võimalikke kaebusi.

Pärast pankrotimenetluse algatamist määrab kohus nii järelevalvekohtuniku kui pankrotihalduri (pankroti korral) või vara hooldaja (moratooriumi või võlakorralduse puhul). Pankrotihalduri ja vara hooldaja ülesanded on seaduses kirjeldatud järgmiselt: kontrollida, et võlgnik täidab oma seadusest tulenevaid kohustusi, ja valitseda ning realiseerida vara. Need ülesanded kehtivad sõltumata sellest, kas võlgnik on eraisik või ettevõtja.

Moratooriumi puhul peab vara hooldaja korraldama vara valitsemise koos võlgnikuga.

  • Pankrot kuulutatakse mõnikord välja võlgniku enda algatusel, kuid tavaliselt tehakse seda võlausaldaja algatusel. Taotluse tagasilükkamise korral on võlausaldajal õigus otsus edasi kaevata, kuid tunnustatakse ka võlgniku edasikaebeõigust. Pankrotihaldur võib võlausaldajate nimel tühistada teatavad õigustehingud, mida võlgnik sooritas pankrotile eelnenud aastal ja mis on kahjustanud võlausaldajat, näiteks turuhinnast oluliselt odavamalt toimunud väärtusliku vara müük. Nõuete kaitsmise koosolekul on võlausaldajatel võimalus avaldada oma arvamust. Pankrotihalduri tegevuse peale võivad võlausaldajad esitada kaebuse järelevalvekohtunikule (Fw artikkel 69).

Kohustus teha jõupingutusi võlakorralduse puhul: võlgnik, kes on võlga tunnistanud, peab kolme aasta jooksul tegema maksimaalseid jõupingutusi võlausaldajate heaks nii, et laekuks võimalikult palju raha. Lähtuvalt oma maksevõimest on ta kohustatud kolme aasta vältel andma võlausaldajate käsutusse kuni 95% kehtivast toetustasemest.

ÜlesÜles

Teavitamiskohustus pankroti ja võlakorralduse puhul: kohustus anda teavet pankrotihaldurile või vara hooldajale täielikult ja täpselt kõige kohta, mida võlgnik teab või millest saab aru, et see on oluline menetluse nõuetekohaseks läbiviimiseks.

  • Võlausaldaja ei saa edasi kaevata kohtuotsust, millega kohus kohaldab võlgniku suhtes võlakorraldust. Võlausaldaja võib siiski taotleda kohtult menetluse enneaegset lõpetamist (Fw artikkel 350), näiteks kui võlakorralduse ajal on tekkinud uusi võlgu või kui on viiteid sellele, et võlgnik püüab võlausaldajaid kahjustada. Võlausaldajal on sõnaõigus ka nõuete kaitsmise koosolekul ja ta võib esitada toimuva kohta kaebuse järelevalvekohtunikule. Samuti võivad võlausaldajad edasi kaevata kohtuotsuse, millega võlgnik vabastatakse võlgadest võlakorralduse tähtaja möödumisel (Fw artikkel 355). Võlausaldaja peab võlgadest vabastavat kohtuotsust aktsepteerima, isegi kui ta ei olnud võlakorraldusmenetlusse kaasatud (Fw artikkel 358).

4. Millised on menetluse alustamise tagajärjed?

Pankrotivarasse kuulub kogu võlgniku vara pankrotimenetluse alustamise või võlakorraldust kohaldava kohtuotsuse tegemise hetkel ning kogu vara, mida võlgnik saab pankroti- või võlakorraldusmenetluse kestel vastavalt Fw artiklitele 20 ja 295. Vara, mis ei ole ülemäärane, jäetakse pankrotivarast välja – koos teiste Fw artiklis 21 ja artikli 295 lõikes 4 kirjeldatud varaga.

Inventeerimispõhimõtet kohaldatakse nii pankroti kui võlakorralduse puhul. Pankroti- või võlakorraldusmenetluse toimumine tähendab kogu asjassepuutuva vara õigusliku seisundi fikseerimist.

ÜlesÜles

Võlgnik kaotab pankroti väljakuulutava või võlakorraldust kohaldava kohtuotsuse alusel õiguse oma vara käsutada: sellest hetkest kuulub võlgniku vara kas pankrotihalduri või vara hooldaja valitsetavasse pankrotivarasse. Võlgnik kaotab ka õiguse teha ise või lubada teha nimetatud varaga seotud tehinguid. Ta peab pankrotihalduri või vara hooldaja nõudel andma üle kogu pankrotimenetlusse puutuva vara. Võlgnik peab taotlema pankrotihaldurilt või vara hooldajalt luba mõnede õigustehingute, näiteks krediiditehingute tegemiseks.

Võlausaldajad ei ole kohustatud esitama pankrotihaldurile või vara hooldajale kõiki nõudeid. Oma nõude peavad esitama kõik võlausaldajad, kes soovivad osaleda vara müügist saadud raha jagamisel, mida makstakse välja teadaolevate võlausaldajate jaotusnimekirja alusel.

Kui võlgnikule antakse võlakorralduse lõpetamise järel võimalus alustada n.ö puhta lehena („võlgadest vabastamine”), kehtib see kõigi võlausaldajate kohta, isegi üksikisikute suhtes, kes ei ole esitanud oma nõuet vara hooldajale. Siinkohal kehtib oluline piirang: võlakorraldust kohaldatakse vaid nõuetele, mis on olemas võlakorralduse väljakuulutamise hetkel (Fw artikkel 299, fikseerimispõhimõte). Pärast võlakorralduse kohtuotsuse kuupäeva tekkinud nõuded ei kuulu seetõttu võlakorralduse alla ja võlgadest vabastamine neid ei puuduta.

Pankroti korral võib järelevalvekohtunik huvitatud poole taotlusel otsustada, et kolmas isik ei või maksimaalselt ühe kuu jooksul realiseerida oma tagasinõuet ning seda tähtaega on võimalik pikendada kõige enam ühe kuu võrra: see on nn järelemõtlemisaeg. Selle ajaga saab pankrotihaldur varast ülevaate. See järelemõtlemisaega puudutav korraldus võib seetõttu kehtida ka hüpoteegi- või pandipidaja kohta või omandireservatsiooni säilitanud isikule.

ÜlesÜles

Enne lõpliku kohtuotsuse väljakuulutamist võib kohaldada ajutist võlakorraldust. Kohus kasutab nimetatud õigusmeedet harva ja ainult hädaolukorras, näiteks ähvardava väljatõstmise korral.

Kohe pärast võlakorralduse ajutise või lõpliku kohaldamise väljakuulutamist kohaldatakse võlausaldajate õiguste teostamisel üldist moratooriumi. Juba läbiviidud arestimised lõpevad ja juba alustatud täitmised peatatakse. Samuti peatub sellest hetkest seadusliku või lepingulise intressi arvestamine. Võlakorralduse puhul võib järelevalvekohtunik määrata huvitatud poole taotlusel ka järelemõtlemisperioodi.

Kõik käimasolevad maksejõuetusmenetlused kantakse Haagi Raad voor de Rechtspraak juures asuvasse maksejõuetuse keskregistrisse (Centraal Insolventie Register (CIR)); sellest registrist saab küsida andmeid aadressil www.rechtspraak.nl/registers English - Nederlands.

5. Millised on eri liiki nõuetega seotud erinormid?

  • Omandireservatsiooni alusel tarnitud kaubad ei kuulu pankrotivara või restruktureerimise alla (vt Fw artiklid 20 ja 295), kuid nende suhtes võib kohaldada kohtumäärust, millega kuulutatakse välja järelemõtlemisperiood (vt allpool).
  • Järelevalvekohtunik võib pankroti korral huvitatud poole taotlusel kohaldada järelemõtlemisperioodi, mis kehtib kolmanda isiku kohta teostada tagasinõuet pankrotivarasse kuuluva vara suhtes.
  • Võlakorraldust võib põhimõtteliselt kohaldada ka ettevõtte suhtes, mis ei ole tegutsenud juriidilise isikuna. Kohtud on seisukohal, et põhimõtteliselt likvideeritakse ka selline ettevõte võlakorralduse käigus alati. Seetõttu ei saa võlakorralduse puhul Fw artiklis 311 määratletud majandus- või kutsetegevust kiirelt jätkata. Arvestades pankrotivaras võlgade kuhjumise ohtu, tühistab pankrotihaldur või vara hooldaja üldjuhul kõik võlgniku ettevõtlusega seotud kehtivad töölepingud.
  • Võlausaldajate õiguste kohta vt vastust küsimusele 2.
  • Võlakorralduse puhul on võlausaldajate nõuete rahuldamisjärkude (eelisõigus) järjestus konkureerivate võlausaldajate suhtes pankroti omast erinev; vastavalt Fw artikli 439 lõikele 2 on see suhe 2:1. Pankroti korral on eelisõigusega võlausaldaja seega paremas olukorras. Erinevalt pankrotist puudub võlakorralduse puhul täpsem eelistatud või konkureerivate võlausaldajate rahuldamisjärkude järjestus.

Võlakorraldus ei mõjuta põhimõtteliselt pandi või hüpoteegiga koormatud nõudeid; pandi- või hüpoteegipidaja võib isegi pankroti korral tegutseda nagu pankrotti poleks välja kuulutatud (pankroti osas vt Fw artiklid 57, 58 ja 59, mida kohaldatakse vastavalt ka võlakorralduse puhul).

ÜlesÜles

6. Millised on pankrotivara kahjustavat tegevust käsitlevad sätted?

Kui võlgnik tegi enne pankrotti või võlakorraldust vabatahtlikke õigustehinguid, mille kohta ta teadis või oleks pidanud teadma, et need kahjustavad võlausaldajate huve, võib pankrotihaldur või vara hooldaja tugineda actio pauliana’le ja võita need tehingud pankrotivarasse tagasi: vt Fw artiklid 42 ja 43.

Võlgnik (kuid samuti võlausaldaja või vara hooldaja) võib taotleda kohtult võlakorraldusmenetluse enneaegset lõpetamist. Vastavad tingimused on kirjeldatud Fw artiklis 350. Enneaegse lõpetamise sagedaseim põhjus on see, et on tekkinud uued üleliigsed võlad või et võlgnik püüab kahjustada võlausaldajate huve või annab vara hooldajale vale või mittetäielikku teavet. Selle õiguslik tagajärg on võlgnikule koheselt pankroti väljakuulutamine.

Seaduses ei ole pankrotimenetluse kestust sätestatud. Enamasti lõpetatakse pankrotimenetlus 18 kuu jooksul, üldjuhul seoses raugemisega ja põhinedes lihtsustatud menetlusel ilma nõuete kinnitamiseta. Keerukamatel juhtudel kestab pankrotimenetlus sageli kauem. Järelevalvekohtunik jälgib pankrotihalduri edusamme, nii et pankrotimenetlus lõpetataks EVRMi ette nähtud mõistliku ajavahemiku jooksul.

Võlakorraldusmenetlus kestab üldjuhul kolm aastat. See ajavahemik võib erandjuhul olla pikem, kuid mitte kunagi üle viie aasta. Erandjuhul võib võlakorraldusmenetluse ajavahemik olla ka lühem, minimaalselt üks aasta, kui kohus ei näe mingisugust põhjust nõuete kaitsmise koosoleku korraldamiseks. Viimatinimetatud menetlust kutsutakse ka lihtsustatud võlakorralduseks ja seda kasutatakse juhul, kui on kindel, et nõuete rahuldamine on praktiliselt võimatu.

ÜlesÜles

7. Millised on nõuete esitamise ja heakskiitmise tingimused?

  • Kohtusekretär avaldab teate pankroti- või võlakorraldusmenetluse algatamise kohta ametlikus väljaandes Staatscourant, tuues ära pankrotihalduri või vara hooldaja, võlgniku ja järelevalvekohtuniku nimed, samuti nõuete kaitsmise koosoleku aja.
  • Iga aktuaalse pankroti-, moratooriumi- või võlakorraldusmenetluse kohta säilitatakse avalikus registris teatud põhiandmeid. Sellest registrist (maksejõuetuse keskregister ja võlakorralduse riiklik register) saab küsida teavet pankrottide kohta aadressil www.rechtspraak.nl/registers English - Nederlands või võlakorralduse kohta õigusabi ametist Den Boschis aadressil www.wsnp.rvr.org Nederlands.
  • Pankroti- või võlakorraldusmenetluse käigus ei viida alati läbi nõuete kaitsmise koosolekut. Kohus otsustab, kas koosoleku toimumine on pankrotivara olukorda arvestades mõttekas – üldiselt pankrotihalduri või vara hooldaja taotlusel – või kas võib toimuda lihtsustatud menetlus. Täpsemalt vt vastust küsimusele 5.
  • Kui nõuete kaitsmise koosolek kavandatakse korraldada, teatab pankrotihaldur või vara hooldaja sellest kõigile teadaolevatele võlausaldajatele. Võlausaldajad võivad talle esitada oma nõuded koos tõenditega. Kõigi nõuete kaitsmine toimub vastavalt Fw artiklites 100–116 pankrotimenetluse kohta sätestatud korrale. Võlausaldajad, kellel on nõue, mille olemasolu ja suurus on tunnustatud, kantakse tunnustatud nõuete nimekirja.
  • Võlakorralduse puhul eristatakse eelis- ja konkureerivaid nõudeid. Nende kahe kategooria sees puuduvad sisemised rahuldamisjärgud, mis on olemas pankroti korral (Fw artikli 349 lõige 2).

8. Millised on tervendamist ja võlakorraldust käsitlevad sätted?

Pankrotimenetluse raames on võimalik ettevõte taaskäivitada. Pankrotihaldur tühistab töölepingud (Fw artikkel 40), kuna võlgnevuste kuhjumist pankrotivarasse tuleb võimalikult palju piirata ja kuna – erinevalt moratooriumist – ettevõtte pankroti korral ei kohaldu tavapärane kaitse töölt vabastamise vastu. Pankrotihaldur võib pankrotistunud isiku äritegevust jätkata, kui see on pankrotivara huvides.

ÜlesÜles

Moratooriumi eesmärk on ettevõtte tervendamine. Moratoorium kestab maksimaalselt 18 kuud, kuid seda on võimalik pikendada. Võlgnik taotleb vara haldamis- ja müügiotsuste tegemiseks luba vara hooldajalt. Võlgnikku ei saa sundida moratooriumi ajal oma võlgu tasuma. Eelisõiguseta nõuete katteks tehtud arestimised lõpevad. Eelisnõuete suhtes moratoorium tegelikult ei kehti.

Võlakorralduse eesmärk on täielikult ümber korraldada võlgniku kogu olemasolev võlakoorem, kui võlgnik on füüsiline isik. Sellekohase kohtuotsusega peatatakse võlausaldajate õiguste teostamine. Juba teostatud arestimised lõpevad ja juba alustatud täitmised peatatakse (Fw artikkel 301). Selleks ajaks peatatakse ka seaduslike või lepinguliste intresside arvestamine (Fw artikkel 303). Kui võlgnik peab kolme aasta jooksul nõuetekohaselt kinni oma kohustustest ja tasub võimalikult suure osa võlgadest, võidakse ülejäänud võlgade tasumine tunnistada kohtuotsusega moraalseks kohustuseks (Fw artikkel 358). See tähendab, et neid ülejäänud võlgu ei või võlausaldaja heaks enam sisse nõuda.

Pankroti puhul korraldab ettevõtte tervendamist ja taaskäivitamist pankrotihaldur. Moratooriumi korral teevad seda võlgnik ja vara hooldaja ühiselt. Pankrotimenetluse kestus ei ole seaduses sätestatud, kuid moratoorium kestab põhimõtteliselt 18 kuud. Pankrotis ettevõtte tervendamine on tavaliselt edukam, kuna sel juhul ei kohaldu töölt vabastamise kaitse, samas kui moratooriumi ajal on see kohaldatav. Kohus kinnitab mõlemal juhul tervendamiskava.

Võlakorraldusmenetlus kestab kolm aastat ja see määratakse kindlaks ümberkorralduskavas (Fw artikkel 343). Kohus määrab selle kindlaks tüüpkava alusel, kasutades teoorias võlgniku koostatud projekti, ja see sisaldab kohustusi, mida võlgnik peab täitma. Tegelikult toimub võlakorraldusmenetlus enamasti sellise kavata, kuna seda peetakse töömahukaks. Peagi muudetakse seadust (eelnõu 29 942) selliselt, et ümberkorralduskava ei ole enam menetluse osa.

ÜlesÜles

9. Kuidas on reguleeritud vara realiseerimine?

Nii pankroti- kui võlakorraldusmenetlus keskenduvad olemasoleva vara realiseerimisele. See on vastupidine moratooriumile, mis keskendub varade säilitamisele ja mis on põhimõtteliselt kavandatud ettevõtte ajutiste makseraskuste ületamiseks.

Pankroti korral võib pankrotihaldur kehtestada pandi- või hüpoteegipidajale mõistliku tähtaja nende õiguste teostamiseks.

Pankroti korral toimub reeglina pankrotivara avalik müük, kui järelevalvekohtunik ei luba eramüügi korraldamist (Fw artikkel 176). Pankrotihalduril on õigus korraldada vara realiseerimine (Fw artikkel 68). Võlakorraldusmenetluses on vara hooldajal vastupidi vaja vara realiseerimise korraldamiseks põhimõtteliselt alati järelevalvekohtuniku luba, kuid üldjuhul ei ole avalik müük vajalik. Olemasoleva vara realiseerimine võib toimuda ka pankroti või võlakorralduse kokkuleppe vormis.

Pankrotihaldur või vara hooldaja teeb väljamaksed võlausaldajatele reeglina vaid ühe korra ja seda menetluse lõpetamisel. Võlakorraldusmenetlus ja pankrotimenetlus lõpevad ametlikult siis, kui lõplik jaotusnimekiri muutub siduvaks. Pankrotihaldur või vara hooldaja teatab sellest võlausaldajatele. Võlausaldajad võivad selle nimekirja vaidlustada.

Nii pankroti kui võlakorralduse puhul on võimalus kasutada lihtsustatud menetlust. Sellise menetluse korral ei toimu nõuete kaitsmise koosolekut. Pankroti puhul eeldatakse, et konkureerivate nõuete rahuldamiseks puuduvad piisavad sissetulekud.

10. Millised on menetluse lõpetamise tingimused?

Pankroti- ja võlakorraldusmenetluse vaheline oluline erinevus on see, et pärast pankrotimenetluse lõppu jäävad rahuldamata nõuded alles ja seetõttu võivad võlausaldajad neid edaspidi sisse nõuda (Fw artikkel 195). See toimub hetkel, kui lõplik jaotusnimekiri muutub siduvaks, teisisõnu siis, kui võlausaldajatel ei ole enam võimalik seda vaidlustada. Pankrotimenetlus lõpeb kokkuleppe sõlmimisega või lihtsustatud lõpetamisega (võlgade kustutamisega, kui sissetulekud puuduvad) või väljamakse tegemisega võlausaldajatele pärast nende nõuete kinnitamist.

ÜlesÜles

Moratoorium lõpeb kas selle lõpetamisega võlgniku taotluse alusel või kohtu poolt kinnitatud kokkuleppe sõlmimisega.

Võlakorraldusmenetlus lõpetatakse kas positiivsete või negatiivsete tulemustega:

  • Kui võlgnik täidab nõuetekohaselt oma võlakorraldusega seotud kohustusi (esitab vara hooldajale kogu vajaliku teabe, kogub pankrotivarasse kolme aasta jooksul võimalikult palju raha, läheb tööle või, vastavalt asjaoludele, püsib tööl), annab kohus talle lõpliku kohtuotsusega võimaluse alustada nö puhta lehena. See tähendab (vt pankrotiseaduse artikkel 358), et võlausaldajatel ei ole enam õiguslikku alust ülejäänud võlgu sisse nõuda.
  • Kui võlgnik ei täida oma võlakorraldusega seotud kohustusi, võib võlakorraldusmenetluse enneaegselt lõpetada võlgadest vabastamata. Võlgnik on siis seaduse järgi pankrotis (vt pankrotiseaduse artikkel 350). See võib juhtuda näiteks siis, kui võlgnik laseb võlakorraldusmenetluse kestel tekkida uutel liigsetel võlgadel või kui ta püüab võlausaldajate huve kahjustada.

Kui keegi on olnud pankrotis või kui kellegi suhtes on välja kuulutatud moratoorium või kohaldatud võlakorraldust, säilitatakse vastavaid andmeid teatud aja jooksul Tielis asuvas võlgnevuste registreerimise ameti (Bureau Krediet Registratie (BKR)) registris ja Haagi Raad voor de Rechtspraak juures asuvas maksejõuetuse keskregistris (Centraal Insolventie Register (CIR) (www.rechtspraak.nl/registers English - Nederlands). See on vajalik, kuna kujutab endast olulist ohutegurit laenuandjatele. Ettevõtte taaskäivitamisele ei ole juriidilisi takistusi. Pärast edukat võlakorraldusmenetlust on eraisikutel jälle lootust, et tulevikus on tema rahaline olukord hea, kuna võlakoorem on kustutatud.

Pankrotihaldur võib ettevõtja, kes on oluliselt kaasa aidanud ettevõtte pankrotile raske juhtimisvea tõttu, tsiviilkorras vastutusele võtta. Karistusseadustik sisaldab sätteid nn ähvardava panga lõhkiajamise kohta. Tööandjate/muude kui juriidiliste isikute kohta, kes ei täida oma võlakorraldusega seotud kohustusi, puuduvad eraldi karistussätted.

« Pankrott - Üldteave | Holland - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 06-07-2007

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik