Euroopa Komisjon > EGV > Kohaldatav õigus > Prantsusmaa

Viimati muudetud: 26-03-2009
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Kohaldatav õigus - Prantsusmaa

EJN logo

Käesolevat lehekülge ei eksisteeri enam. See on praegu ajakohastamisel ning selle võib hiljem leida Euroopa e-õiguskeskkonna portaalist.


 

SISUKORD

I. Kehtivate õigusnormide allikad I.
I.1. Riigi õigusnormid I.1.
I.2. Kehtivad mitmepoolsed rahvusvahelised konventsioonid I.2.
I.3. Peamised kehtivad kahepoolsed konventsioonid I.3.
II. Kollisiooninormide rakendamine II.
II.1. Kohtuniku kohustus kohaldada kollisiooninorme omal algatusel II.1.
II.2. Tagasisaade ja edasiviide II.2.
II.3. Kollisiooninormi pideme muutumine II.3.
II.4. Kollisiooninormide tavapärase kohaldamise erandid II.4.
II.5. Välisriigi õiguse tõendamine II.5.
III. Kollisiooninormid III.
III.1. Lepingulised kohustused ja õigusaktid III.1.
III.2. Lepinguvälised kohustused III.2.
III.3. Vanema ja lapse vaheliste suhete kindlaksmääramine, kaasa arvatud lapsendamine III.3.
III.3.1. Vanema ja lapse vaheliste suhete kindlaksmääramine III.3.1.
III.3.2. Lapsendamine III.3.2.
III.4. Abielu, registreerimata kooselu, kooselu, abielulahutus, abikaasade lahuselu, ülalpidamiskohustus III.4.
III.4.1. Abielu III.4.1.
III.4.2. Registreerimata kooselu ja kooselu III.4.2.
III.4.3. Abielulahutus ja abikaasade lahuselu III.4.3.
III.4.4. Ülalpidamiskohustus III.4.4.
III.5. Abieluvara III.5.
III.6. Testamendid ja pärimine III.6.
III.7. Kinnisvara III.7.
III.8. Maksejõuetus III.8.

 

I. Kehtivate õigusnormide allikad

I.1. Riigi õigusnormid

Kuna Prantsuse rahvusvaheline eraõigus ei ole siiani kodifitseeritud, sisalduvad kollisiooninormid küll erinevates seadustikes (tsiviilseadustik, äriseadustik, tarbijaseadustik), kuid tulenevad põhimõtteliselt kohtupraktikast. Mõned on sätestatud ühenduse teisese õiguse aktides.

I.2. Kehtivad mitmepoolsed rahvusvahelised konventsioonid

Märkimisväärselt suur arv kollisiooninorme tuleneb mitmepoolsetest rahvusvahelistest konventsioonidest, millega Prantsusmaa on ühinenud. Enamik neist konventsioonidest on välja töötatud Haagi rahvusvahelise eraõiguse konverentsi raamistikus.

I.3. Peamised kehtivad kahepoolsed konventsioonid

Kahepoolsed konventsioonid, mida Prantsusmaa kohtud kõige sagedamini kasutavad, hõlmavad isiku õiguslikku seisundit. Ära tuleks märkida järgmised:

  • Prantsusmaa ja Maroko vahel 10. augustil 1981. aastal sõlmitud leping, mis käsitleb isiku ja perekonna õiguslikku seisundit ja õigusalast koostööd.
  • Prantsusmaa ja Poola vahel 5. aprillil 1967. aastal sõlmitud leping, mis käsitleb kohaldatavat õigust, kohtualluvust ja välisriigi kohtuotsuse tunnustamist seoses isikute ja perekondadega.

II. Kollisiooninormide rakendamine

II.1. Kohtuniku kohustus kohaldada kollisiooninorme omal algatusel

Kohtupraktika kohaselt peab asja arutav kohtunik tegema kindlaks, kas õigus, millele kohtuasjas tuginetakse, on kohaldatav või mitte; kohtunik hindab seda enda riigi õigusest lähtudes.

ÜlesÜles

Kohtunik on kohustatud enda riigi kollisiooninorme kohaldama üksnes juhul, kui eespool mainitud õigus ei ole kohaldatav (peamiselt kohtuasjades, mis on seotud isiku õigusliku seisundiga, st käsitlevad teo- ja õigusvõimet, abielu sisulist kehtivust, abielulahutust jne). Kui kõnealune õigus on kohaldatav, peavad pooled tuginema tavapäraselt kohaldatavale välisriigi õigusele.

II.2. Tagasisaade ja edasiviide

Prantsusmaa rahvusvahelises eraõiguses on tagasisaade ja edasiviide määratletud kui kollisiooninormi pideme konflikt: Prantsusmaa kollisiooninormides nähakse ette välisriigi õiguse kohaldamine, aga selle riigi, kelle õigusele viidatakse, kollisiooninormides nähakse omakorda ette Prantsusmaa õiguse kohaldamine (esimese astme tagasisaade) või muu riigi õiguse kohaldamine (teise astme tagasisaade).

Kõnealust mehhanismi, mida on raske kooskõlla viia valikuvabadusega, on alati kasutatud vähe ja eelkõige hoidutakse selle kasutamisest lepingulisi ja abielusuhteid käsitletavates asjades. Isegi isiku õiguslikku seisundit käsitlevates asjades kasutatakse seda praegu järjest vähem.

II.3. Kollisiooninormi pideme muutumine

Kui kollisiooninormi pide on ajaliselt ja/või ruumiliselt erinev, kas siis määratletakse kohaldatav õigus seoses varasema või seoses uue kollisiooninormi pidemega?

Mõningatel juhtudel on see seaduses sätestatud. Muudel juhtudel lähtutakse kohtupraktikast ning see erineb vastavalt asjaomasele kollisiooninormile, kuid kuna üha rohkem võetakse arvesse liikuvust, siis hinnatakse kollisiooninormi pidet sageli hagi esitamise päeval.

ÜlesÜles

II.4. Kollisiooninormide tavapärase kohaldamise erandid

Tavaliselt kohaldatavatest kollisiooninormidest tehakse erand kahes olukorras:

  • Rahvusvahelise avaliku korraga seotud erand:

    Kohtunik ei kohalda määratud välisriigi õigust, kui selle kohaldamise tulemuseks vastuolu avaliku korraga ehk „üldise õiguse põhimõtetega, mis avaliku arvamuse kohaselt on absoluutse väärtusega”. Kohtunik kohaldab Prantsusmaa õigusnorme nende õigusnormide asemel, mida ta on otsustanud mitte kohaldada.

    Avaliku korraga seotud erandi kohaldamine, mida kaalutakse juhul, kui kohtuasja tulemusel tekiks Prantsusmaa territooriumil mõni õigus, on paindlikum, kui tegemist on välisriigis seaduslikult omandatud õiguste kasutamisega Prantsusmaal.

  • Kohustuslike õigusnormide teooria:

    Kohustuslikke õigusnorme saab määratleda kui „seadusi, mida tuleb järgida riigi poliitilise, sotsiaalse või majandusliku korra kaitsmiseks”.

    Kõnealused õigusnormid on kohaldatavad otseselt, kollisiooninormide vahenduseta. Mõnel juhul on see sätestatud õigusnormis endas. Vastupidisel juhul peab kohtunik tegema kindlaks, milline õigusnorm on otseselt kohaldatav: eelkõige on need Prantsuse või Euroopa konkurentsiõigus ja Prantsuse õigussätted, mis käsitlevad töölepinguid seoses tervise ja ohutuse ning tööaja ja -meetoditega, samuti Prantsusmaal elavate alaealiste kaitsmist ja abistamist käsitlevad sätted jne. Kohtunik peab kohaldama Prantsusmaa kohustuslikke õigusnorme omal algatusel. Välisriigi kohustuslike õigusnormide kohaldamine on vabatahtlik, välja arvatud juhul, kui see on sätestatud rahvusvahelises konventsioonis (nt Rooma konventsiooni artikli 7 lõikes 1).

    ÜlesÜles

II.5. Välisriigi õiguse tõendamine

Tavapäraselt oli välisriigi õiguse sisu selgitamine ja eelkõige tõendamine, et Prantsusmaa õiguse kohaldamine ei annaks samaväärset tulemust, välisriigi õiguse kohaldamist taotlenud poole kohustus.

Pärast suhteliselt hiljutist pretsedenti (1998) on nüüd kokku lepitud, et kui kohtunik on tunnistanud välisriigi õiguse kohaldatavaks, peab ta ise selle sisu uurima. See on kohustuslik juhul, kui kohtuasi on seotud õigusega, mille allikad ei ole kättesaadavad.

Välisriigi õiguse sisu tõendatakse uues tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud meetoditega (eksperdiarvamus, poolte esinemine kohtus, tõendite taotlemine kolmandalt isikult jne).

Tavaline on ka certificat de coutume'i kasutamine. Kõnealuse dokumendi koostab prantsuse keeles Prantsusmaal asuv välisriigi konsulaat või saatkond või välisriigi või Prantsuse jurist, kes on spetsialiseerunud kõnealusele valdkonnale.

III. Kollisiooninormid

III.1. Lepingulised kohustused ja õigusaktid

Lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Kui pooled ei ole konkreetset õigust valinud, peab kohtunik määratlema kohaldatava õiguse kooskõlas lepingu üldise laadi ja kohtuasja asjaoludega.

Lisaks tulenevad konkreetsed kollisiooninormid paljudest rahvusvahelistest lepingutest, millega Prantsusmaa on ühinenud:

  • 19. juuni 1980. aasta Rooma konventsioon lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse kohta, mille artikli 3 lõikes 1 on sätestatud, et lepingu suhtes kohaldatakse lepingupoolte valitud õigust. Valik peab olema väljendatud või nähtuma selgesti lepingutingimustest või juhtumi asjaoludest. Tarbijalepingute ja individuaalsete töölepingute suhtes kohaldatakse erisätteid (vastavalt artiklit 5 ja 6), et kaitsta lepingupoolt, keda peetakse nõrgemaks. Lepinguõiguse valik ei tohi jätta nõrgemat poolt kaitseta, mis on ette nähtud kohustuslike õigusnormidega, millega ta ei ole tihedalt seotud. Tulevane Rooma I määrus, mille üle peetakse praegu läbirääkimisi, peaks konventsiooni ajakohastama ja selle ühenduse tasandil formaliseerima.
  • 15. juuni 1955. aasta Haagi konventsioon kaupade rahvusvahelise müügi suhtes kohaldatava õiguse kohta: kõnealuse õigusakti kohaselt on pooltel ka kohaldatava õiguse valikuvabadus (artikkel 2). Kui pooled ei ole kohaldatavat õigust valinud, reguleerib müüki selle riigi õigus, kus oli müüja alaline elukoht tellimuse saamise ajal (artikkel 3).

Lepingu suhtes kohaldatavas õiguses määratletakse tavaliselt:

ÜlesÜles

  • lepingu kehtivuse olulised tingimused (v.a maht) ja võimalik, et ka vorminõuded;
  • lepingu mõju (tõlgendamine, kohustuste täitmine, kohustuste osaliselt või täielikult täitmata jätmise tagajärjed, kahjude hindamine);
  • poolte kohustustest vabastamise alused.

III.2. Lepinguvälised kohustused

Rooma II määrus hõlmab suure osa kõnealusest valdkonnast. Lisaks määruse sisule ja geograafilisele kohaldamisalale on Prantsusmaa süsteem kooskõlas ka üldreegliga, mille kohaselt on kohaldatavaks õiguseks tellimuse esitamise koha õigus, kuid kooskõlas kohtupraktikaga või rahvusvaheliste lepingutega, millega Prantsusmaa on ühinenud, on sätestatud ka mitmed eriolukordi käsitlevad erinormid:

  • teo või kõlvatu konkurentsi tõttu tekkinud kahju hüvitamisel kohaldatakse kahju tekkimise koha õigust;
  • keskkonnale tekitatud kahju hüvitamisel kohaldatakse kahju tekkimise koha õigust;
  • 4. mail 1971. aasta Haagi konventsioon liiklusõnnetuste suhtes kohaldatava õiguse kohta;
  • 2. oktoobri 1973. aasta Haagi konventsioon tootevastutuse kohta.

III.3. Vanema ja lapse vaheliste suhete kindlaksmääramine, kaasa arvatud lapsendamine

III.3.1. Vanema ja lapse vaheliste suhete kindlaksmääramine

Vanema ja lapse vahelised suhted määratakse kindlaks vastavalt selle riigi õigusele, mida kohaldati ema suhtes lapse sündimise päeval, või vastavalt lapse suhtes kohaldatavale õigusele, kui ema ei ole teada.

Vanema ja lapse vaheliste suhete mõju reguleerib selle riigi õigus, mille kodanik laps on, või selle riigi õigus, mida kohaldatakse vanemate suhtes pärast abiellumist.

ÜlesÜles

Rahvusvahelised konventsioonid on siiski kõnealuste õigusnormide suhtes ülimuslikud juhul, kui kohtuasjaga on seotud riigid, mis on ühinenud konventsioonidega, mille sisuline kohaldamisala asjaomaseid kohtuasju hõlmab: vanemlikku vastutust hõlmavad juhtumid, mille puhul lapse alaline elukoht on Prantsusmaa või muu 1961. aasta Haagi konventsiooni osalisriik; juhtumid, mis on seotud lapse ebaseadusliku viimisega ühest 25. oktoobri 1980. aasta Haagi konventsiooni osalisriigist teise; juhtumid, mis on seotud 2. oktoobri 1973. aasta Haagi konventsioonis sätestatud ülalpidamiskohustusega.

III.3.2. Lapsendamine

Lapsendamise tingimusi ja selle mõjusid, reguleerib kohtupraktikas selle riigi õigus, mille kodanik on lapsendaja, samas kui lapsendatud lapse nõusolekut või esindamist reguleerib selle riigi õigus, mille kodanik on laps.

III.4. Abielu, registreerimata kooselu, kooselu, abielulahutus, abikaasade lahuselu, ülalpidamiskohustus

III.4.1. Abielu

Abielu oluliste tingimuste (abiellumisvõime, nõusolek jne) suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, mille kodanikud abikaasad on (tsiviilseadustiku artikkel 3). Välismaal abielluvad Prantsusmaa kodanikud peavad järgima Prantsusmaa õiguse olulisi sätteid (tsiviilseadustiku artikkel 170). Kui tulevased abikaasad on erineva kodakondsusega, kohaldatakse mõlema riigi õigust vastavalt sellele, kumma riigi õiguses on sätestatud rangemad piirangud abiellumisele.

Seoses vorminõuetega (täidetavad vorminõuded, ilmalik või kiriklik abielu jne) kohaldatakse põhimõtteliselt selle riigi õigust, kus toimub abielutseremoonia.

ÜlesÜles

Abielu tagajärgede suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, mille kodanikud abikaasad on. Kui abikaasad on erineva kodakondsusega, kohaldatakse nende ühise elukohariigi õigust. Kui abikaasad elavad erinevates riikides, kohaldavad Prantsusmaa kohtud Prantsusmaa õigust.

Kõnealune õigus hõlmab eelkõige abielust tulenevaid isiklikke kohustusi (truudus, abistamine, kooselu) ja abikaasade vahelisi lepinguid, välja arvatud tulevase vara kinkimine teineteisele, mille suhtes kohaldatakse pärimisõigust.

III.4.2. Registreerimata kooselu ja kooselu

Registreerimata kooselu puhul kohaldatakse koos elavate isikute vaheliste erinevate õigussuhete suhtes õigust, mis sobib konkreetse suhte laadiga (Pariisi piirkonnakohtu 21. novembri 1983. aasta otsus).

Seoses korraldatud kooselu, näiteks tsiviilsolidaarsuspakti suhtes kohaldatava õigusega lähevad erialased arvamused lahku ning puudub konkreetne kohtupraktika, millele tugineda. Mõnede arvates tuleb selliste kooselude suhtes kohaldada õigusaktide suhtes kohaldatavat õigust. Teiste arvates tuleb kohaldada huvitatud isikute isikliku seisundi suhtes kohaldatavat õigust. Mõned jälle eelistavad unikaalse (sui generis) kollisiooninormi pideme loomist ehk institutsiooniõiguse kohaldamist. Ja mõned väidavad, et vähemalt tsiviilsolidaarsuspaktiga seoses peaks olema kohustuslik Prantsusmaa õiguse kohaldamine.

III.4.3. Abielulahutus ja abikaasade lahuselu

Tsiviilseadustiku artiklis 310 on sätestatud: „Abielulahutuse ja abikaasade lahuselu suhtes kohaldatakse Prantsusmaa õigust juhul, kui:

ÜlesÜles

  • mõlemad abikaasad on Prantsusmaa kodanikud;
  • mõlema abikaasa alaline elukoht on Prantsusmaa territooriumil;
  • kui puudub välisriigi kohtualluvus ja samas kuulub abielulahutus või abikaasade lahuselu Prantsusmaa kohtu pädevusse.”

Kassatsioonikohus on leidnud, et hagi esitamise päeval peab olema täidetud tingimus, mille kohaselt peab pooltel olema Prantsusmaa kodakondsus või peab nende alaline elukoht olema Prantsusmaal.

Abielulahutuse või abikaasade lahuselu suhtes kohaldatavas õiguses on määratletud lahutuse või lahuselu alused (eksimus, kokkusobimatus, abielu pöördumatu purunemine, vastastikune nõusolek jne) ja finantstagajärjed (kahjuhüvitise väljamõistmine, hüvitis või abikaasade vaheline ülalpidamiskohustus).

III.4.4. Ülalpidamiskohustus

Praegu Prantsusmaal kohaldatavad kollisiooninormid tulenevad ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatavat õigust käsitleva 2. oktoobri 1973. aasta Haagi konventsiooni artiklitest 4, 5 ja 6, mille kohaselt on kohaldatavaks õiguseks ülalpeetava alalise elukoha õigus. Kui ülalpeetav kõnealuse õiguse kohaselt siiski elatist ei saa, kohaldatakse selle riigi õigust, mille kodanikud ülalpeetav ja ülalpidamiskohustuslane on (artikkel 5) ja vajadusel asja arutava kohtu asukohariigi õigust.

Määratud õigust kohaldatakse abikaasadevaheliste finantssuhete suhtes (abieluga seotud kulude kandmises osalemine) ja laste ülalpidamiskohustuse suhtes. Kõnealusele õigusele pakub aga vastavalt eelnimetatud 1973. aasta Haagi konventsioonile konkurentsi abielulahutuste ja abikaasade lahuselu suhtes kohaldatav õigus.

ÜlesÜles

III.5. Abieluvara

Kohaldatava õiguse valivad abikaasad abieluvaralepingu sõlmimisel.

Kui kohaldatavat õigust ei ole valitud, tuleb kindlaks teha, milline oli nende poolt vaikimisi valitud õigus. Eeldatakse, et selleks oli abikaasade esimese ühise elukohariigi õigus ehk selle riigi õigus, kuhu nad asusid pärast abiellumist pikemaks ajaks elama.

Selline kord on sätestatud ka 14. märtsi 1978. aasta Haagi konventsioonis, millega Prantsusmaa on ühinenud. Kõnealuses konventsioonis on sätestatud kaks kollisiooninormi pidet vastavalt abikaasade valikule või nende esimesele ühisele elukohale: abikaasade ühine kodakondsus või selle riigi õigus, millega nad on kõige tugevamalt seotud.

Kohaldatava õiguse kohaselt määratletakse abieluvara muutlikkus või püsivus, varade liigid ja abikaasade kontroll vara üle ning abieluvara haldamise ja likvideerimise tingimused.

III.6. Testamendid ja pärimine

Kinnisvara pärimise suhtes kohaldatakse vara asukohariigi õigust. Vallasvara pärimist reguleerib surnud isiku viimase elukohariigi õigus.

Pärimisõigus hõlmab kõiki pärimise, pärandi üleandmise ja likvideerimisega seotud küsimusi.

Seadusjärgse pärimise korral määratakse pärimisõiguse alusel kindlaks pärijad, kellel on õigus pärandile. Pärandi saamiseks vajalik suguluse tõendamine kuulub isiklikku seisundit reguleeriva õiguse, mitte pärandiõiguse valdkonda.

Testamendijärgse pärimise korral kohaldatakse kahte rahvusvahelist õigusakti. Nendeks on Haagi 5. oktoobri 1961. aasta testamendi vormile kohaldatava õiguse konventsioon ja 28. oktoobri 1973. aasta Washingtoni konventsioon rahvusvahelise testamendi vormi käsitleva ühtse õiguse kohta.

III.7. Kinnisvara

Kohaldatavaks õiguseks on vallas- või kinnisvara asukohariigi õigus. Olukord võib muutuda keerukaks, kui vallasvara viiakse ühest riigist teise. Kõnealuse vastuolu lahendamiseks on kohtupraktikas sätestatud, et tuleb arvesse võtta vallasvara asukohta hagi esitamise ajal.

Kui vallasvaraks on transpordivahend (paat, õhusõiduk jne), kuulub see rahvusvahelise lepinguõiguse kohaselt selle riigi kohtu alluvusse, kus vara on registreeritud.

Kohaldatava õiguse kohaselt määratletakse vara esmane või teisene omandiõigus ja omaniku eelisõigused. Samuti reguleerib kohaldatav õigus omandiõiguste omandamise viisid. Sellega seoses võib kasutada ka õigusi tekitavat võõrandamislepingut, eelkõige omandiõiguste võõrandamise lepingut reguleerivat õigust.

III.8. Maksejõuetus

Üldiselt kohaldatakse maksejõuetuse menetluses menetluse algatamise koha õigust. Seejärel määratletakse kohaldatav õigus vastavalt alluvusvaidluse eeskirjadele. 29. mai 2000. aasta määruses nr 1346/2000 on sätestatud kollisiooninormid; kõnealusel juhul on kohaldatavaks õiguseks selle liikmesriigi õigus, kus menetlus algatati (artiklid 4 ja 28).

Maksejõuetuse menetluses kohaldatava õiguse kõrval võidakse kohaldada ka vara asukohariigi õigust, eelkõige siis, kui tegemist on välisriigis asuva varaga seotud lepinguliste tagatiste, eelisõiguste ja hüpoteekidega.

« Kohaldatav õigus - Üldteave | Prantsusmaa - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 26-03-2009

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik