Euroopa Komisjon > EGV > Kohaldatav õigus > Austria

Viimati muudetud: 03-07-2007
Trükiversioon Lisa järjehoidja

Kohaldatav õigus - Austria

EJN logo

Käesolevat lehekülge ei eksisteeri enam. See on praegu ajakohastamisel ning selle võib hiljem leida Euroopa e-õiguskeskkonna portaalist.


 

SISUKORD

Õigusallikad Õigusallikad
1.1. Siseriiklikud õigusnormid 1.1.
1.2. Mitmepoolsed lepingud 1.2.
1.3. Kahepoolsed lepingud 1.3.
Kollisiooninormide kohaldamine Kollisiooninormide kohaldamine
2.1. Kollisiooninormide kohaldamine ametivõimude poolt 2.1.
2.2. Renvoi (tagasisaade ja edasiviide) 2.2.
2.3. Seose muutumine 2.3.
2.4. Erandid kollisiooninormide kohaldamisel 2.4.
2.5. Välisriigi õiguse kohaldamine 2.5.
Kollisiooninormid Kollisiooninormid
3.1. Lepingulised kohustused 3.1.
3.2. Mittelepingulised hüvitisnõuded 3.2.
3.3. Isikustaatus 3.3.
3.4. Põlvnemine, vanemate ja laste vahelised suhted, sealhulgas lapsendamine 3.4.
3.5. Abielu, kooselu, lahutus, ülalpidamiskohustused 3.5.
3.6. Abikaasadevahelised varalised suhted 3.6.
3.7. Pärimine, testamendid 3.7.
3.8. Asjaõigused 3.8.
3.9. Maksejõuetus 3.9.

 

1. Õigusallikad

1.1. Siseriiklikud õigusnormid

Austria rahvusvaheline eraõigus (IPR) on seadustikeks korraldatud. Selle aluseks olev seadus on rahvusvahelise eraõiguse seadus (IPRG) 15. juunist 1978 (Federal Law Gazette nr 304/1978). Peale IPRG leidub kollisiooninorme käsitlevaid sätteid järgmistes õigusnormides:

  • 8. märtsi 1979. aasta föderaalseaduse artikli 13 punkt a, millega sätestatakse tarbijate kaitse (tarbijakaitseseadus – KSchG), Federal Law Gazette nr 140/1979,
  • föderaalseaduse artikkel 11, mis käsitleb õiguste omandamist kinnisvara osaajaliseks kasutamiseks (osaajalise kasutamise seadus –TNG), Federal Law Gazette I nr 32/1997
  • föderaalseadus, mis käsitleb Euroopa Majanduspiirkonna rahvusvahelist kindlustuslepinguõigust, Federal Law Gazette nr 89/1993,
  • föderaalseaduse artikkel 20, millega rakendatakse direktiivi nr 93/7/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse liikmesriigi suveräänselt territooriumilt ebaseaduslikult kõrvaldatud kultuurivarade tagastamist, Federal Law Gazette I nr 67/1998,
  • föderaalseaduse artikkel 23, mis käsitleb tsiviilvastutust radioaktiivse kiirguse põhjustatud kahjude eest (tuumavastutuse seadus 1999. a.– AtomHG 1999), Federal Law Gazette I nr 170/1998,
  • föderaalseadus, mis käsitleb Euroopa Majanduspiirkonna rahvusvahelist kindlustuslepinguõigust (IWG), Federal Law Gazette nr 89/1993,
  • föderaalseaduse artiklid 16 ja 18, mis käsitlevad arveldamise kehtivust maksesüsteemides, väärtpaberite edastamissüsteemides ja väärtpaberitega arveldamise süsteemides (lõpliku arvelduse seadus), Federal Law Gazette I nr 98/2001,
  • föderaalseaduse artiklid 221 kuni 235 rahvusvahelise maksejõuetuse seaduse (IIRG) kohta, Federal Law Gazette I nr 36/2003.
1.2. Mitmepoolsed lepingud

Vastavalt IPRG artiklile 53 ei laiene IPRG mõju rahvusvahelistele kokkulepetele. Need on selle seaduse ning muude siseriiklike kollisiooninormide suhtes ülimuslikud. Kollisiooninorme sisaldavad alljärgnevad mitmepoolsed lepingud, millele Austria on alla kirjutanud:

ÜlesÜles

  • 24. oktoobri 1956. aasta Haagi konventsioon English - français laste ülalpidamiskohustustele kohaldatavate õigusnormide kohta
  • 5. oktoobri 1961. aasta Haagi konventsioon English - français ametiasutuste volituste ja alaealiste kaitsele kohaldatava seaduse kohta
  • 5. oktoobri 1961. aasta Haagi konventsioon English - françaisviimse tahte avalduse vormile kohaldatava seaduse kohta
  • 4. mai 1971. aasta Haagi konventsioon English - français liiklusõnnetustele kohaldatava seaduse kohta
  • Rahvusvahelise perekonnaseisukomisjoni (CIEC) konventsioon 20. septembrist 1970 English - français PDF File (PDF File 140 KB), mis käsitleb lapse seadustamist vanemate hilisema abiellumise kaudu
  • 4. mai 1971. aasta Rooma konventsioon lepingulistele kohustustele kohaldatava seaduse kohta
1.3. Kahepoolsed lepingud

Kollisiooninorme sisaldavad alljärgnevad kahepoolsed lepingud:

ÜlesÜles

  • 9. septembri 1959. aasta Austria Vabariigi ja Iraani Keisririigi vaheline sõprus- ja elukohaleping
  • 16. detsembri 1954. aasta Austria Vabariigi ja Jugoslaavia Föderatiivse Rahvavabariigi vaheline vastastikusi õigustoiminguid käsitlev leping
  • 11. detsembri 1963. aasta Austria Vabariigi ja Poola Rahvavabariigi vaheline tsiviilõiguslikke toiminguid ja dokumentatsiooni käsitlev vastastikuste suhete leping
  • 9. aprilli 1965. aasta Austria Vabariigi ja Ungari Rahvavabariigi vaheline pärimisasju käsitlev leping

2. Kollisiooninormide kohaldamine

2.1. Kollisiooninormide kohaldamine ametivõimude poolt

Ametivõimud kohaldavad välisriigi seadust vastavalt selle kasutusele tema algses kasutusalas (IPRG artikkel 3).

2.2. Renvoi (tagasisaade ja edasiviide)

Vastavalt IPRG artiklile 5 tuleb järgida renvoid, välja arvatud juhul, kui eraldi viidatakse asjassepuutuvale seadusele. Kui välisriigi seadus viitab tagasi Austria seadusele, on otsustavaks Austria seadus. Kui välisriigi seadus viitab seadusele, millele on juba eelnevalt viidatud, on otsustavaks õigusnorm, millele esimesena viidati.

2.3. Seose muutumine

Hilisem tingimuste muutmine, mis on otsustav sidumisel teatud õigusliku regulatsiooniga, ei mõjuta kohtuasja juba lõpetatud elemente (IPRG artikkel 7). Seetõttu on lõpetatud faktiliste asjaolude puhul põhimõtteliselt kohaldatav seadus, mis oli määrava tähendusega faktiliste asjaolude toimumise ajal, ning jätkuvate asjaolude puhul seadus, mis on otsustav kohtuotsuse tegemise ajal.

ÜlesÜles

2.4. Erandid kollisiooninormide kohaldamisel

Viidatud seadust ei saa kohaldada, juhul kui selle rakendamine annaks tulemuse, mis ei ole kooskõlas Austria õigussüsteemi põhiväärtustega (IPRG artikkel 6).

Austria seaduste kohaselt on olemas sätted, mis on kohaldatavad vaatamata IPRi reeglitele (sekkumisnormid). Mõnede selliste sätete puhul tuleneb nende sätete sekkumisnormide laadne iseloom sõnastusest, teiste puhul aga pelgalt nende esemest.

2.5. Välisriigi õiguse kohaldamine

Välisriigi õiguse valikut tuleb kohaldada ex officio (ametikohustuslikult). Sel eesmärgil võib kohus tugineda poolte koostööle, Föderaalsest Justiitsministeeriumist saadud teabele või ekspertide raportitele.  Juhul kui vaatamata tehtud pingutustele ei õnnestu välisriigi õigust ettenähtud aja jooksul kohaldada, kohaldatakse Austria seadusi (IPRG artikkel 4).

3. Kollisiooninormid

3.1. Lepingulised kohustused

Otsuseid Rooma konventsiooniga mittehõlmatud lepinguliste kohustuste kohta tuleb langetada vastavalt osapoolte poolt selgesõnaliselt või lõplikult nimetatud seadusele. Kui ei valita ühtki seadust, kohaldatakse IPRG artikleid 46 kuni 49 (IPRG artikkel 35). Kui aga artiklid 46 kuni 49 ei reguleeri lepingulisi kohustusi, siis, kuivõrd IPRG artikkel 1 seda täpsemalt ei sätesta, on otsustavaks seadus, millega kohtuasja puutuvad faktid kõige rohkem seonduvad.

ÜlesÜles

Eraldi kollisiooninorme kohaldatakse tarbijalepingutele: tarbijakaitseseaduse (KSchG) artikli 13 punkti a alapunktis 1 rakendatakse mitmete tarbijakaitsealaste direktiivide kollisiooninorme. See säte piirab peamiselt seadusvaliku vabadust tarbijakaitse valdkonnas. Osaajalise kasutamise seaduse (TNG) artikli 11 punkt 1 sisaldab veel üht IPRi sätet, mis piirab vabadust seaduse valikul.

ELi direktiive rakendav Euroopa Majanduspiirkonna rahvusvahelist kindlustuslepinguõigust käsitlev föderaalseadus reguleerib Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigis riske katvatele kindlustuslepingutele kohaldatava seaduse valikut. Seadust saab piiratud ulatuses valida. Kui puudub seaduse valiku võimalus, on määravaks lepinguga kõige lähemalt seonduva riigi seadus. Eeldatakse, et kõige lähemalt seondub leping selle riigiga, kus risk kaetakse. Riskide katmist kohandatakse eri kindlustusliikide puhul eraldi.

Sekkumisnormideks on näiteks töölepinguseaduse muutmise seaduse (AVRAG) artiklid 7, 7a ja 7b, vastavalt millele on Austrias töötajatel hoolimata otsustavast seadusest õigused palkadele ja minimaalsele puhkusele vähemalt kollektiivlepingus kokkulepitud ulatuses. Üks sekkumisnormidest on tarbijakaitseseaduse (KSchG) artikli 13 punkti a alapunkt 2, vastavalt millele kohaldatakse KSchG artiklit 6 (lubamatute lepingutingimuste kohta), Austria tsiviilseadustiku (ABGB) artiklit 864a (ebaharilike sätete kehtivuse kohta üldistes äritingimustes ja lepinguvormide üldtingimustes) ning ABGB artikli 879 punkti 3 (tarbijate kaitseks mõeldud müügitingimuste ja lepinguvormide üldtingimustes esinevatest tarbijate huve suurel määral kahjustavate lepinguliste sätete õigustühisusest), hoolimata lepingu jaoks otsustava tähendusega seadusest, juhul kui leping on sõlmitud seoses ettevõtte tegevusega Austrias selliste lepingute sõlmimise eesmärgil. Samalaadne sekkumisnorm on osaajalise kasutamise seaduse (TNG) artikli 11 punkt 2.

ÜlesÜles

3.2. Mittelepingulised hüvitisnõuded

Seda, millise riigi õigust kohaldatakse mittelepinguliste hüvitisnõuete puhul, reguleerivad IPRG artiklid 35 ja 48.

Nende üle otsustatakse kohustuse osapoolte poolt valitud seaduse alusel ning juhul kui seaduse osas valikut ei ole tehtud, otsustatakse selle riigi seaduse alusel, kus kahju tekitanud teguviis aset leidis. Juhul kui asjaomastel osapooltel on tugevam seos ühe ja sama muu riigi seadusega, on otsustavaks selle riigi seadus.

See kollisiooninorm määratleb otsustava seaduse sellistes küsimustes nagu: kas on tekkinud kahju hüvitamise kohustus, kes peab hüvitist maksma ning kui suur see on. Ka hõlmab see kaasaaitava hooletuse küsimusi ning kahjukannataja otsenõuet kindlustajale, samuti hüvitisnõuete aegumist aegumisreeglite alusel.

Liiklusõnnetustest tulenevate hüvitisnõuete puhul, mis kuuluvad liiklusõnnetustele kohaldatava seaduse valikut käsitleva 4. mai 1971. aasta Haagi konventsiooni English - français reguleerimisalasse, tuleb kohaldada kollisiooninorme vastavalt sellele konventsioonile.

Kõlvatust konkurentsist tulenevate hüvitisnõuete (ning muude nõuete) puhul on otsustavaks selle riigi seadus, mille turul konkurents toimub (IPRG artikli 48 punkt 2).

ÜlesÜles

Mittelepingulisi hüvitisnõudeid Austrias tekkinud ioniseerivast kiirgusest tulenenud kahju eest tuleb kahjukannatanud poole nõudel menetleda vastavalt Austria seadusele (AtomHG 1999 artikli 23 punkt 1). Kui ioniseeriva kiirguse põhjustatud kahju tekib välismaal ning seda tuleb menetleda vastavalt Austria seadusele, tuleb kahju hüvitada ainult sel juhul ja sellises ulatuses, mille määrab kannatanud poole isikustaatus (vt 3.3) (AtomHG 1999 artikli 23 punkt 2).

Äritegevust teise osapoole nimel ilma selle poole sooviavalduseta tuleb käsitleda vastavalt selle riigi seadusele, kus selline tegevus toimus. Kui selline tegevus on tihedalt seotud muu õigussuhtega, loetakse otsustavaks sellele õigussuhtele kohaldatavat seadust (IPRG artikkel 46).

Alusetu rikastumise nõudeid käsitletakse vastavalt selle riigi seadusele, kus rikastumine toimus. Kui rikastumine põhineb tegevusel, mis viidi läbi mingi õigussuhte baasil, on määravaks selle riigi olulised õigusnormid (vaatamata renvoile), mille olulisi õigusnorme kohaldatakse sellele õigussuhtele (IPRG artikkel 46).

3.3. Isikustaatus

Isiku isikustaatuse määrab selle riigi seadus, mille kodanik ta on.  Kui isikul on rohkem kui üks kodakondsus, on otsustavaks selle riigi seadus, millega isik on kõige tihedamini seotud. Kui isikul on Austria kodakondsus, on see alati otsustav. Pagulaste ja kodakondsuseta isikute puhul määrab isikustaatuse nende alalise elukohariigi seadus (IPR-G artikkel 9).

Isiku nime kasutamise üle otsustatakse vastavalt tema isikustaatusele, sõltumata sellest, mille alusel nime võtmine toimub (IPRG artikkel 13).

ÜlesÜles

Näiteks otsustatakse abiellumisel võetava nime üle mitte perekonnaseisu alusel, vaid vastavalt nimestaatusele. Nime määramise avalduse vormile kohaldatakse IPRG artiklis 8 toodud üldist ametlikku vormi. (Niisiis määratakse õigustoimingu vorm vastavalt samale seadusele, mida kohaldatakse õigustoimingule; siiski piisab, kui järgitakse selle riigi ametlikke nõudmisi, kus õigustoiming teostatakse.) Vastavalt pretsedendiõigusele ei muudeta eelnenud perekonnaseisu alusel võetud nime lihtsalt isikustaatuse (kodakondsuse) muutmisega.

Isiku õigus- ja teovõime üle otsustatakse samuti vastavalt tema isikustaatusele (IPRG artikkel 12).

See käib ka teovõime võimaliku piiramise kohta, näiteks tulenevalt vaimuhaigusest, kuid see ei puuduta õigust abielluda. Kui isik on saanud täisealise staatuse, säilitab ta selle isegi siis, kui vastavalt äsja omandatud isikustaatusele ta seda veel ei oleks.

3.4. Põlvnemine, vanemate ja laste vahelised suhted, sealhulgas lapsendamine

Lapse seaduslikkuse nõuete ja nende vaidlustamise üle otsustatakse vastavalt sellele, milline isikustaatus (vt. punkt 3.3.) oli abikaasadel lapse sünnihetkel või lahutuse ajal, juhul kui abielu oli eelnevalt lahutatud. Juhul kui abikaasadel on erinev isikustaatus, on määravaks lapse isikustaatus sünnihetkel.

Selle viitereegli kohaldamine sisaldab abielumehe isaduse presumptsiooni, seaduslikkuse vaidlustamise põhjendusi ja samuti küsimust sellest, millised isikud on õigustatud lapse seaduslikkust vaidlustama, ning ajapiiranguid lapse seaduslikkuse vaidlustamiseks.

ÜlesÜles

Isa isikustaatus määrab selle, milliseid tingimusi on vaja täita väljaspool seaduslikku abielu sündinud lapse seaduslikuks tunnistamiseks legitiimsuse deklareerimise teel (näiteks ametliku õigusaktiga) (IPRG artikkel 23).

Lapse seaduslikkuse ja seaduslikuks tunnistamise tagajärgede üle otsustatakse vastavalt tema isikustaatusele (IPRG artikkel 24). Vastavalt lapse seaduslikuks tunnistamise konventsioonile kehtib lapse seadustamine vanemate hilisema abiellumise kaudu juhul, kui selle tunnistab kehtivaks ema või isa koduriigi seadus.

IPRG artikkel 24 hõlmab lapse eest hoolitsemist ja tema kasvatamist, lapse vara haldamist ja kasutamist, seadusjärgset esindamist ühe või mõlema vanema poolt, sealhulgas teatud esindamisega seotud tegevuste puhul vajadust loa saamiseks ametivõimudelt, vanemate lahutuse järgset vanema- või isaõiguste määramist ning vastastikusi alimendinõudeid. See säte kattub suurelt osalt alaealiste kaitset käsitleva Haagi konventsiooniga. Vastavalt sellele peavad asjassepuutuvad ametiasutused kohaldama alaealiste kaitse meetmete suhtes oma seadust; selleks on tavaliselt pädevad asukohariigi võimud.

Nõudeid isaduse tuvastamiseks ja selle tunnustamiseks väljaspool seaduslikku abielu sündinud lapse puhul tuleb hinnata vastavalt lapse isikustaatusele tema sünni hetkel. Kui laps on hiljem saanud teise isikustaatuse, kohaldatakse seda, kui see ja mitte tema sünnijärgne isikustaatus võimaldab isaduse tuvastamist või tunnustamist. Seadus, millega kooskõlas isadust tuvastatakse või tunnustatakse, on otsustav ka isaduse vaidlustamisel (IPRG artikkel 25).

Lapse isikustaatus määrab, millised tagajärjed on sellel, et laps sündis väljaspool abielu (IPRG artikkel 25).

ÜlesÜles

Põlvnemise puhul on määravaks isikustaatus teatud ajahetkel. Siiski ei kehti see vanemate ja lapse vahelise suhte puhul, siin loeb lapse vastav isikustaatus.

Lapse adopteerimine sõltub nii lapsendajate kui ka valitud lapse isikustaatusest. Lapse isikustaatus on otsustav piiratud juhtudel, välja arvatud siis, kui laps on täisealine. Sel juhul on isikustaatus otsustavaks vaid nõusoleku saamiseks lapselt või kolmandalt osapoolelt, kellega laps on vastavalt perekonnaseadusele seotud.

Lapsendamise tagajärgede üle otsustatakse lapsendaja isikustaatuse järgi, ning kui lapsendajaks on mõlemad abikaasad, vastavalt seadusele, mis määrab abielu õiguslikud tagajärjed isikule (vt. lõige 3.5.). Ühe abikaasa surma järgselt on selles suhtes määravaks teise abikaasa isikustaatus.

IPRG artikli 26 kohaldamisala hõlmab olulisi tingimusi lapse adopteerimiseks, nagu lapsendaja vanus, lapsendajate ja valitud lapse vanusevahe või küsimus sellest, kas ja millistel tingimustel lapsendaja enda laste olemasolu välistab lapse adopteerimise. Lisaks sellele kohaldatakse IPRG artiklit 26 ka nõusolekule esitatud tingimustele, sealhulgas võimalusele lapsendada ametivõimude otsuse alusel ka juhul, kui nõusolekut pole saadud. Pärimisseaduse tähenduses otsustatakse lapsendamise tagajärgede üle mitte lapsendamisstaatuse, vaid pärimisstaatuse järgi (vt lõige 3.7).

Lapsendamine kui selline on lõplik faktiline olukord, niisiis langetatud otsust seoses hilisema isikustaatuse või seose muutumisega ei muudeta. Lapsendamine on püsiv õigussuhe. Seetõttu on muudetav staatus, mis on otsustav lapsendamise tagajärgedele. Sellega on see sõltuv lapsendaja isikustaatusest.

ÜlesÜles

3.5. Abielu, kooselu, lahutus, ülalpidamiskohustused

Austrias otsustatakse abielu vormi üle vastavalt Austria seadusele ning välismaal sõlmitud abielu vormi üle otsustatakse vastavalt abiellujate isikustaatusele; siiski piisab, kui järgitakse abielu sõlmimise asukoha ametlikke nõudmisi (IPRG artikkel 16). Kui tegemist on kitsendatud viitega abielu sõlmimise asukoha ametlikele nõudmistele, arvestatakse ainult materiaalõiguses määratletud õigusnorme, niisiis on seetõttu tühine igasugune viide kohalikule õigusele (erand IPRG artiklist 5, vt lõige 2.2).

Abielu sõlmimiseks esitatavate tingimuste ja abielu kehtetuse ning abielu kehtetuks tunnistamise tingimuste üle (mida tuleb eristada lahutusest) tuleb otsustada vastavalt mõlema abielluja isikustaatusele (IPR-G artikkel 17).

See viitereegel kehtib kõigile abielu sõlmimiseks olulistele tingimustele, s.t eelkõige seadusega nõutav vanus, abielu takistavate asjaolude puudumine, võimalikud vajalikud nõusolekud ning nende asendatavus.

Vastavalt IPR-G artiklile 18 otsustatakse abielu õiguslike tagajärgede üle isiku seisukohalt vastavalt abikaasade ühisele isikustaatusele. Kui ühine isikustaatus puudub, siis tehakse otsus vastavalt hiliseimale ühisele isikustaatusele, eeldusel et ühel abikaasadest on see veel olemas. Muudel juhtudel tuleb otsus langetada vastavalt mõlema abikaasa alalise elukohariigi seadusele; sellise elukoha puudumise korral aga vastavalt selle riigi seadusele, kus oli nende mõlema viimane alaline elukoht, juhul kui ühel abikaasadest on see veel olemas.

ÜlesÜles

Selle viitereegli kohaldamisala hõlmab eriti kooselukohustust, tähendust elukohale, abistamiskohustust ning samuti abikaasade õigust elatisrahale.  See ei hõlma abielu teel saadud nime ega abielu varalisi suhteid.

Viide on muudetav, s.t kui muutuvad seosed, võib otsustavaks saada teise riigi seadus.

Vastavalt IPRG artiklile 20, otsustatakse lahutuse üle vastavalt selle riigi seadusele, mille alusel otsustatakse abielu õiguslike tagajärgede üle isiku seisukohalt. Siin on määravaks lahutuse aeg.

Hõlmatud on ka lahutuse toimumise tingimused ning selle tagajärjed. Näiteks sisaldub selles sättes õigus lahutusjärgsele elatisrahale.

Kuna seos sõltub konkreetsest ajast, pole viide muudetav.

Austria seaduste kohaselt pole abielu ametlik lõpetamine võimalik. Seepärast tuleks seda menetleda kooskõlas lähima seose reegliga vastavalt IPRG artiklile 1. Millise riigi seadusega on lähim seos, otsustatakse tõenäoliselt analoogia põhjal vastavalt IPRG artiklile 20.

Samuti ei reguleeri Austria seadus selgesõnaliselt mitteametlikku kooselu ega registreeritud kooselu. Seepärast tuleks neid samuti menetleda kooskõlas IPRG artikliga 1.

3.6. Abikaasadevahelised varalised suhted

Abikaasadevaheliste varaliste suhete üle otsustatakse vastavalt poolte selgesõnaliselt valitud seadusele või vastavalt abielu sõlmimisel kehtivale isiku suhtes abielu õiguslikke tagajärgi reguleerivale seadusele, juhul kui sellist õiguslikku valikut ei tehtud (IPRG artikkel 19).

ÜlesÜles

Viitereegel hõlmab nii abikaasadevahelisi juriidilisi kui lepingulisi varalisi suhteid.

Juriidiline seos riigi seaduse valikul on muutumatu.

Mis puutub abielulepingutesse, siis kohaldatakse IPRG artiklit 8, kus õigustoimingu vormiks piisab selle riigi formaalsete nõudmiste järgimisest, kus õigustoiming sooritatakse.

3.7. Pärimine, testamendid

Vastavalt IPRG artiklile 28 otsustatakse pärimisasjade üle vastavalt isikustaatusele, mis kadunul oli surma hetkel. Selle seaduse põhjal otsustatakse, millised isikud nimetatakse pärijaiks, milline on nende pärandiosa ning milline on nende võimalik sundosa vanemate pärandist, annakusaaja õiguslik seisund, millised on kulud ning sundosa pärimiseks õigustatud, kuid pärandist ilmajäetud isikute õigused annakule.

Pärimisvõime ja pärimiskõlbmatuse üle ei otsustata mitte pärija pärimisstaatuse, vaid tema isikustaatuse järgi.

Põhimõtteliselt langevad selle kollisiooninormi alla ka vastutus pärandil lasuvate võlakohustuste eest ja pärimisvõime omandamine. Kui pärimismenetlus viiakse läbi Austrias, alluvad pärimisvõime omandamine ja vastutus pärandil lasuvate võlakohustuste eest Austria seadusele (IPRG artikkel 28(2)).

Pärijata pärandi puhul või juhul, kui seadusjärgseks pärijaks on kohalik omavalitsusüksus, pole vastavalt IPRG artiklile 29 pärimisel otsustavaks mitte lahkunu isikustaatus, vaid selle riigi seadus, kus vara surmapäeval asub.

IPRG artikkel 30 reguleerib eelkõige testamendil, pärimislepingul või pärandist loobumise avaldusel põhineva tahteavalduse kehtivust. Selle üle otsustatakse vastavalt testaatori isikustaatusele õigustoimingu toimumise hetkel. Kui testament on selle seaduse kohaselt kehtetu, kuid aktsepteeritav vastavalt testaatori isikustaatusele tema surmapäeval, on otsustavaks viimatinimetatu. See säte on testamente käsitleva Haagi konventsiooni suhtes ülimuslik.

ÜlesÜles

3.8. Asjaõigused

Materiaalse vara asjaõiguste (sealhulgas asja valdusõiguse) omandamise ja lõppemise üle otsustatakse vastavalt selle riigi seadusele, kus vara asub asjaõiguse soetamise või kaotamise aluseks olevate faktiliste asjaolude toimumisel. Seadusliku omandi  liigi ning õiguste sisu üle otsustatakse vastavalt selle riigi seadusele, kus vara asub (IPRG artikkel 31).

Selle viitereegli rakendusala hõlmab eriti omandiõigust, servituute (kinnisvõlad), pandiõigust, ehitusõigust, korteriomandit ja kinnipidamisõigusi kolmandate osapoolte suhtes. Samuti hõlmab see seadus omandiõiguse ülemineku tagajärgi.

Rakendatavat seadust ei mõjuta hilisem asupaiga muutus, kuna õiguse omandamine tähendab lõpuleviidud fakti.

Asjale õiguse omandamise tagajärjed põhinevad selle asja asukohariigi seadusel. Seetõttu on seos muudetav.

Selle seaduse alusel tehakse otsus ka sellistes küsimustes, mis puudutavad omaniku õiguskaitset, kas ja mil määral on asjaõigust omaval osapoolel volitusi omandi käsutamiseks, näiteks kas panditud tagatist võib müüa ka ilma kohtu sekkumiseta, ning muude küsimuste puhul.

On ka spetsiaalselt transpordivahendeid käsitlev otsus (IPRG artikkel 33). Asjaõiguste üle registrisse kantud vee- ja õhusõidukitele otsustatakse samuti neid registreerinud riigi seaduse järgi; raudteesõidukite puhul on määravaks selle riigi seadus, kus asub sõidukeid kasutava raudtee-ettevõtte tegelik peakontor.

Sõiduki poolt tekitatud kahju või selle likvideerimiseks tehtud kulutuste hüvitisnõuete tagamiseks seatud seaduslike ja kohustuslikult õigustatud pantide või seaduslike kinnipidamisõiguste puhul kohaldatakse selle riigi seadust, kus vara asub, juhul kui selle aluseks olevad faktilised asjaolud loetakse lõppenuks.

ÜlesÜles

On ka spetsiaalsed reeglid, mis puudutavad kinnisvara vormis olevat vara: kui asjaõigus kinnisvarale kuulub ka teise viitereegli kohaldamisalasse (näiteks viide abikaasade varaliste suhete puhul), on ülimuslik asjaõigusseaduse viide, s.t seos vara asukohariigi seadusega.

Immateriaalse vara kohta viitereegel puudub. Vastavalt IPRG artiklile 1 tuleks immateriaalse vara üle otsustada asjaõigusest lähtuvalt vastavalt sellele seadusele, millega on kõige lähem seos. Tagatud õiguste üle otsustatakse kooskõlas lex cartae’ga (asukohamaa õigusega). IPRG artikli 33 punkt a, mis rakendab laiema kasutusalaga rahalisi tagatisi käsitleva direktiivi 2002/47/EÜ artiklit 9, sisaldab erireeglit tagatistele, mille ülekandmiseks võib kasutada väärtpaberite kliiringu süsteemi. Väärtpaberitele, millega arveldatakse väärtpaberitega arveldamise süsteemides, kohaldatakse lõpliku arvelduse direktiivi 98/26/EÜ rakendava lõpliku arvelduse seaduse artiklite 16 ja 18 erireegleid.

3.9. Maksejõuetus

Pankrotiseaduse neljas osa käsitleb rahvusvahelist maksejõuetusõigust. See osa lisati vastavalt föderaalseadusele, mis käsitleb rahvusvahelist maksejõuetuse seadust (IIRG), Federal Law Gazette nr. 36/2003. Vastavalt selle seaduse artiklile 217 kohaldatakse neid sätteid ainult juhul, kui rahvusvaheline õigus või ELi õigusaktid, eriti 29. mai 2000. aasta Nõukogu määrus (EÜ) nr. 1346/2000 maksejõuetuse kohta, ei sätesta midagi muud. Artiklid 221 kuni 235 reguleerivad, millise riigi seadust tuleb kasutada. Need sätted järgivad suurelt osalt maksejõuetust reguleeriva ELi määruse vastavaid sätteid.

Põhimõtteliselt kohaldatakse maksejõuetusmenetluse alustamise tingimuste ja maksejõuetusmenetluse mõjude määramisel selle riigi seadust, kus menetlus alustatakse. Eelkõige sisaldab see lõik reegleid, mis käsitlevad kolmandate osapoolte asjaõigusi, tasaarvestusi, omandireservatsiooni, kinnisvara puudutavaid kokkuleppeid, reguleeritud turge, töölepinguid, maksejõuetusmenetluste mõju ametlikule registreerimisele kuuluvatele õigustele ja sellele, milliseid seadusi kasutatakse kahjustavate tegude ning kolmandatest isikutest ostjate kaitse puhul, mõju menetluses olevatele õigusvaidlustele, omandiõiguste ja muude õiguste jõustamisega seonduvat lex rei situs'e reeglit (reegel, mille kohaselt kehtib asja asukohariigi seadus), tasaarvestus- ja võlgade ümberarvestuskokkulepped, pandi tagasiostutehinguid ning pärast maksejõuetusmenetluste alustamist tehtavaid makseid.

Kui need reeglid kattuvad IPRG või muude kollisiooninormide sätetega, on ülimuslikud pankrotiseaduse spetsiifilisemad sätted.

Täiendav informatsioon

Austria seadussätete sõnastus on saksakeelsena Austria õigusteabesüsteemis Deutsch märksõna “Bundesrecht” (föderaalseadus) all.

« Kohaldatav õigus - Üldteave | Austria - Üldteave »

ÜlesÜles

Viimati muudetud: 03-07-2007

 
  • Ühenduse õigus
  • Rahvusvaheline õigus

  • Belgia
  • Bulgaaria
  • Tšehhi Vabariik
  • Taani
  • Saksamaa
  • Eesti
  • Iirimaa
  • Kreeka
  • Hispaania
  • Prantsusmaa
  • Itaalia
  • Küpros
  • Läti
  • Leedu
  • Luksemburg
  • Ungari
  • Malta
  • Holland
  • Austria
  • Poola
  • Portugal
  • Rumeenia
  • Sloveenia
  • Slovakkia
  • Soome
  • Rootsi
  • Ühendkuningriik