Euroopa Komisjon > EGV > Kohaldatav õigus > Põhja-Iirimaa

Viimati muudetud: 13-10-2006
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Kohaldatav õigus - Põhja-Iirimaa

EJN logo

Käesolevat lehekülge ei eksisteeri enam. See on praegu ajakohastamisel ning selle võib hiljem leida Euroopa e-õiguskeskkonna portaalist.


 

SISUKORD

I. Kehtivate õigusnormide allikad I.
I.1. Siseriiklikud õigusnormid I.1.
I.2. Kehtivad mitmepoolsed rahvusvahelised konventsioonid I.2.
I.3. Kehtivad kahepoolsed põhikonventsioonid I.3.
II. Kollisiooninormide rakendamine II.
II.1. Kas kohtunik on kohustatud kollisiooninorme omal algatusel kohaldama? II.1.
II.2. Tagasisaade ja edasiviide II.2.
II.3. Ühendava teguri muutumine II.3.
II.4. Kollisiooninormide tavapärase kohaldamise erandid II.4.
II.5. Välisriigi õiguse tõendamine II.5.
III. Kollisiooninormid III.
III.1. Lepingulised kohustused ja õigustoimingud III.1.
III.2. Lepinguvälised kohustused (lepinguväline kahju ja õigusrikkumised, alusetu rikastumine, negotiorum gestio jne) III.2.
III.3. Isiku õiguslik seisund ja selle perekonnaseisu puudutavad aspektid (nimi, alaline asukoht, õigusvõime) III.3.
III.4. Vanema-lapse suhte loomine, sealhulgas adopteerimine III.4.
III.5. Abielu, vabalt kooselavad paarid, partnerlus, lahutus, lahuselu, ülalpidamiskohustused III.5.
III.6. Abieluvararežiimid III.6.
III.7. Testamendid ja pärimine III.7.
III.8. Kinnisvara III.8.
III.9. Maksejõuetus III.9.

 

I. Kehtivate õigusnormide allikad

I.1. Siseriiklikud õigusnormid

Põhja-Iirimaa kollisiooninormide allikateks on niihästi seadused kui tavaõigus (pretsedendiõigus), mille omavaheline tasakaal erinevates õigusvaldkondades on erinev. Lepinguvälistele kohustustele ja lepingutele kohaldatava õiguse valikul on praegu näiteks ülekaalus seadused: vastavalt siis 1955. aasta rahvusvahelise eraõiguse seadus (muud sätted) ja 1990. aasta lepingute seadus (kohaldatav õigus). Osa neist lepingutest kasutatakse rahvusvaheliste lepingute jõustamiseks (need lepingud, välja arvatud ELi otsekohalduvad õigusaktid, jõustatakse Põhja-Iirimaal seadusega). Näiteks jõustab 1990. aasta lepingute seadus (kohaldatav õigus) lepingulistele kohustustele kohaldatava õiguse 1980. aasta Rooma konventsiooni.

Kollisiooninormide osas käsitlevad Inglismaa ja Wales ning Šotimaa Põhja-Iirimaad välismaise kohtualluvusena.

I.2. Kehtivad mitmepoolsed rahvusvahelised konventsioonid

Haagi 1961. aasta testamendi vormile kohaldatava õiguse konventsioon.

Lepingulistele kohustustele kohaldatava õiguse 1980. aasta Rooma konventsioon.

Usaldusomandile ja selle tunnustamisele kohaldatava õiguse 1985. aasta 1. juuli Haagi konventsioon.

I.3. Kehtivad kahepoolsed põhikonventsioonid

Meile teadaolevatel andmetel ei ole olemas selliseid õiguse valiku sätteid sisaldavaid kahepoolseid konventsioone, mille üheks pooleks oleks Ühendkuningriik.

back

ÜlesÜles

Tuleb märkida, et kuigi 1980. aasta Rooma konventsioon ja Haagi konventsioon lubavad riigil kohaldada „sisemiste” kollisioonide puhul – näiteks Põhja-Iirimaa ning Inglismaa ja Walesi õiguste vahelised vastuolud – mõnda muud õiguse valiku režiimi, on Ühendkuningriik otsustanud seda võimalust mitte kasutada. Seega kohaldatakse Rooma konventsiooni ja Haagi konventsiooni norme niihästi Ühendkuningriigi erinevate kohtualluvuste vaheliste kollisioonide kui ka rahvusvaheliste kollisioonide puhul.

II. Kollisiooninormide rakendamine

II.1. Kas kohtunik on kohustatud kollisiooninorme omal algatusel kohaldama?

Üldiselt ollakse seisukohal, et kollisiooninorme kohaldatakse üksnes siis, kui vähemalt üks pooltest on nende kohaldamise vajadust põhjendanud. Kui seda tehtud ei ole või kui puuduvad piisavad tõendid välisriigi õiguse sisu kohta, kohaldab kohtunik käsitletavale asjale tavaliselt Inglise õigust. See säte on seotud tõendite esitamise ja menetlusega ning järelikult 1980. aasta Rooma konventsioon jms seda ei mõjuta.

II.2. Tagasisaade ja edasiviide

Tagasisaate ja edasiviite kohaldamise üle on Ühendkuningriigis, eriti Inglismaal, peetud ägedaid akadeemilisi vaidlusi. Kollisiooni puudutavates seadustes (1995. aasta rahvusvahelise eraõiguse seadus (muud sätted), 1990. aasta lepingute seadus (kohaldatav õigus), 1984. aasta seadus välismaiste aegumistähtaegade kohta (Foreign Limitations Period Act)) on valitsenud seisukoht, et tagasisaate ja edasiviite kasutamisest tuleb keelduda. Seega, kui hooletuse tõttu tekitatud lepinguvälise kahju puhul osutab Põhja-Iirimaa õiguse valiku säte Prantsuse õigusele, kohaldatakse Prantsuse siseriiklikku õigust isegi siis, kui Prantsuse kohus oleks kohaldanud mõne teise riigi õigust. Nimetatud valdkondades tagasisaate ja edasiviite kasutamisest keeldumise üheks põhjuseks näib olevat ka see, et nende kohaldamine tekitaks segadust seadustega kehtestatud keerulistes õigusnormides.

back

ÜlesÜles

Näib aga, et tagasisaadet ja edasiviidet kohaldatakse vallas- ja kinnisvara pärimise puhul ja ehk ka selle vara võimalikul üleandmisel, kui Põhja-Iirimaa õiguse valiku sätted viitavad alalise asukoha õigusele või kinnisvara asukoha õigusele, samuti perekonnaõigusega seotud kohtuasjade puhul (mis viitavad alalise asukoha õigusele). Neil juhtudel on tegemist pragmaatilise sooviga kohaldada selle kohtu õigust, mille kohtualluvuses kinnisvara asub, suurendamaks võimalust, et Põhja-Iirimaa kohtu poolt tehtud varaga seotud mis tahes otsus oleks täidetav. Paljudel juhtudel on aga välisriigi õiguse valiku normide sisu tõendamine kallis ja sageli otsustavad pooled hagi põhjendamisest loobuda (vaata punkti 2.2 eespool).

II.3. Ühendava teguri muutumine

Selle probleemi lahendamiseks määratakse iga õiguse valiku normide puhul kindlaks ühendava teguri tuvastamise aeg. Näiteks on vallasvara üleandmisel asjakohaseks kohaldatavaks õiguseks see õigus, mis on kohaldatav kõnealuse vallasvara asukohas sel ajal, mil kõnesolev toiming nimetatud vallasvara valdusõigust väidetavalt mõjutab.

II.4. Kollisiooninormide tavapärase kohaldamise erandid

Põhja-Iirimaa kohtud võivad välisriigi õiguse kohaldamisest keelduda, kui see on vastuolus Põhja-Iirimaa avaliku korraga. Lävi on siiski väga kõrge: keelduda võib näiteks siis, kui tulemus oleks „täiesti võõras Põhja-Iirimaa kohtu õigusemõistmise põhinõuetele”. Põhja-Iirimaa avaliku korra sisu mõjutavad Ühendkuningriigi rahvusvahelised kohustused, eriti Euroopa inimõiguste konventsioon. Inimõiguste rikkumised ongi üheks hästituntud näiteks avaliku korraga seoses tehtavate erandite kohta, teiseks näiteks on õigus, mis lubab „oluliste rahvusvaheliste õigusnormide häbematut avalikku rikkumist” (näiteks Kuveidi vallutamine Iraagi poolt 1990. aastal).

back

ÜlesÜles

Lisaks on 1980. aasta Rooma konventsiooni artikli 7 lõikes 2 sätestatud, et kohtu asukohamaa imperatiivsed sätted on kohustuslikud olenemata sellest, kas võib kohaldada õigust, mis muidu lepingule kehtiks. Põhja-Iirimaa õiguses on selliseid sätteid siiski vähe. Olemasolevad sätted kuuluvad üldiselt tarbijate ja tööhõivega seotud valdkondadesse või rahvusvahelist konventsiooni täiendavatesse õigusaktidesse.

Ühendkuningriik on seadnud Rooma konventsiooni artikli 7 lõike 1 kohta reservatsiooni ega kohalda seetõttu välisriigi imperatiivseid sätteid, mis oleksid rakendatavad sõltumata sellest, kas lepingule kohaldatav õigust on lepinguga tihedalt seotud või mitte (st välisriigi lois de police).

II.5. Välisriigi õiguse tõendamine

Välisriigi õiguse sisu tõendatakse nagu fakti. Seega peavad välisriigi õiguse sisu tõendama pooled ise; kohtunikel ei ole lubatud välisriigi õiguse sisu ise uurida. Kui poolte poolt esitatud tõendid on vasturääkivad, võib kohtunik hinnata ekspertide usaldusväärsust ja tal on lubatud kaaluda esmaseid tõendeid (väiteks välisriikide seadusi ja kohtupretsedente), eriti kui need on kirjutatud inglise keeles ning neis kasutatavad üldmõisted on Põhja-Iirimaa kohtunikule tuttavad.

Välisriigi õiguse sisu tõendatakse tavaliselt eksperditõenditega. Kohtule ei piisa üksnes välisriigi seadusteksti või kohtupretsedendi materjalide või ametiasutuselt pärineva dokumendi esitamisest. Eksperditõendeid välisriikide õiguse kohta tohib esitada igaüks, kes on „piisavalt kvalifitseeritud, et seda oma teadmiste või kogemuste põhjal teha” ja olenemata sellest, kas nimetatud isikul on õigus tegutseda vastavas kohtualluvuses õigusala töötajana või mitte. Siiski on ekspertideks tavaliselt akadeemilise kraadiga isikud või kõnesoleva kohtualluvuse õigusala töötajad. Kui välisriigi õiguse sisu on seoses varasema Põhja-Iirimaa või Inglise kohtuasjaga juba määratletud, võib sellele viidata kui välisriigi õiguse sisu tõendile ning sellisel juhul eeldatakse, et välisriigi õiguse sisu ja antud kohtuasja puhul määratletud õiguse sisu kattuvad, kui ei ole tõendatud teisiti.

back

ÜlesÜles

Tõendamiskoormis on välisriigi õigusele toetuval poolel. Kui välisriigi õigust ei ole suudetud rahuldavalt tõendada, kohaldatakse tavaliselt Inglise õigust. Kui aga ei ole põhjust arvata, et välisriigi õigus mingilgi moel sarnaneks Põhja-Iirimaa õigusega (nt Euroopa mõne teise kohtualluvuse maksuseadus), võidakse hagi jätta läbi vaatamata.

III. Kollisiooninormid

III.1. Lepingulised kohustused ja õigustoimingud

Kõikide lepingulisi kohustusi käsitlevate ja õiguse valikut sisaldavate juhtumite puhul rakendatakse 1990. aasta lepingute seadusest (kohaldatav õigus) tulenevalt 1980. aasta Rooma konventsiooni. 1980. aasta Rooma konventsiooni õiguse valiku norme kohaldatakse ka juhtumitele, mida Põhja-Iirimaa siseriiklik õigus lepingulisteks ei tunnista (puudub lepingust saadav tulu, näiteks kinkelepingud) . Tõenäoliselt on konventsiooniga hõlmatud ka teatud olukorrad, mida Põhja-Iirimaa õigus käsitleb lepinguvälise kahjuna – näiteks panga poolt kohustuste ülevõtmine kolmandate isikute suhtes seoses hooletusega oma klientide maksevõimet puudutavate nõuannete andmisel. Ühendkuningriik on seadnud konventsiooni artikli 10 lõike 1 punkti e kohta reservatsiooni, mis käsitleb lepingu ja alusetu rikastumise vahelist piiri. Siiski on Põhja-Iirimaa õigus tõenäoliselt kooskõlas artikli 10 lõike 1 punkti e olemusega: õigus, mis oleks reguleerinud tühist lepingut siis, kui see oleks kehtinud, reguleerib tõenäoliselt ka alusetu rikastumise nõuet.

Nii nagu kõigi õiguse valiku normide puhul, määrab lex fori ka menetlusküsimuste otsustamise. Seega reguleeritakse kahju astme (kuid mitte kahju liikide) hindamist ja tõendamisviise kohtu asukohariigi õigusega. Aegumistähtajad on materiaalõiguslikud ja need määratakse lepinguliste kohustuste puhul kindlaks konventsiooni järgi kohaldatava õigusega. Esmased materiaalõigusnormid on järgmised:

back

ÜlesÜles

Kohtuasjade puhul, kus pooled on teinud selgesõnalise õiguse valiku või kui nende õiguse valikut on võimalik põhjendatud kindlusega tõestada, kohaldatakse nende poolt valitud õigust. Valikut saab pidada põhjendatud kindlusega tõestatuks, kui lepingu koostamise tüüpvorm on teadaolevalt reguleeritud konkreetse seadusega (näiteks Lloydi merekindlustuspoliis), või pooltevaheliste varasemate suhete valguses. Kui on tehtud kohtu valiku kokkulepe, piisab sellest sageli järeldamiseks, et selle kohtu õigust oligi kavatsetud kasutada, kuid see ei ole siiski alati nii. Vahekohtu kokkuleppe puhul, kui vahekohtunike valiku kriteeriumid on kindlaks määratud, on kergem teha järeldusi õiguse valiku kohta, kuid kui vahekohtuniku valikul on viidatud mõnele rahvusvahelisele organisatsioonile, on valiku tõestamine põhjendatud kindlusega vähem tõenäoline.

Valikuvabadus on mitmes suhtes piiratud. Esiteks ei tohi õiguse valik tarbija- ja töölepingute puhul tarbijat või töötajat ilma jätta talle imperatiivsete sätete poolt pakutavast kaitsest, mis on olemas selles õiguses, mida nimetatud juhtumi puhul oleks kohaldatud, kui selgelt väljendatud õiguse valik oleks puudunud. Teiseks, kui kõik olukorra elemendid on seotud ühe riigiga, ei tohi teise õiguse valik kehtetuks muuta nimetatud riigi imperatiivseid sätteid. Ühendkuningriik on seadnud reservatsiooni artikli 7 lõike 1 kohta: Põhja-Iirimaa kohus ei jõusta välisriigi imperatiivseid sätteid üksnes seepärast, et leping on välisriigiga tihedalt seotud. Põhja-Iirimaa kohus kohaldab sellisel juhul Põhja-Iirimaa imperatiivseid sätteid (st sätteid, mida püütakse kohaldada olenemata sellest, milline õigus lepingut reguleerib). Näiteks selliste sätete kohta on 1977. aasta ebaõiglaste lepingutingimuste seaduse (Unfair Contract Terms Act) paragrahvi 27 lõike 2 punkt a, milles nõutakse, et lepingust ei tohi välja jätta müüja teatud kohustusi (näiteks vihjatud tingimusi kauba kvaliteedi kohta); paragrahvi 27 lõike 2 punktis a on sätestatud, et neid sätteid kohaldatakse ka siis, kui on valitud välisriigi õigus, mille kasutamise abil on soovitud nimetatud kaitsest hoiduda. Kolmandaks, kui valitud õigus on vastuolus Põhja-Iirimaa avaliku korraga, siis vastuolus olevat sätet ei kohaldata. Kui on tekkinud lahkarvamus valiku kehtivuse osas – näiteks väide sunni kohta – siis tehakse valitud lahenduse kehtivus kindlaks oletatavalt kohaldatava õiguse abil (see on õigus, mis oleks lepingut reguleerinud siis, kui valik oleks olnud kehtiv), välja arvatud juhud, kui seda peetakse „põhjendamatuks” (sel juhul võib kohaldada eriarvamusel oleva poole alalise elukoha õigust).

back

ÜlesÜles

Kohtuasjade puhul, kus õiguse valikut ei ole selgesõnaliselt väljendatud või kus seda on võimalik põhjendatud kindlusega tõestada, kontrollitakse lepinguid tavaliselt kahes etapis. Esimeses etapis eeldatakse, et kohaldatavaks õiguseks on määrava tegutseja (characteristic performer) alalise elukoha õigus. Määravat tegutsejat pole alati kerge tuvastada, kuid tavaliselt on selleks see pool, kes kauba või teenuse eest ei maksa (näiteks on määravaks tegutsejaks toote müüja, laenuandja pangatehingu puhul, käendaja garantiilepingu puhul). Nimetatud eelduse võib ümber lükata selle riigi kasuks, millega leping on tihedamalt seotud, kuid üksnes siis, kui on olemas „asjaolud, mis selgelt tõestavad ühendava teguri olemasolu, mis põhjendab [eelduse] tähelepanuta jätmist”. Tarbija- ja töölepingute puhul kohaldatakse vastavalt tarbija alalise elukoha ja töötaja tavalise töökoha õigust.

III.2. Lepinguvälised kohustused (lepinguväline kahju ja õigusrikkumised, alusetu rikastumine, negotiorum gestio jne)

„Lepinguväliste kahjudega seotud küsimuste” puhul kohaldatakse enamusele neist 1995. aasta rahvusvahelise eraõiguse seaduse (muud sätted) III osa sätteid (välja on jäetud laim ja sellega seotud lepinguvälised kahjud, mis on tavaõigusega hõlmatud: vaata allpool). Õiguse valik juhtudel, kui on tegemist sellise parima äratundmise põhjal määratletava „õigusvastase kohtlemisega” nagu usalduse kuritarvitamine ja ehk ka teise isiku ebaaus abistamine usalduse kuritarvitamise teel, näib toimuvat 1995. aasta seaduses sätestatud õiguse valiku sätete kohaselt. Näiteid „lepinguväliste kahjudega seotud küsimuste” kohta: lepinguvälise kahju tekitaja teovõime, kahju liigid (sealhulgas, kas õigusvastast kohtlemist on võimalik kahjutasuga hüvitada) ja vastuväited. Kohaldatava õigusega määratakse kindlaks ka aegumistähtajad.

back

ÜlesÜles

Materiaalõiguslik norm on kavandatud kaheetapilisena: Esimeses etapis nähakse ette üldnorm: kohaldatav seadus on selle riigi seadus, kus kõnesoleva lepinguvälise kahju või õigusrikkumise tekitanud sündmus toimus. Kui kõik lepinguvälise kahju või õigusrikkumise põhjustanud sündmused on toimunud ühes kohas, on lahendus lihtne. Kui nimetatud sündmuste elemendid toimuvad erinevates riikides, tuleb kohaldatav õigus üldnormi kohaselt valida järgmiselt:

  • Isikukahjude korral (mis hõlmavad haigust ja vaimse seisundi halvenemist) või süüliselt surma põhjustamise juhtumite korral valitakse selle riigi õigus, kus isik kahju kandmise ajal viibis;
  • varakahju korral selle riigi õigus, kus vara kahjustamise ajal asus;
  • kõikidel muudel juhtudel selle riigi õigus, kus nimetatud sündmuse kõige olulisem element või elemendid toimusid. (Sealjuures tuleb kaaluda väidetava lepinguvälise kahju erinevaid elemente, näiteks tegevust/tegevusetust, kannatatud kahju; enamusel juhtudel valitakse õigus koha järgi, kus kahjustav toime otseselt tekkis).

Teises etapis võib esimeses etapis tuvastatud õiguse tagasi lükata. Teises etapis peab kohus kindlaks tegema need tegurid, mis ühendavad lepinguvälist kahju või õigusrikkumist selle riigiga, mille õigus esimeses etapis välja valiti, samuti tuleb kindlaks teha need tegurid, mis lepinguvälist kahju või õigusrikkumist mõne teise riigiga ühendavad. Nende hulka võivad kuuluda: pooltega seotud tegurid (näiteks, kas poolte viibimine kõnesolevas kohtualluvuses oli ajutine või juhuslik, kas poolte vahel on sõlmitud lepinguid, kas neil on ühine alaline asukoht); tegurid, mis on seotud mis tahes sündmusega, mis lepinguvälise kahju või õigusrikkumise moodustab või mis on seotud selle sündmuse mis tahes asjaolude või tagajärgedega (näiteks, kus ohver elab). Kohus peab seejärel hindama kõikide loetletud tegurirühmade olulisust. Ja lõpuks, kohus võib esimeses etapis valitud õiguse tagasi lükata üksnes siis, kui hiljem valitud õiguse kohaldamine on „sisuliselt asjakohasem”; nõutav on tegurite selge ülekaal. On avaldatud arvamust, et seda erandit kasutataks harvemini, kui eespool käsitletud c osa tugineks esimesele etapile.

back

ÜlesÜles

Nagu eespool märgitud, ei kohaldata 1995. aasta seadust laimuga seotud juhtumitele (mis sisaldavad laimu levitamist omandiõiguse ja kaupade kohta, pahatahtlikku valetamist ja mis tahes välisriigi õigusest tulenevat hagi, mis „on [selle] kaebusega vastavuses või on sellele muidu oma olemuselt lähedane”). Sellistel juhtudel kohaldatakse „topelthagetavuse” reeglit: lepinguvälise kahju kohta saab hagi esitada üksnes Põhja-Iirimaal, kui see on tsiviilkorras hagetav välisriigi kohtualluvuses, kus tegevus (tavaliselt avaldamine väljaandes) toimus ja mis oleks tsiviilkorras hagetav ka Põhja-Iirimaa õiguse kohaselt, kui tegevus oleks toimunud Põhja-Iirimaal. See sätte säilitamist on nõudnud meediaorganisatsioonid, kes kardavad survet, mis välismaiste seaduste kohaldamisel tekkida võib. Sellel sättel on siiski üks erand: kui teise riigi suhe toimunu ja pooltega on olulisem, siis kohaldatakse selle teise riigi õigust. Tuleb märkida, et see valdkond on eriti ebamäärane.

Põhja-Iirimaa õiguse seisukoht alusetu rikastumise kaebuste puhul (mis hõlmavad ka retsepti teadmise kohta esitatud hagisid) suhtes on ebaselge. Alusetu rikastumise koha õigust peetakse prima facie normiks, kuid seda on võimalik ümber lükata, eriti siis, kui pooled on olnud eelnevalt seotud (näiteks tühine leping).

Näib, et kuigi Põhja-Iirimaal kohaldatavas Inglise tavaõiguses puudub selline üldine hagi alus nagu seda on negotiorum gestio, kohaldatakse alusetu rikastumise nõuete õiguse valiku norme ka negotiorum gestio nõuete puhul. Tuleb silmas pidada, et esindamist puudutavaid kohtuasju, milles on tõstatatud lepingulised küsimused reguleerib 1980. aasta Rooma konventsioon.

back

ÜlesÜles

Usaldusomandi haldamisega seotud küsimuste puhul valib kohaldatava õiguse disponent, või kui seda valikut ei ole tehtud, siis valitakse õigus, millega usaldusomand on kõige tihedamalt seotud. Nimetatud õigus määrab usaldusomandi kehtivuse, selle ülesehituse, mõjud ja haldamise. Seadusest tulenev usaldusomand on oma hüvitatavuse ulatuses reguleeritud alusetule rikastumisele kohaldatava õigusega (vaata eelmist lõiget).

Nagu teistegi õiguse valiku kohustuste juhtumitel, ei jõustata ka Põhja-Iirimaa avaliku korraga vastuolus olevat välisriigi õigust.

Ühendkuningriik on nõustunud osalema lepinguvälistele kohustustele kohaldatavat õigust käsitleva nõukogu määruse arutamisel (tuntud kui „Rooma II”), ja kui antud määrus jõustub, muutuvad ilmselt ka siin käsitletud materiaalõiguslikud normid.

III.3. Isiku õiguslik seisund ja selle perekonnaseisu puudutavad aspektid (nimi, alaline asukoht, õigusvõime)

Registreeritud abielust sündinud lapse alaline asukoht (algne alaline asukoht (domicile of origin)) on sama, mis tema isal lapse sündimise ajal. Kui laps on sündinud väljaspool registreeritud abielu või kui lapse isa on lapse sündimise ajal surnud, on lapse alaline asukoht sama, kui on tema emal. Seda normi rakendatakse lapse 16-aastaseks saamiseni (st lapse alaline asukoht muutub vastavalt isa või ema alalise asukoha muutumisele).

Üle 16-aastaste isikute puhul jätkatakse algse alalise asukoha kohaldamist seni, kuni nad ise oma alalise asukoha valivad. Et nende alalise asukoha valikut tunnustataks, peavad nad tegelikult vastavas kohtualluvuses ka elama ja kavatsema sinna määramata ajaks või püsivalt elama jääda. Kui üks nendest elementidest lakkab olemast, siis valitud alalist asukohta enam ei kohaldata, selle asemel kohaldatakse algset alalist asukohta.

back

ÜlesÜles

Naise alaline asukoht ei ole enam määratud tema abikaasa alalise asukohaga, seda hinnatakse sõltumatult.

Teovõime teatud konkreetsete kohustuste (nt: lepingu sõlmimine, testamendi tegemine, abiellumine) võtmiseks määratakse kindlaks vastava valdkonna erinormidega ning neid käsitletakse vastavates alajaotistes.

III.4. Vanema-lapse suhte loomine, sealhulgas adopteerimine

Vanema kohustused alaealise suhtes (alla 18-aastane) määratakse Põhja-Iirimaa õiguse põhjal kindlaks siis, kui pädevus kuulub Põhja-Iirimaa kohtule, ja seda isegi siis, kui laps elab välismaal ja on välisriigi kodanik. Kuid vastavalt EL määrusele 1347/2000 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste eest, omab Põhja-Iirimaa kohus pädevust üksnes siis, kui laps on Põhja-Iirimaa elanik või kui ta viibib teises liikmesriigis ja kui vähemalt üks abikaasadest omab vanemlikku vastutust ning on kohtualluvusega nõus.

Laps loetakse registreeritud abielust sündinuks, kui ta olenemata sündimiskohast on sündinud seaduslikust abielust, või kui ta on tunnistatud registreeritud abielust sündinuks kummagi vanema alalise elukoha õigusega lapse sündimise ajal.

Lapsele hooldaja määramisel kohaldab kohus Põhja-Iirimaa õigust kõikjal Põhja-Iirimaa kohtualluvuses (st alati, kui taotleja on Ühendkuningriigi kodanik või tema tavapärane elu- või viibimiskoht on Põhja-Iirimaal).

Lapse adopteerimisel kohaldab Põhja-Iirimaa kohus oma kohtualluvuses Põhja-Iirimaa õigust (alati, kui taotleja alaline asukoht on taotluse esitamise ajal Põhja-Iirimaal, kuid kui see on oluline kohtualluvuse rakendamisele, kaalub kohus ka sarnasust välismaal tunnustatud Põhja-Iirimaa kohtuotsustele). Sellise otsusega antakse kõik kohustused vanematelt adoptiivvanematele üle.

back

ÜlesÜles

III.5. Abielu, vabalt kooselavad paarid, partnerlus, lahutus, lahuselu, ülalpidamiskohustused

Abielu ametlikku kehtivust reguleerib abielutseremoonia läbiviimise koha õigus. See õigus reguleerib abielutseremoonia ja selle komponentide kehtivust, näiteks seda, kas tuleb kasutada teatud kindlaid fraase, konkreetset hoonet, kas vanemate nõusolek on vajalik ja kas abielu on võimalik sõlmida volikirja alusel.

Abiellumiseks vajalik teovõime määratakse kindlaks asjakohase isiku alalise asukoha põhjal abielu sõlmimisele vahetult eelneval ajal. See õigus reguleerib selliseid küsimusi nagu poolte nõusolek, vanuselised nõuded ja sugulastering, kellel on keelatud omavahel abielluda. Abielu ei kehti, kui abiellujate alaline asukoht on Põhja-Iirimaal ja ükskõik kumb neist on abielu sõlmimise ajal alla 16-aastane.

Samasooliste abielusid tõenäoliselt tunnustatakse, kui abielutseremoonia läbiviimise kohast tulenevalt on sõlmitav suhe määratletud abieluna ja kui pooltel on abiellumiseks vajalik teovõime olemas. Kui aga seda suhet abieluna tunnustatud ei ole, kehtib see tõenäoliselt lepinguliste õiguste tekitamise kaudu.

Mis puutub lahutusse, siis vastavalt nõukogu määrusele 1347/2000 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega abikaasade ühiste laste ees, on Põhja-Iirimaa kohtul lahutusprotsessi puhul pädevus üksnes siis, kui on täidetud üks järgmistest tingimustest: abikaasade peamine elukoht või alaline asukoht on Põhja-Iirimaal; abikaasade peamine elukoht oli Põhja-Iirimaal ja üks neist elab seal ka praegu; kostja peamine elukoht on Põhja-Iirimaal; hageja oli Põhja-Iirimaa elanik vähemalt üks aasta enne hagi esitamise kuupäeva (või kuus kuud, kui hageja on liikmesriigi kodanik). Kui mitte ükski neist tingimustest ei ole täidetud ja ka ükski teine liikmesriik ei ole pädev, annab siseriiklik õigus pädevuse Põhja-Iirimaa kohtule, kui vähemalt ühe poole alaline asukoht oli lahutusprotsessi alustamise ajal Põhja-Iirimaal. Põhja-Iirimaa kohus kohaldab oma kohtualluvuse puhul lahutusprotsessile Põhja-Iirimaa õigust. Õigustühiseks tunnistamise taotlemise menetluse puhul kohaldatakse eespool nimetatud õigust (abielutseremoonia toimumise koha õigus või poolte alalise asukoha õigus) õigustühiseks tunnistamise alusest lähtuvalt. Välisriigis toimunud lahutust tunnistatakse, kui ühel poolel oli nimetatud riigis toimunud menetluse ajal seal peamine elukoht, alaline asukoht või selle riigi kodakondsus.

back

ÜlesÜles

Ülalpidamiskohustuste osas järgib Ühendkuningriik nõukogu määrust 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades. Põhja-Iirimaa kohus on selle kohaselt pädev, kui nimetatud kohtule kuulus pädevus lahutuse puhul, või siis, kui lahutus on saadud välisriigis toimunud menetluse abil, kusjuures ühe poole alaline asukoht oli Põhja-Iirimaal välisriigis toimunud lahutuse ajal või oli selle poole peamine elukoht Põhja-Iirimaal aasta enne nimetatud kuupäeva, või kui ühel pooltest on kasutoov osalus abikaasade endises ühises kodus, mis asub Põhja-Iirimaal. Nendel juhtudel kohaldatakse Põhja-Iirimaa õigust.

Nagu juba nimetatud, kohaldatakse kõikide nende juhtumite puhul tagasisaadet ja edasiviidet.

III.6. Abieluvararežiimid

Kui puudub abieluvaraleping või vastav kokkulepe, määratakse abikaasade õigused vallasvarale (soetatud kas enne abielu või abielu ajal) abieluaegse alalise asukoha õigusega. Kui mõlemal abikaasal on sama alaline asukoht, siis see ongi nende abieluaegne alaline asukoht. Kui see nii ei ole, siis kohaldatakse õigust, millega pooled ja abielu on tihedamalt seotud. Poolte abieluaegsed kavatsused on olulised üksnes siis, kui need viitavad kaudsele õiguse valikule. Tõenäoliselt saab sama sätet kohaldada ka kinnisvarale, kuid vähemalt ühe juhtumi puhul eelistatakse kinnisvara asukoha õigust.

Abielulepingu või vastava kokkuleppe puhul kohaldatakse lepinguõigust: see on abieluaegse alalise asukoha õigus, kui puuduvad viited muule kohaldatavale õigusele.

back

ÜlesÜles

III.7. Testamendid ja pärimine

Seadusjärgse pärimise puhul (st kui puudub testament), kohaldatakse vallasvara pärimisele pärandaja surmaaegse alalise asukoha õigust; kinnisvara pärimisele kohaldatakse kinnisvara asukoha kohtualluvuse õigust.

Pärandaja teovõimelisus testamendi tegemise ajal määratakse kindlaks tema alalise asukoha õigusega testamendi tegemise ajal. Annakusaaja on õigustatud vallasvara vastu võtma, kui ta on teovõimeline kas oma alalise asukoha õiguse või pärandaja alalise asukoha õiguse kohaselt.

1963. aasta testamendiseaduse kohaselt on testament ametlikult kehtiv (näiteks õige tunnistajate arv) siis, kui see on kooskõlas ühe allpool nimetatud õigusega: testamendi tegemise koha õigus (st tavaliselt see koht, kus testament allkirjastati ja tunnistajate poolt tõendati) testamendi tegemise ajal; pärandaja alalise asukoha, peamise elukoha või kodakondsusjärgne õigus testamendi tegemise ajal; pärandaja alalise asukoha, peamise elukoha või kodakondsusjärgne õigus tema surma ajal. Testament on ametlikult kehtiv ja võimaldab kinnisvara vastu võtta, kui see vastab selle kohtualluvuse õigusele, kus nimetatud kinnisvara asub.

Vallasvara kohta tehtud testament on materiaalselt kehtiv (näiteks piirangud testamendiga tehtava päranduse suuruse kohta), kui see on kooskõlas pärandaja alalise asukoha õigusega tema surma ajal; kinnisvara kohta tehtud testament on materiaalselt kehtiv, kui see on kooskõlas selle koha kohtualluvuse õigusega, kus kinnisvara asub.

Testamenti tõlgendatakse pärandaja poolt määratud õiguse kohaselt, mis eeldatavasti on tema alalise asukoha õigus testamendi tegemise kuupäeval.

back

ÜlesÜles

Testamendi väidetava tühistamise kehtivus määratakse kindlaks pärandaja alalise asukoha õigusega testamendi väidetava tühistamise ajal. Kui aga väidetakse, et tühistamine saavutati hilisema testamendi abil (vastupidiselt näiteks tühistamisele testamendi katkirebimise teel), siis see, kas hilisem testament tühistab varasema, määratakse kindlaks õiguse abil, mida kohaldatakse teise testamendi õiguspärasusele ja ametlikule kehtivusele. Kui on ebaselge, kas teine testament esimese tühistab, määratakse tõlgendus kindlaks pärandaja poolt määratud õigusega, milleks on eeldatavasti tema alalise asukoha õigus teise testamendi tegemise kuupäeval.

III.8. Kinnisvara

Varadega seotud kohtuasjad jagunevad kinnis- ja vallasvaraasjadeks; kas on tegemist kinnis- või vallasvaraga, määrab selle koha õigus, kus vara asub.

Kinnisvara puhul kohaldatakse selle koha õigust, kus vara asub ning kohaldatakse tagasisaadet ja edasiviidet.

Materiaalse vallasvara puhul kohaldatakse selle koha õigust, kus vara asus selle sündmuse ajal, mis väidetavalt selle omandiõigust mõjutas ning kohaldatakse tagasisaadet ja edasiviidet.

Kui immateriaalse vallasvara puhul on tegemist lepingulise õigusega (enamasti on see nii võlgade puhul), kohaldatakse 1980. aasta Rooma konventsiooni. Seega määrab loovutuslepingu õigus kindlaks loovutuse kehtivuse ja võlalepingu õigus määrab, kas loovutamine saab toimuda. Tavaõigus võib kajastada seda seisukohta juhtudel, kui immateriaalse vara soetamine ei olnud vabatahtlik.

III.9. Maksejõuetus

Ühendkuningriik täidab nõukogu määrust 1346/2000 maksejõuetusmenetluse kohta, kus on määratud asjakohased sätted võlgniku vara või õiguste osalise või täieliku loovutamise ja likvideerija määramise menetluste kohta juhul, kui võlgniku põhihuvid on ühes liikmesriigis (välja arvatud Taani). Kui pädevus kuulub Põhja-Iirimaa kohtule (võlgniku põhihuvid on koondatud Põhja-Iirimaale, kus eeldatavasti on ka tema registrijärgne asukoht), kohaldatakse Põhja-Iirimaa õigust.

Nende juhtumite puhul, mis jäävad määruse 1446/2000 reguleerimisalast välja, kohaldatakse Põhja-Iirimaa kohtu pädevuse puhul Põhja-Iirimaa õigust (kui ettevõte on registreeritud Põhja-Iirimaal või kui Inglismaal on isikuid, kes saaksid likvideerimisest kasu ning puuduvad kaalukad põhjendused kohtualluvuse muutmiseks). Põhja-Iirimaa võlanõudest loobumine on kehtiv olenemata sellest, milline õigus võlga reguleerib.

Täiendav informatsioon

  • Põhja-Iirimaa Kõrgema Kohtu hiljutised lahendid English

  • BAILII andmebaas hiljutiste kohtulahendite kohta English

  • 1980. aasta Rooma konventsioon ja selgitav raport English

  • Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverents English - français

« Kohaldatav õigus - Üldteave | Ühendkuningriik - Üldteave »

back

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 13-10-2006

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik