Euroopa Komisjon > EGV > Kohaldatav õigus > Rootsi

Viimati muudetud: 26-03-2009
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Kohaldatav õigus - Rootsi

EJN logo

Käesolevat lehekülge ei eksisteeri enam. See on praegu ajakohastamisel ning selle võib hiljem leida Euroopa e-õiguskeskkonna portaalist.


 

SISUKORD

I. Kehtivate õigusnormide allikad I.
I.1. Riiklikud õigusnormid I.1.
I.2. Mitmepoolsed konventsioonid I.2.
I.3. Kahepoolsed konventsioonid I.3.
II. Kollisiooninormide kohaldamine II.
II.1. Kas kohtud on kohustatud kohaldama kollisiooninorme omal algatusel? II.1.
II.2. Tagasisaade ja edasiviide II.2.
II.3. Kollisiooninormi pideme muutumine II.3.
II.4. Avalik kord ja kohustuslikud rahvusvahelised õigusnormid II.4.
II.5. Välisriigi õiguse tõendamine II.5.
III. Kollisiooninormid III.
III.1. Lepingulised kohustused III.1.
III.2. Lepinguvälised kohustused III.2.
III.3. Isiku õiguslik seisund III.3.
III.4. Isast põlvnemine ja lapsendamine III.4.
III.5. Abielu ja elatis III.5.
III.6. Abieluvara III.6.
III.7. Pärimine, testamendid III.7.
III.8. Asjaõigus III.8.
III.9. Maksejõuetus III.9.

 

I. Kehtivate õigusnormide allikad

I.1. Riiklikud õigusnormid

Rahvusvaheline eraõigus on Rootsis kodifitseeritud ainult osaliselt ja selles on kombineeritud seadusõigus ning pretsedendiõigus. Seadusõiguse eesmärk on peamiselt nende rahvusvaheliste konventsioonide, millega Rootsi on ühinenud, jõustamine. Peamised õigusnormid on järgmised:

Abielu ja lapsed

  • Abielu ja eestkostega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1904:26 s. 1) 3. peatüki paragrahvid 4 ja 6
  • Abielu, lapsendamise ja eestkostega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva määruse (1931:429) paragrahvid 9, 12 ja 13
  • Lapsendamisega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1971:796) paragrahv 2
  • Isast põlvnemisega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1985:367) paragrahvid 2, 3 ja 6
  • Abieluvaraga seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1990:272) paragrahvid 3–5

Pärand

  • Rootsis alalist elukohta omanud surnud Taani, Soome, Islandi või Norra kodanike pärandit käsitleva seaduse (1935:44) paragrahvid 1–5, 7–19 ja 21
  • Surnud isikute pärandiga seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1937:81) 1. peatükk

Lepingud ja müük

  • Vekslite seaduse (1932:130) paragrahvid 79–87
  • Tšekkide seaduse (1932:131) paragrahvid 58–65
  • Kaupade müügi suhtes kohaldatavat õigust käsitlev seadus (1964:528)
  • Töötajate kaasamise seaduse (1976:580) paragrahvid 25a, 31a ja 42
  • Teatavate kindlustuslepingute suhtes kohaldatavat õigust käsitlev seadus (1993:645)
  • Kaubandusliku meresõidu seaduse (1994:1009) 13. peatüki paragrahv 2
  • Tarbijasuhetega seotud lepingute tingimusi käsitleva seaduse (1994:1512) paragrahv 13
  • Tarbijate kaitset seoses puhkuseosakutega käsitleva seaduse (1997:218), paragrahv 18
  • Lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatavat õigust käsitlev seadus (1998:167)
  • Kaug- ja lävemüüki käsitleva seaduse (2005:59) 5. peatüki paragrahv 2

Kahju hüvitamine

ÜlesÜles

  • Liiklusõnnetusega tekitatud kahju käsitleva seaduse (1975:1410) paragrahvid 8, 14 ja 38
  • Seaduse Rootsi ja Norra vahel 9. veebruaril 1972. aastal sõlmitud põhjapõtrade karjatamist käsitleva konventsiooni kohta (1972:114) paragrahv 1
  • Seaduse Taani, Soome, Norra ja Rootsi vahel 19. veebruaril 1974. aastal sõlmitud keskkonnakaitsekonventsiooni kohta (1974:268) paragrahv 1

I.2. Mitmepoolsed konventsioonid

Rootsi on ühinenud järgmiste mitmepoolsete konventsioonidega, millega sätestatakse kohaldatavat seadust käsitlevad eeskirjad. Rootsi lähenemisviis rahvusvahelistele lepingutele on dualistlik ning kõnealused mitmepoolsed konventsioonid on jõustatud siseriiklike õigusaktidega: vt eespool.

Rahvaste Liiga

  • 1930. aasta konventsioon veksleid ja võlakirju käsitlevate teatavate õigusnormide vastuolu lahendamise kohta
  • 1931. aasta konventsioon tšekke käsitlevate teatavate õigusnormide vastuolu lahendamise kohta

Rahvusvahelise eraõiguse Haagi konverents

  • 1955. aasta konventsioon kaupade rahvusvahelise müügi suhtes kohaldatava õiguse kohta
  • Haagi 1961. aasta testamendi vormile kohaldatava õiguse konventsioon

EL

  • Lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse 1980. aasta konventsioon

Põhjamaade konventsioonid

  • Taani, Soome, Islandi, Norra ja Rootsi vaheline 1931. aasta konventsioon, millega sätestatakse abielu, lapsendamist ja eestkostet käsitleva rahvusvahelise eraõiguse normid (viimati muudetud 2001. aasta muutmiskonventsiooniga)
  • Taani, Soome, Islandi, Norra ja Rootsi vaheline 1934. aasta konventsioon pärimise, testamentide ja pärandvara valitsemise kohta (viimati muudetud 1975. aasta muutmiskonventsiooniga)
  • Taani, Soome, Norra ja Rootsi vaheline 1974. aasta keskkonnakonventsioon

I.3. Kahepoolsed konventsioonid

  • Rootsi ja Norra vahel 1972. aastal sõlmitud põhjapõtrade karjatamist käsitlev konventsioon

II. Kollisiooninormide kohaldamine

II.1. Kas kohtud on kohustatud kohaldama kollisiooninorme omal algatusel?

Rootsi õiguses puudub õigusnorm, mis kohustab kohtuid kohaldama välisriigi õigust omal algatusel. Küsimust on käsitletud peamiselt pretsedendiõiguses ning eristatakse vabatahtlikku menetlust (dispositiva mål), st menetlust küsimustes, mille pooled võivad lahendada kokkuleppega, ja kohustuslikku menetlust (indispositiva mål), st menetlust küsimustes, mille saab lahendada ainult kohus. Vabatahtlikus menetluses peab välisriigi õiguse kohaldamiseks üks pooltest eelnevalt sellele tuginema. On näiteid paljudest välisriikidega seotud juhtudest, milles on kohaldatud Rootsi õigust, sest kumbki pool ei ole välisriigi õigusele tuginenud. Kohustuslikes menetlustes, mis käsitlevad näiteks isast põlvnemise tuvastamist, on aga palju näiteid juhtudest, milles kohus on omal algatusel kohaldanud välisriigi õigust.

ÜlesÜles

II.2. Tagasisaade ja edasiviide

Rootsi rahvusvahelises eraõiguses on üldine suhtumine tagasisaatesse ja edasiviitesse negatiivne. Erandiks on siiski vekslite seaduse paragrahvi 79 lõige 2 ja tšekkide seaduse paragrahvi 58 lõige 2, mis käsitlevad välisriigi kodaniku õigust teostada vekslite või tšekkidega seotud tehinguid. Põhjuseks on asjaolu, et kõnealused sätted põhinevad rahvusvahelistel konventsioonidel. Muud erandid on teises Põhjamaa riigis ilmnenud maksejõuetuse mõjusid käsitleva seaduse (1981:7) paragrahvi 9 lõige 2 ja teatud kindlustuslepingute suhtes kohaldatavat õigust käsitleva seaduse (1993:645) paragrahvid 5–7. Seoses abielu ametliku kehtivusega tunnustatakse tagasisaadet ja edasiviidet abielu ja eestkostega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1904:26 s. 1) paragrahvi 1 lõikes 7.

II.3. Kollisiooninormi pideme muutumine

Rootsi rahvusvahelises eraõiguses puudub üldine õigusnorm kolliooninormi pideme muutumise kohta: küsimust reguleerib iga juhtumi korral erinev seadus. Näiteks on abieluvaraga seotud rahvusvahelisi küsimusi käsitleva seaduse (1990:272) paragrahvi 4 lõikes 1 sätestatud: „Kui kohaldatavas õiguses ei ole kokku lepitud, on kohaldatavaks õiguseks pärast abiellumist abikaasade alaliseks elukohaks (hemvist) saanud riigi õigus”, ja sama seaduse paragrahvi 4 lõikes 2 on öeldud, et „kui mõlemad abikaasad asusid hiljem elama teise riiki ja elasid seal vähemalt kaks aastat, kohaldatakse kõnealuse riigi õigust”.

II.4. Avalik kord ja kohustuslikud rahvusvahelised õigusnormid

Rootsi rahvusvahelise eraõiguse üldiseks põhimõtteks on, et välisriigi õiguse sätet ei tohiks kohaldada, kui selle kohaldamine oleks ilmselgelt vastuolus Rootsi õigussüsteemi aluspõhimõtetega. Sellised sätted sisalduvad paljudes rahvusvahelist eraõigust käsitlevates õigusaktides. See ei tähenda siiski, et avaliku korraga seotud piirang peab tuginema õigusaktile. Väga vähestes kohtuotsustes on leitud, et välisriigi õigust ei saa kasutada avaliku korraga seotud põhjendusel.

ÜlesÜles

Seda, millised Rootsi õigusnormid on rahvusvaheliselt kohustuslikud, otsustab tavaliselt kohus.

II.5. Välisriigi õiguse tõendamine

Kui kohus ei tunne välisriigi õiguse sisu, mida tema arvates tuleks kohaldada, saab toimida kahel viisil. Ta uurib asja ise või palub poolel esitada vajalik teave. Valik sõltub sellest, kumb viis on otstarbekam. Kui kohus otsustab asja ise uurida, võib ta kasutada justiitsministeeriumi abi. Üldiselt on kohtu roll kohustuslikes menetlustes aktiivsem kui vabatahtlikes menetlustes (vt eespool); vabatahtlikus menetluses võib kohus jätta uurimise menetluse pooltele.

III. Kollisiooninormid

III.1. Lepingulised kohustused

Rootsi on lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse 1980. aasta konventsiooni (Rooma konventsiooni) osalisriik. Mõnes valdkonnas kehtivad muud õigusnormid.

Kaupade müüki reguleerib kaupade müügi suhtes kohaldatavat õigust käsitlev seadus (1964:528), millega on siseriiklikku õigusesse üle võetud 1955. aasta Haagi konventsioon kaupade rahvusvahelise müügi suhtes kohaldatava õiguse kohta. Seadus põhineb Rooma konventsiooni sätetel. See ei hõlma siiski tarbijalepinguid. Paragrahv 3 lubab ostjal ja müüjal määrata kohaldatav õigus kindlaks kokkuleppel. Paragrahv 4 sätestab, et kui pooled ei ole kohaldatavat õigust valinud, kohaldatakse müüja alalise asukohariigi õigust. Kõnealusest reeglist tehakse erand, kui müüja on tellimuse vastu võtnud ostja asukohariigis ja börsil või enampakkumisel tehtud ostude puhul.

ÜlesÜles

Rooma konventsioonist tehakse erand ka mõnede tarbijalepingute puhul. Tarbijasuhetega seotud lepingute tingimusi käsitleva seaduse (1994:1512) paragrahvis 13, tarbijate kaitset seoses puhkuseosakutega käsitleva seaduse (1997:218) paragrahvis 18 ja kaug- ja lävemüüki käsitleva seaduse (2005:59) paragrahvi 5 lõikes 2 on sätestatud erieeskirjad, mille eesmärk on kaitsta tarbijaid kollisiooninormide tingimuste eest. Neis on sätestatud, et teatud olukorras kohaldatakse EMÜ liikmesriigi õigust, kui sellega on tagatud tarbija parem kaitse.

Vekslite seaduse (1932:130) paragrahvides 79–87 ja tšekkide seaduse (1932:131) paragrahvides 58–65 on sätestatud veksleid ja tšekke käsitlevad erieeskirjad. Need põhinevad 1930. aasta Genfi konventsioonil veksleid ja võlakirju käsitlevate teatavate õigusnormide vastuolu lahendamise kohta ja 1931. aasta Genfi konventsioonil tšekke käsitlevate teatavate õigusnormide vastuolu lahendamise kohta.

Teatavaid elukindlustuslepinguid ja muid kindlustuslepingud reguleerib teatavate kindlustuslepingute suhtes kohaldatavat õigust käsitlev seadus (1993:645).

III.2. Lepinguvälised kohustused

Lepinguväliste kohustuse suhtes kohaldatavat õigus ei ole üldiselt õigusaktidega reguleeritud. Kohtuasjas NJA 1969 s. 163 tehtud otsuses leiti, et lepinguvälistes küsimustes määratakse kahju hüvitamise kohustus kooskõlas selle riigi õigusega, kus pandi toime tegu, mille tagajärjel kahju tekkis (lex loci delicti). Kõnealuses kohtuasjas ei võetud arvesse asjaolu, et isiku, kelle süül kahju tekkis, ja isiku, kes kahju kandis, alaline elukoht oli samas riigis. Puuduvad kohtuotsused, mis võiksid vastata küsimusele, millise riigi õigust tuleks kohaldada, kui tegu, mille tagajärjel tekkis kahju, pandi toime ühes riigis ja otsest kahju kanti teises riigis.

ÜlesÜles

III.3. Isiku õiguslik seisund

Rootsi rahvusvahelises eraõiguses on isiku õigusliku seisundi määramisel olnud peamine kollisiooninormi pide tema kodakondsus. Nüüd on aga nii palju juhtumeid, milles kodakondsuse asemel on peamiseks kollisiooninormi pidemeks alaline elukoht, et ei saa rääkida enam isiku õiguslikku seisundit määravast ühest ja ainsast kollisiooninormi pidemest. Rootsi rahvusvahelises eraõiguses määratakse „isiku õiguslik seisund” tema õigus- ja teovõime ning nime kaudu.

Vastavalt abielu ja eestkostega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1904:26 s. 1) 1. peatüki paragrahvile 1 tuleb Rootsis abiellumise õigus määratleda Rootsi õiguse kohaselt, kui üks pooltest on Rootsi kodanik või tema alaline elukoht on Rootsis. Vastavalt abielu, lapsendamise ja eestkostega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitlevale seadusele (1931:429) kehtivad samasugused eeskirjad seoses teiste Põhjamaadega.

Abielu ja eestkostega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1904:26 s. 1) 4. ja 5. peatükis ning abielu, lapsendamise ja eestkostega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1931:429) paragrahvides 14–21a on sätestatud eestkostet ja hooldust käsitlevad erieeskirjad.

Surnud isikute pärandiga seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1937:81) 1. peatüki paragrahvi 3 kohaselt reguleerib testamendi koostamise ja tühistamise teovõimet selle riigi õigus, mille kodanik testaator oli.

Seoses lepingute sõlmimise teovõimega sisaldub vastus osaliselt Rooma konventsiooni artiklis 11. Vekslite või tšekkidega seotud tehingute sõlmimise teovõimet reguleerivad vekslite seaduse paragrahv 79 ja tšekkide seaduse paragrahv 58.

ÜlesÜles

Kohtumenetluse seadustiku 11. peatüki paragrahvis 3 on sätestatud hagejaks ja kostjaks olemise teovõimet käsitlev erinorm, mille kohaselt välisriigi kodanik, kes enda koduriigis ei saa kohtumenetluses osaleda, võib seda Rootsis siiski teha, kui ta on Rootsi õiguse kohaselt teovõimeline.

Rootsi rahvusvahelise eraõiguse kohaselt kuuluvad nimega seotud küsimused isikliku seisundi valdkonda. See tähendab, et kui näiteks üks abikaasa võtab endale teise abikaasa nime, siis ei ole sellel isiklikus sfääris abielu õiguslikku mõju. Isikunimede seaduse (1982:670) paragrahv 50 kohaselt ei kohaldata seadust Rootsi kodanike suhtes, kelle alaline elukoht on Taanis, Norras või Soomes; siit võib järeldada, et seadust kohaldatakse Rootsi kodanike suhtes, kelle alaline elukoht on mujal. Paragrahv 51 sätestab, et seadust kohaldatakse välisriigi kodaniku suhtes, kelle alaline elukoht on Rootsis.

III.4. Isast põlvnemine ja lapsendamine

Rootsi materiaalõiguses ei eristata abielust ja väljaspool abielu sündinud lapsi ning Rootsi rahvusvahelises eraõiguses puuduvad konkreetsed kollisiooninormid, mille alusel otsustatakse, kas laps on sündinud abielust või väljaspool abielu või kas lapse saab tagantjärele seaduslikuks tunnistada.

Seoses isast põlvnemise tuvastamise suhtes kohaldatava õigusega kehtivad erinevad isast põlvnemise eeldamise ja kohtus tuvastamise eeskirjad. Isast põlvnemise eeldamist reguleerib isast põlvnemisega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1985:367) paragrahv 2. Selles on sätestatud, et meest, kes on või on olnud abielus lapse emaga, käsitletakse lapse isana, kui see tuleneb selle riigi õigusest, millest sai lapse sündimisel lapse elukohariik, või kui selle õiguse kohaselt ei käsitleta isana kedagi, kui see tuleneb selle riigi õigusest, mille kodanikuks laps sündimisel sai. Kui lapse sündimisel sai tema alaliseks elukohaks Rootsi, lahendatakse küsimus siiski alati kooskõlas Rootsi õigusega. Kui isast põlvnemine tuleb tuvastada kohtus, kohaldab kohus selle riigi õigust, mis oli lapse alaliseks elukohaks esimese astme kohtu otsuse tegemise ajal.

ÜlesÜles

Lapsendamisega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1971:796) paragrahv 2 lõike 1 kohaselt peab lapsendamistaotlust arutav Rootsi kohus kohaldama Rootsi õigust. Paragrahvi 2 lõige 2 sätestab siiski, et kui taotlus on seotud alla 18-aastase lapsega, peab kohus kaaluma, kas taotleja või laps on kodakondsuse, alalise elukoha või muu asjaolu tõttu seotud teise riigiga ja kas see võib põhjustada lapsele raskusi, kui kõnealuses riigis lapsendamist ei tunnustata.

Seoses lapsendamise õigusmõjuga juhul, kui välisriigi lapsendamismäärus Rootsis kehtib, käsitletakse lapsendatud last eestkoste ja elatise maksmise seisukohast lapsendaja lapsena, kes on sündinud Rootsis kehtivast abielust. Pärimise puhul näeb seadus siiski ette, et lapsendatud last ja lapsendaja enda lapsi koheldakse võrdselt üksnes siis, kui lapsendamine toimus Rootsis. Kui lapsendamine toimus välisriigis, määratakse lapsendatud lapse pärimisõigus kooskõlas õigusega, mis üldiselt reguleerib pärimisõigust, st kodakondsusriigi õigusega.

III.5. Abielu ja elatis

Abiellumise õiguse kohta vt eespool punkt 3.3. Abielu on kehtiv, kui see on kehtiv abielu sõlmimise riigis (abielu ja eestkostega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1904:26 s. 1) 1. peatüki paragrahv 7).

Abielu õigusmõju võib jagada kaheks - isikliku eluga seotud mõju ja abieluvaraga seotud mõju. Abielu peamine isikliku eluga seotud mõju seisneb selles, et abikaasadel on vastastikune kohustus teineteist üleval pidada. Rootsi rahvusvahelises eraõiguses ei peeta abielu õigusmõjudeks abikaasa pärimisõigust, teise abikaasa nime võtmist või kohustust pidada üleval teise abikaasa lapsi ning kohaldatava õiguse määravad kindlaks pärimist, isikunimesid jne käsitlevad kollisiooninormid.

ÜlesÜles

Abikaasa ülalpidamiskohustuse suhtes kohaldatavat õigust õigusaktid ei reguleeri. Selle abikaasa, kellel on õigus ülalpidamisele, elukohariigi õigust on kohaldatud juhul, kui see riik oli abielu ajal ka abikaasade ühine elukohariik. Ülemkohus ei ole veel otsustanud, millist õigust kohaldatakse juhul, kui isik, kellel on õigus ülalpidamisele, on läinud elama teise riiki, kuid apellatsioonikohtu otsused näitavad tahet kohaldada selle riigi õigust, kuhu kõnealune isik on suundunud. Kohaldatavat õigust käsitlevat kokkulepet on järgitud juhul, kui kõnealune leping sõlmiti pärast vaidluse tekkimist.

Abielulahutusega seotud küsimuste suhtes on abielu ja eestkostega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1904:26 s. 1) 3. peatüki paragrahvi 4 lõikes 1 sätestatud, et Rootsi kohus peab kohaldama Rootsi õigust. Paragrahvi 4 lõikes 2 on ette nähtud erand, mida kohaldatakse juhul, kui mõlemad abikaasad on välisriigi kodanikud ja kumbki neist ei ole Rootsis alaliselt elanud vähemalt ühe aasta jooksul.

Rootsi materiaalõiguses ei ole abikaasade lahuselu või abielu tühistamist ette nähtud ning puuduvad ka sellistel juhtudel üldiselt kohaldatavad kollisiooninormid. Seoses Põhjamaadega on abielu, lapsendamise ja eestkostega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1931:429) paragrahvis 9 sätestatud, et abikaasade lahuselu korral kohaldab kohus enda riigi õigust.

Registreeritud kooselu seaduse (1994:1117) 3. peatüki paragrahvi 1 kohaselt on samasooliste isikute vahelisel kooselul abieluga võrdne õigusmõju. 3. peatüki paragrahvis 4 on siiski ette nähtud erand juhul, kui kohaldatakse juba nimetatud seadust, st abielu, lapsendamise ja eestkostega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitlevat seadust (1931:429).

ÜlesÜles

III.6. Abieluvara

Abieluvara suhtes kohaldatavat õigust reguleerib abieluvaraga seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitlev seadus (1990:272). Seaduse paragrahv 3 võimaldab abikaasadel või abielluda kavatsevatel isikutel sõlmida kirjaliku lepingu, milles on sätestatud, et nende abieluvara suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus lepingu sõlmimise ajal on neist ühe alaline elukoht või mille kodanik üks neist on.

Kui abikaasad ei ole sõlminud kehtivat kokkulepet kohaldatava õiguse kohta, on seaduse paragrahvi 4 kohaselt kohaldatavaks õiguseks selle riigi õigus, kuhu nad asuvad alaliselt elama pärast abiellumist. Kui mõlemad abikaasad asuvad hiljem elama teise riiki ja elavad seal vähemalt kaks aastat, kohaldatakse selle riigi õigust. Kui aga mõlema abikaasa alaline elukoht juba oli selles riigis abielu ajal või mõlemad on selle riigi kodanikud, kohaldatakse selle riigi õigust alates sinna elama asumise hetkest.

Seaduse paragrahvis 5 on sätestatud, et kokkulepe kohaldatava õiguse kohta on kehtiv, kui see on sõlmimise ajal kooskõlas abieluvara suhtes kohaldatava õigusega. Kui kokkulepe kohaldatava õiguse kohta sõlmitakse enne abiellumist, on see kehtiv, kui see on kooskõlas õigusega, mida hakatakse kohaldama abiellumise korral. Kõnealune kokkulepe on vormiliselt kehtiv, kui see vastab selle riigi õiguse vorminõuetele, kus see on sõlmitud või kus on abikaasade alaline elukoht.

Põhjamaadega seoses on abielu, lapsendamise ja eestkostega seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitlevas seaduses (1931:429) sätestatud erieeskirjad.

ÜlesÜles

III.7. Pärimine, testamendid

Surnud isikute pärandiga seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1937:81) 1. peatüki paragrahvi 1 lõikes 1 on sätestatud, et pärimisõigust hinnatakse ainult vastavalt selle riigi õigusele, mille kodanik isik surma hetkel oli. Kõnealune õigus reguleerib selliseid küsimusi, nagu kellel on õigus pärida, milline on nende osa pärandvarast ja kas on olemas sundosad. Pärimist reguleerivat õigust kohaldatakse ka pärija õiguse suhtes vallata oma pärandiosa.

Surnud isikute pärandiga seotud rahvusvahelisi õigussuhteid käsitleva seaduse (1937:81) 1. peatüki paragrahvi 8 kohaselt otsustatakse küsimus, kas kinki saab käsitleda ettemaksuna saadud pärandiosana, kooskõlas selle riigi õigusega, mille kodanik surnud isik kinkimise ajal oli. Seaduse 7. peatükis on samamoodi sätestatud, et küsimused, mis on seotud surnud isikuga sõlmitud lepingutega, mis käsitlevad tulevast pärandit, ja kingitustega, mis tehti enne surma, otsustatakse kooskõlas selle riigi õigusega, mille kodanik surnud isik tehingu tegemise ajal oli.

Seaduse 1. peatüki paragrahv 9 sätestab, et küsimus, kas isik on pärimisvõimeline, otsustatakse kooskõlas selle riigi õigusega, mille kodanik isik on.

Seaduse 1. peatüki paragrahvi 3 kohaselt määrab testamendi koostamise või tühistamise teovõime selle riigi õigus, mille kodanik testaator tehingu tegemise ajal oli.

1. peatüki paragrahv 4 sätestab, et testamenti peetakse vormiliselt kehtivaks, kui see vastab testamendi koostamise riigi või selle riigi õiguse vorminõuetele, mille kodanik testaator testamendi koostamise või surma ajal oli. Kui testament on seotud kinnisvaraga, peetakse seda samuti vormiliselt kehtivaks, kui see vastab selle riigi õiguse vorminõuetele, kus kinnisvara asub. Sama kehtib ka testamendi tühistamise kohta. Kõnealuse sättega rakendatakse Haagi 1961. aasta testamendi vormile kohaldatava õiguse konventsiooni.

ÜlesÜles

Seaduse 1. peatüki paragrahv 5 sätestab, et testamendi sisu kehtivus määratakse kooskõlas selle riigi õigusega, mille kodanik testaator oma surma hetkel oli. Seaduse 1. peatüki paragrahv 6 kohaselt kehtib sama ka küsimuse puhul, kas testament on kehtetu vaimuhaiguse, pettuse, vea, sunni või muu lubamatu mõju tõttu.

Rootsis alalist elukohta omanud surnud Taani, Soome, Islandi või Norra kodanike pärandit käsitlevas seaduses (1935:44) on sätestatud Põhjamaid käsitlevad erinormid.

III.8. Asjaõigus

Asjaõiguses kehtivad kollisiooninormid ainult teatavatel juhtudel, mis on seotud laevade ja õhusõidukitega, finantsinstrumentide ja õigusvastaselt kõrvaldatud kultuuriobjektidega, ning teatavaid olukordi reguleerivad Põhjamaade pankrotikonventsioon ja ELi maksejõuetuse määrus.

Näiteks vallas- ja kinnisvara müümise ja hüpoteegiga koormamise puhul määratakse õigusmõju kooskõlas selle riigi õigusega, kus vara müügi või hüpoteegi seadmise ajal asus. Kõnealune õigus määratleb omandiõiguste laadi, kuidas omandiõigused tekivad ja lõpevad, millised on vorminõuded ja millised õigused tekivad omandiõigusest kolmandatele isikutele.

Seoses välisriigi pandiõigusega on kohtupraktikas sedastatud, et kui müüja teadis pandiõiguse tekkimise ajal, et vara viiakse Rootsi ja pandiõigus Rootsis ei kehti, oleks müüja pidanud kasutama panti, mis vastab Rootsi õiguse nõuetele. Lisaks ei ole välisriigi pandiõigusel õigusmõju, kui vara Rootsi viimisest on möödunud teatud aeg. Käsitletakse, et välisriigi võlausaldajal on olnud aega nõuda uue pandi seadmist või võlga sisse nõuda.

III.9. Maksejõuetus

Rootsis tekkinud maksejõuetuse puhul kohaldatakse Rootsi õigust nii pankrotimenetluse kui ka teiste küsimuste, näiteks menetluse algatamise tingimuste suhtes.

Määrus nr 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta sätestab erinormid teiste ELi liikmesriikidega seotud küsimuste lahendamise kohta.

« Kohaldatav õigus - Üldteave | Rootsi - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 26-03-2009

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik