Siin peatükis leiate teavet alljärgneva kohta:

1. jaanuarist 2009 jõustusid ELi uued määrused mahetoodete tootmise, kontrolli ja märgistamise kohta. Mõned uued märgistamist käsitlevad sätted jõustuvad siiski alles 1. juulist 2010.

2007. aasta juunis võttis Euroopa põllumajandusministrite nõukogu vastu nõukogu uue määruse mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise kohta. Selles uues nõukogu määruses on selgelt määratletud mahepõllumajandusliku tootmise eesmärgid, põhimõtted ja üldised eeskirjad.

Uus õiguslik raamistik peab suunama mahepõllumajanduse pideva arendamise uuele kursile. Eesmärgiks on säästvad viljelussüsteemid ja mitmekesine valik kõrge kvaliteediga tooteid. Selles protsessis tuleb edaspidi pöörata senisest veelgi suuremat tähelepanu keskkonnakaitsele, bioloogilisele mitmekesisusele ja kõrgetele loomakaitsestandarditele.

Mahepõllumajanduslik tootmine peab järgima looduse süsteeme ja tsükleid. Niivõrd kui võimalik, tuleb säästev tootmine saavutada bioloogiliste ja mehaaniliste tootmisprotsesside ning maaga seotud tootmise abil, geneetiliselt muundatud organisme (GMOsid) kasutamata.

Mahepõllumajanduses eelistatakse väliseid ressursse tarbivatele avatud tsüklitele siseressursside kasutamisel põhinevaid suletud tsükleid. Ideaalis peaksid välised ressursid piirduma teistest mahetaludest pärinevate maheressursside, loodusliku või looduslikul teel saadud materjali ja madala lahustuvusega mineraalväetistega. Erandjuhtudel võidakse siiski lubada ka keemilis-sünteetilisi ressursse, kui sobivad alternatiivid puuduvad. Nende kasutamiseks antakse luba ja need kantakse komisjoni määruse lisas olevasse lubatud ainete nimekirja alles pärast põhjalikku uurimist komisjoni ja liikmesriikide poolt.

Arvestades, et Euroopa Liit ulatub kaugelt põhjast kuni Euroopa lõuna- ja idaaladeni, võidakse kohalikke kliima-, kultuuri- ja struktuurierinevusi ettenähtud soodustusreeglite abil tasakaalustada.

Toiduaineid tohib märgistada mahedana ainult juhul, kui vähemalt 95% nende põllumajanduslikest koostisosadest on mahepäritolu. Mitte-mahetoidu mahekoostisosad võib loetleda koostisosade loendis mahedana, kui kõnealune toiduaine on toodetud kooskõlas mahepõllumajandust käsitlevate õigusaktidega. Suurema läbipaistvuse tagamiseks peab etiketile olema märgitud kontrolliasutuse kood.

Geneetiliselt muundatud organismide (GMOde) ja nendest valmistatud toodete kasutamine on mahetootmises endiselt keelatud. GMOsid sisaldavaid tooteid ei tohi märgistada mahetoodetena, välja arvatud juhul, kui GMOsid sisaldavad koostisosad on tootesse sattunud tahtmatult ja koostisosa GMO-sisaldus on alla 0,9%.

Uute õigusaktide kohaselt peavad pakendatud mahetoidu tootjad alates 1. juulist 2010 kasutama ELi mahelogo. Kolmandatest riikidest pärit mahetoiduainetel on logo kasutamine siiski vabatahtlik. ELi mahelogo kasutamise korral peab alates 1. juulist 2010 olema märgitud ka põllumajanduslike koostisosade tootmise koht.

Kolmandatest riikidest pärit mahetoodete turustamine ühisturul on lubatud ainult juhul, kui need on toodetud ja kontrollitud samade või samaväärsete tingimuste järgi. Impordikorda on uute õigusaktidega laiendatud. Varem tohtis importida ainult mahetooteid, mis olid pärit ELi poolt tunnustatud kolmandatest riikidest, ning kaupu, mille tootmine oli liikmesriikide poolt kontrollitud ja millele oli antud impordilitsents.

Impordilitsentside väljastamise menetlus asendatakse edaspidi uue impordikorraga. Kolmandates riikides tegutsevaid kontrolliasutusi hakkavad tunnustama ja nende üle järelevalvet teostama vahetult Euroopa Komisjon ja liikmesriigid.

Uus kord võimaldab Euroopa Komisjonil mahetoodete importi ja nende tagatiste kontrollimist paremini jälgida. Peale selle on uutes õigusaktides sätestatud mahe-vesiviljelust ja -vetikaid käsitlevate ELi eeskirjade vastuvõtmise alused.

Lisaks uuele nõukogu määrusele võeti 2008. aastal vastu kaks uut komisjoni määrust, mis reguleerivad mahepõllumajanduslikku tootmist ning mahetoodete importi, turustamist ja märgistamist.

Nõukogu määrus

Nõukogu 28. juuni 2007. aasta määrus (EÜ) nr 834/2007 mahepõllumajandusliku tootmise ning mahepõllumajanduslike toodete märgistamise ja määruse (EMÜ) nr 2092/91 kehtetuks tunnistamise kohta

Selle määrusega kehtestati kõiki tootmise, turustamise, kontrollimise ja märgistamise tasandeid hõlmav õiguslik raamistik mahetoodetele, mida on ELis lubatud pakkuda ja müüa. Määrus näeb ette mahepõllumajandusliku tootmise jätkuva arendamise, sätestades selleks selgelt määratletud eesmärgid ja põhimõtted. Tootmise, kontrolli ja märgistamise üldsuunised kehtestati nõukogu määrusega ja seega saab neid muuta ainult Euroopa põllumajandusministrite nõukogu. Sama määrusega tunnistati kehtetuks varasem määrus (EMÜ) nr 2092/91.

Nõukogu määruse muudatusega lükati kuni 1. juulini 2010 edasi tähtaeg, millest alates kehtivad uued märgistamiseeskirjad ning on kohustuslik kasutada ELi mahelogo.

Kohaldamisala

Nõukogu määrus kehtib järgmiste põllumajandustoodete, sealhulgas vesiviljelussaaduste ja pärmi suhtes:

• elusloomad ja töötlemata tooted
• töödeldud toiduained
• sööt
• seeme ja paljundusmaterjal

Selle määruse reguleerimisala hõlmab ka looduses kasvavate taimede ja merevetikate kogumist.

Määruse reguleerimisala ei hõlma:

• metsloomade küttimisel saadud tooteid ega kalapüügitooteid.

Komisjoni määrused

Seni on vastu võetud järgmised komisjoni määrused:

• komisjoni 5. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 889/2008, milles on sätestatud üksikasjalikud eeskirjad tootmise, märgistamise ja kontrolli kohta, ning määruse esimene muudatus, mis käsitleb mahepärmi tootmiseeskirju esimene muutmismäärus, millega kehtestatakse uued mahepärmi tootmiseeskirjad
• komisjoni 8. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1235/2008, milles on sätestatud üksikasjalikud eeskirjad mahepõllumajanduslike toodete importimise kohta kolmandatest riikidest

Komisjoni määrus (EÜ) nr 889/2008 reguleerib taime- ja loomakasvatussaaduste tootmise kõiki tasandeid alates maaharimisest ja loomapidamisest kuni mahetoiduainete töötlemise, turustamise ja kontrollini. Tehnilisi üksikasju on käsitletud väga põhjalikult, kusjuures peamiselt on tegemist algse mahepõllumajandusmääruse laiendamisega, välja arvatud juhul, kui nõukogu määruses on sätestatud teisiti.

Komisjoni määruse juurde kuulub palju lisasid, kust võib leida näiteks järgmist:

• mahepõllumajanduses kasutamiseks lubatud tooted, nagu väetised, mullaomaduste parandajad ja taimekaitsevahendid;
• mahekarja lautade ja jalutusalade, sealhulgas karjamaade suuruse miinimumnõuded olenevalt loomade liigist ja arengustaadiumist;
• mahepõllumajanduses kasutamiseks lubatud sööt ning segasööda ja eelsegude tootmises kasutatavad söödalisandid ja abiained, mis ei ole toodetud mahepõllumajanduslikult;
• mahetoidu (sealhulgas pärmi) tootmisel kasutamiseks lubatud koostisosad, lisa- ja abiained, mis ei ole toodetud mahepõllumajanduslikult;
• nõuded ühenduse logole.

Komisjon võib selle komisjoni määruse lisasid ja muid osi täiendada, et ajakohastada neid vastavalt tehnoloogia, teaduse ja mahetoodete turu pidevale arengule.

Et lihtsustada uute eeskirjade rakendamist ja inkorporeerida teatavad eelmises mahepõllumajandusmääruses sätestatud erandid, mille kehtivusaeg on lõppemas, kehtestati üleminekumeetmed.

Lisaks mahepõllumajandust ja -tootmist käsitlevatele ELi õigusaktidele peavad mahepõhimõtete kohaselt tegutsevad põllumajandustootjad ja töötlejad järgima põllumajandusliku tootmise ja põllumajandustoodete töötlemise üldkohaldatavaid eeskirju. See tähendab, et kõik põllumajandustoodete tootmise, töötlemise, turundamise, märgistamise ja kontrollimise üldkohaldatavad eeskirjad kehtivad ka mahetoiduainete suhtes.

Tavapärane kolmandate riikide kahepoolne tunnustamine komisjoni ja liikmesriikide poolt jääb kehtima. Sealjuures teostab komisjon koostöös liikmesriikidega järelevalvet mahetoodete tootmise ja kontrollimise üle, mis peavad olema kooskõlas mahepõllumajandusalaste õigusaktide eesmärkide ja põhimõtetega, kuid ei pea olema täpselt samasugused kui ELis. Tunnustatud kolmandate riikide nimekiri on esitatud impordimääruse III lisas.

Uued impordieeskirjad tagavad, et mahetooteid võib importida ka kolmandatest riikidest, mis ei ole veel kahepoolselt tunnustatud.

Tooted, mida toodetakse ja kontrollitakse täpselt samamoodi nagu ELis, peavad ka edaspidi vabalt ühisturule pääsema. Sellist kontrolli teostada soovivad kontrolliasutused peavad esitama Euroopa Komisjonile taotluse ning saama komisjonilt ja liikmesriikidelt vastava loa. Järelevalve eest nende üle vastutab vahetult komisjon koostöös liikmesriikidega.

Et aga tootmistingimused kolmandates riikides on tavaliselt Euroopa omadest väga erinevad, ei ole tootmisele ja kontrollile tihti võimalik kohaldada täpselt samu eeskirju. Seetõttu tuleb võimaldada kohaldada ka sarnaseid eeskirju, mis põhimõtteliselt vastavad mahepõllumajandusalaste õigusaktide eesmärkidele ja põhimõtetele.

Varem pidid liikmesriigid seda iga toote korral impordiloa menetluse abil kontrollima. See keeruline süsteem asendatakse nüüd lihtsamaga. Edaspidi saavad vastava tunnustusega kontrolliasutused kontrolli kohapeal läbi viia. Need kontrolliasutused peavad samuti olema nimetatud ülesande täitmiseks vahetult Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide poolt heaks kiidetud ning jääma nende otsese järelevalve alla. Välja on antud suunised, milles selgitatakse, kuidas kontrolliasutused saavad tunnustamist taotleda, kuidas tuleb nende üle järelevalvet teostada ja millised muud meetmed on vajalikud seoses mahetoodete importimise ja nende kontrolliga.

Tulevikus lihtsustavad uued impordieeskirjad üldiselt mahetoodete importi Euroopa Liitu, edendades samas paremat järelevalvet ning aidates seega võidelda pettustega.

1991. aastal võttis Euroopa põllumajandusministrite nõukogu vastu määruse (EMU) nr 2092/91 mahepõllumajanduse ning põllumajandustoodete ja toiduainete asjakohase märgistamise kohta. Selle määruse kehtestamine oli osaks ELi ühise põllumajanduspoliitika reformist ja kujutas endast ühe protsessi lõpuleviimist, mille kaudu 15 riiki, kellest ELi tollal koosnes, mahepõllumajandust ametlikult tunnustama hakkasid.

Algselt reguleeris mahepõllumajandusmäärus ainult taimseid saadusi. Hiljem viidi sisse täiendavad sätted loomsete saaduste tootmise kohta. Need eeskirjad hõlmasid loomasööta, haiguste ennetamist, veterinaarravi, loomakaitset, loomakasvatust üldiselt ja loomasõnniku kasutamist.

Geneetiliselt muundatud organismide ja nendest valmistatud toodete kasutamine mahetootmises oli selgesõnaliselt välistatud. Samas anti luba importida mahetooteid kolmandatest riikidest, kelle tootmisnõuded ja kontrollisüsteemid on tunnistatud ELi omadega samaväärseteks.

Niisuguse pideva täiendamis- ja muutmisprotsessi tulemusena muutusid määruse (EÜ) nr 2092/91 sätted väga keerukaks ja mahukaks.

ELi algse mahepõllumajandusmäärus oli väga oluline, kuna see kehtestas kogu ELi jaoks ühised miinimumstandardid. Selle protsessi käigus tugevnes tarbijate kindlustunne, kes võisid osta teistest liikmesriikidest pärinevaid mahetooteid, teades, et need vastavad samadele miinimumnõuetele. Liikmesriikidele ja eraorganisatsioonidele jäeti õigus kehtestada omalt poolt rangemaid lisanõudeid.

Mahepõllumajanduse aluspõhimõtteks on mahepõllumajanduslikult toodetud seemne kasutamine põllumajandusettevõtetes. Sellise seemne hankimise lihtsustamiseks peavad liikmesriigid võrguandmebaasi. Tarnijad saavad sellesse nimekirja kanda müügil oleva mahepõllumajanduslikult toodetud seemne ja seemnekartuli andmed.

Täpsema teabe saamiseks vt andmebaas(id).

Otsused, mis puudutavad näiteks uusi mahepõllumajandust käsitlevaid määrusi, tehakse mitme Euroopa Liidu institutsiooni osavõtul.

ELi uute õigusaktide, sealhulgas nõukogu määruse (EÜ) nr 834/2007 vastuvõtmiseks tegi ettepaneku komisjon (põllumajanduse ja maaelu arengu peadirektoraadi kaudu), seejärel võttis need vastu Euroopa põllumajandusministrite nõukogu ning lõplikult kiideti need heaks pärast konsultatsioone Euroopa Parlamendis. Alles seejärel hakkasid need kehtima. Täpsemat teavet selle menetluse kohta võib leida internetist.

Komisjoni määruse (EÜ) nr 889/2008 ettepaneku tegi komisjon ning see pidi saama liikmesriikide toetuse regulatiivkomitees, milleks on mahepõllumajanduse alaline komitee. Selles menetluses peavad liikmesriikide esindajad alalises komitees võtma ettepaneku vastu kvalifitseeritud häälteenamusega.

Mahepõllumajanduse alaline komitee koosneb liikmesriikide esindajatest. Komitee eesistujaks on komisjoni esindaja.

Komitee loodi selleks, et tagada tihe koostöö mahepõllumajandussektori pädevate asutustega ja kindlustada ELi mahepõllumajandusalaste õigusaktide ühtne kohaldamine.

Komitee viimaste istungite protokollidega saab tutvuda internetis.

Euroopa Komisjon teeb koostööd veel kahe organiga, kes on abiks otsuste tegemisel mahepõllumajanduse küsimustes:

• mahepõllumajanduse nõuandekomitee
• mahepõllumajanduse edendamise ekspertgrupp

Nõuandekomitee ühendab tehnika ja majanduse valdkonna huvirühmade esindajaid. Sellised huvirühmad on näiteks: IFOAM(rahvusvaheline maheliikumiste liit), BEUC (Euroopa tarbijate organisatsioon), COPA/COCEGA (ELi põllumajandusorganisatsioonide ühendus / ELi põllumajandusühistute keskliit), COFALEC (ELi pagaripärmi tootjate ühendus) ja teised. See lihtsustab vastastikust kogemuste ja arvamuste jagamist mitmesugustel mahepõllumajandusliku tootmisega seotud teemadel, aidates kaasa mahepõllumajandusalase seadusandluse edasiarendamisele.

Mahepõllumajanduse edendamise ekspertgrupp omalt poolt nõustab komisjoni Euroopa mahetoidu ja mahepõllumajanduse tegevuskava raames elluviidavate mahepõllumajanduse teabe- ja reklaamikampaaniate küsimustes.

Komisjon võib nõuandekomitee ja ekspertgrupiga alati nõu pidada; samas võivad komisjoni juhid esitada oma ettepanekuid ja nõuda nõuandekomitee või ekspertgrupiga konsulteerimist nende pädevusvaldkondadesse kuuluvates küsimustes.

Nõuandekomitee ja ekspertgrupi otsused ei ole komisjoni jaoks siduvad, kuid neid võetakse tõsiselt arvesse ja liikmeid teavitatakse kõigist seoses nende otsustega rakendatud meetmetest.

Lisaks on nendel kahel organil oluline panus järgmises:

• tiheda koostöö loomine rahvusvaheliste organisatsioonide, liikmesriikide organisatsioonide ja komisjoni vahel;
• poliitiliste arengute jälgimine;
• teabe, kogemuste ja äraproovitud töömeetodite jagamise toetamine.

Liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni jaoks on infosüsteem põhivahend, mille kaudu vahetatakse mahetoodetega seotud põllumajandusandmeid ja jagatakse avalikkusele värsket teavet.

Andmebaas OFIS sisaldab järgmist:

• liikmesriikide load kolmandatest riikidest imporditud toodete turustamiseks;
• load selliste tavapõllumajandusest pärinevate koostisosade ajutiseks kasutamiseks, mida mahepõllumajanduslikult ei suudeta piisavas koguses toota;
• kontrolliorganite või -asutuste loend.

OFISe avalik veebileht asub siin.

Logo

Kõik ELi mahelogo kandvad tooted on toodetud kooskõlas ELi mahepõllumajandust käsitleva määrusega. Seetõttu soodustavad need tarbijate usalduse kasvu toiduainete ja jookide päritolu ja kvaliteedi suhtes.

Praegu võivad mahetootjad soovi korral märgistada oma tooted ELi mahelogoga. Alates 1. juulist 2010 on logo kasutamine aga kohustuslik. Üks ELi mahelogo eeliseid seisneb selles, et kõigis liikmesriikides on tarbijatel mahetooted nende päritolust olenemata kergem ära tunda.

Logo on võimalik alla laadida kõigis pildivormingutes.